Heliloojaks kasvamine koos Eesti muusika päevadega

Märt-Matis Lill

Eesti muusika päevad ehk EMP, nagu seda kolleegide hulgas suupärasemalt kutsutakse, on kindlasti olnud minu generatsiooni heliloojate kujunemisel üks kesksemaid mootoreid. Muidugi on need olulised olnud ka vanemale põlvkonnale, aga sellest on mul raskem rääkida, sest paratamatult kipud endaga lähedalt seotud asju nägema eelkõige oma perspektiivist. Minu esimesed mälestused EMPist langevad  üsna kokku selle ajaga, kui ma ka ise esimest korda teatud sorti heliloominguga seotud kindlustundeni jõudsin. Selle kindlustunde tekkimisel oli toonastel EMPi korraldajatel, eelkõige just nende avatusel ja toetaval sõbralikkusel, väga oluline osa.

 

Mul on hea meel näha, et selline suhtumine on jätkunud siiamaani. Kui mõelda sellele perioodile ehk siis umbes ajavahemikule 1990ndate keskelt  kuni tänaseni, mil ma selle festivaliga tihedamalt seotud olen olnud, siis võib EMPi vaimsuse osas näha tõepoolest imetlusväärset järjepidevust. Kuigi korraldajad on vahepeal vahetunud, on see ikkagi selgelt seesama üritus ja sellesama vaimsuse kandja, mis ta oli ligi viisteist aastat tagasi. Samas on toimunud ka mitmeid muutusi, mis minu seisukohalt on olnud väga positiivsed. Omaaegsele EMPile heideti  ette tema liigset, võiks öelda, perekondlikku vaimu, mis kippus väljenduma selles, et heliloojad kuulasid koos oma perega oma kolleegide muusikat – n-ö tsunftiväliseid inimesi nendele kontsertidele eriti ei sattunud. Selles osas on toimunud tohutu edasiminek. Ma ei tea, kuidas see on saavutatud, aga EMP on juba mõnda aega olnud imetlusväärselt laiapõhjaline ja populaarne üritus. Ilmselt on oluline roll nooremate  korraldajate eksperimentaalsusel ruumide, kontekstide ning žanride ja stiilide vallas. EMP ei ole seetõttu juba mõnda aega olnud üritus, mis piirduks akadeemilise muusikaga akadeemilises kontekstis.

Ja õnn, et see nii on, sest igat laadi piiride ületamised on kindlasti toonud kaasa uut publikut. Ja see on kindlasti inspireerivalt mõjunud ka heliloojate tegevusele ja mõtlemisele. Sest tänapäeva kunstis üleüldse tundub olevat  võtmesõnaks interdistsiplinaarsus – ja seda kõige laiemas tähenduses. Mul on hea meel, et EMP on selles suhtes osanud hoida kätt tugevalt kaasaja vaimumaailma tuiksoonel. EMPi kui traditsiooni peale mõeldes on mulle kindlasti üks olulisemaid märksõnu „järjepidevus”. See, et EMP toimub igal aastal, ja seda imetlusväärselt suures mahus, on midagi, mille tähtsust eesti muusikale on raske üle hinnata. Muuhulgas juba seetõttu,  et eesti muusika on tänu EMPile regulaarselt esil. Ja tänu sellele on EMP kasvatanud eesti muusikale entusiastliku ja avatud suhtumisega publiku. Ent selles regulaarsuses on ka heliloojatele midagi väga hinnalist ja olulist. EMP on kindlasti üks peamisi põhjusi, miks võime väita, et eesti heliloojad on tegelikult väga privilegeeritud olukorras.

Ajal, kui paljud meie kolleegid mujal Euroopas ja Ameerikaski  näevad tohutult vaeva, et saada oma teoseid kusagilgi ja kuidagigi ette kantud, annab EMP igal aastal võimaluse katsetada uusi žanre ja esitada endale uusi loomingulisi väljakutseid. EMP on loonud tingimused keskenduda loomingulistele, mitte korralduslikele küsimustele. Kusjuures EMPil osalemine annab heliloojale väga erandlikult positiivse võimaluse katsetada uusi asju, võimaluse riskida. Kui meiegi heliloojad  oleksid sunnitud kuulma oma teoseid elavas ettekandes sedavõrd harva nagu paljud, ilmselt lausa enamik kolleege läänes, siis tekiks ka meie heliloojatel ilmselt palju suurem kiusatus käia väga kindlaid ja äraproovituid radu pidi ja katsetusi pigem vältida. Kui veel natuke isiklikumast perspektiivist rääkida, siis on EMP üldse väheseid institutsioone, mille kaudu olen saanud suures mahus teostada ideid, mis pole otseselt  mingi tellimusega seotud. Nii näiteks sai teoks minu kammerooper „Kurb rõõm”, mis kasvas alles loomise käigus muusikuid, näitlejaid ja lauljaid hõlmavaks kammerooperiks. Just võimalus saada omal initsiatiivil kasvatatud teosele praktiline väljund annab heliloojale tõelise vabaduse.

Ja see on midagi, mis on meie tellimustele orienteeritud kultuuripoliitikas tõeline luksus. Seetõttu ongi EMP vähemalt minule  nagu suur loominguliste katsetuste labor – koht, kus ideid proovida, et siis hiljem kogemuse võrra rikkamana nende juurde tagasi tulla. Võib-olla seega siis midagi samalaadset nagu olid varasemal ajal keelpillikvartetid suurtele sümfoonilise muusika heliloojatele. Lisaks katsetuslikule energiale on EMPi puhul kindlasti oluline see eriline ühtsustunne, mida festival heliloojate vahel tekitab. Tänapäeva mõttemaailm on paraku  konkurentsil põhinevast ideoloogiast sedavõrd läbi imbunud, et see ei jäta puudutamata ka kultuurialasid. EM P oma avatuse ja demokraatliku suhtumisega ujub sellisele suhtumisele mõnusal viisil vastuvoolu. Ma ei tea, võib-olla mõnd kunstiinimest inspireerib võidujooks. Minule on olnud palju olulisem see sünergia, mida EMP igal aastal kiirgab.

See tunne, et ajame ühist asja ja võime seejuures üksteiselt õppida ja üksteist  toetada. Seetõttu olengi kogu aeg tundnud, et see on tõeliselt minu, meie festival. Ja seda ka seepärast, et olemata EMPi korraldaja olen alati tundnud korraldajate avatust nii oma kui teistegi EMPi mitte otseselt korraldavate heliloojate ideedele. Eino Tamberg on öelnud, et heliloojana tegutsemise puhul on väga oluline tunda ennast heliloojana. Mida aeg edasi, seda  rohkem olen hakanud sellest aru saama, sedamööda, kuidas helilooja olemise tunne minus endas on kasvanud. Ja Eesti muusika päevad on minus selle tunde kasvatamisel olnud kindlasti üks olulisemaid jõudusid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht