Helilooja pilk – Sirp küsib, Peeter Vähi vastab

Peeter Vähi

Barokkmuusikafestivale on Tallinnas erinevalt nimetatuna aset leidnud juba 22, järgmine, peatselt algav festival kannab pealkirja „MustonenFest – barokk!?” Kuidas paistab sõnapaar „Mustonen – barokk” helilooja pilgule? Küsimus on äärmiselt hästi ajastatud: lisaks sellele, et täpselt nädala pärast annab avalöögi „MustonenFest”, on aastal 2012 tegemist Andres Mustoneni „elutööprojekti” Hortus Musicuse juubeliaastaga. Tagasivaade Kaks kuud tagasi helistas Peeter Volkonski ja küsis, kas ma ei tahaks tulla tema isa mälestuskontserdile, mis antakse Kiievi Filharmoonia saalis ja kus astub üles Ukraina Rahvuslik Sümfooniaorkester. Ukraina on meile ju viisavaba – miks mitte! Mitte üksnes lugupidamisest Volgi vastu ... Tundsin ju vürst Andrei Volkonskit, ent praeguses kontekstis pole ka see kõige tähtsam. Hoopis olulisem on, et Andrei Volkonski ja tema ansambel Madrigal panid Nõukogude Liidus aluse vanamuusika liikumisele ning enne Volkonski senior’i emigreerumist Prantsusmaale omandas Andres Mustonen tema rikkaliku noodikogu, mis andis tugeva impulsi Hortuse tekkele ja arengule. See oli 1970ndate algus. Volkonski hakkas tollal lähenema 40. eluaastale, Mustonen polnud veel kahekümnenegi. Eri põlvkonnad, kuid midagi oli neis kahes mehes sarnast – nad olid dissidendid siis ja jäid selleks ka hiljem. Milles siis seisnes nende dissidentlus? Ei tahaks praegu asetada aktsenti kategooriatele „nõukogude” versus „Lääne”. Volkonski ja Mustoneni teisitimõtlemine seisnes pigem selles, et muusikuna ei sobitunud kumbki tollal hästi ei Nõukogude Liidus ega ka ihaldusväärsena tundunud vabas Läänes valitsenud muusikaõhustikku. Mõlema õhustik oli konventsioonivaba muusikunatuuri jaoks liiga akadeemiline, liiga filharmooniline, liialt klassitsismi- ja romantismiajastu muusikale tuginev. Kuhupoole liikuda, kas ajas tagasi või edasi? Nii tagasi kui edasi! Volkonskist sai heliloojana avangardist, klavessinistina ja ansamblijuhina aga varajase muusika apologeet. Mustonen on vahest ehk enam tuntud vanamuusika korüfeena, kuid teada on ka tema noorusaja modernistlikud katsetused ning tundub, et uue muusika pisik pole temast kunagi päriselt lahkunud. Nimetagem siinkohal aastast 1978 Mustoneni ja Hortuse eestvedamisel toimunud varajase ja nüüdismuusika festivale, mis olid otseseks eelkäijaks tema barokifestivalile, „opeNB aroque’ile” ja „MustonenFestile”.

40 aastat tagasi alguse saanud ideede mõju hilisemale eesti (ja mitte ainult eesti) muusikale on olnud tohutu. Sündis ju Pärdi tintinnabuli-stiil just koostöös Hortusega. Ka mitme Tüüri teose initsiaatoriks ja küllap ka inspiratsiooniallikaks on olnud Hortus. Seda loetelu võiks jätkata.

Fenomenaalne kirjusus

Mille kõigega on Mustonen jõudnud muusikuna tegeleda! Viiul, fiidel, gamba, plokkflööt, krummhorn, isegi vokaal … Arranžeeringud, ansamblijuhtimine, dirigeerimine, festivalid, kontserdisarjad, plaadistused, kultuurisuhted … Kremer, Ljubimov, Ryhänen, Gallois, Stadler, Tretjakov, Monighetti, Gutman, Sokolov, Bašmet, Repin, Silvestrov, Kantšeli, Penderecki, Knaifel, Gubaidulina, Martõnov … Keskaeg, renessanss, barokk, klassika, avangardism, kõikvõimalikud post-nähtused, džäss, rāga’d, etno-värk … Viini Musikverein, Amsterdami Concertgebouw, Berliini Konzerthaus, Viini Konzerthaus, Peterburi Filharmoonia, Moskva Konservatooriumi Suur saal … ja muidugi väike armas Väravatorn. Eelöeldule ei jää alla väline külg: Mustoneni esinemisriietus varieerub keskaegsest vammusest ja kurta pyjama’t meenutavast kostüümist kuni Euroopa moeloojate uusimate vaimusünnitisteni, seejuures aksessuaarina võib märgilise tähendusega aktsendi lisada rist, stiliseeritud sanskriti omsilp, väike budakuju või juudi kipa. Vaadates tema viiulimängu ja eriti dirigeerimist, tekib vahel tahtmine küsida: kes küll on loonud sellise imetabase koreograafia?

Aga arenguruumi veel on, sest me pole maestrot seni laval näinud liibuvas nahas, neetide, haaknõelte ja huulerõngaga. Võibolla jäävad kaugemasse tulevikku ka hardcore punk’i ja death metal’i avastamisrõõmud. Nali naljaks, aga kas kõike tehtutki pole ühe inimese jaoks liiga palju? Kas pole tegemist talendi liigse killustumisega? Või koguni hea maitse piiridest väljumisega? Oh … Need küsimused on asjatud, lihtsalt see on Mustonen – mees, kes ei talu muusikas reegleid, piiranguid ja konventsioone, mees, kes on alati vaba ning usub siiralt oma tegemiste õigsusesse. Erakordse veenmisjõuga vahendab ta publikule seda, mis antud ülalt. Ja see enamasti toimib, iseäranis eelarvamusvaba publiku peal väljaspool Eestit. Tõepoolest, mõnikord satuvad ta tegemised üsna lähedale hea maitse piirile, kuid enamasti ütleb talle mingi kuues või seitsmes meel stopp!, kui selle piirini on jäänud astuda vaid üksainus samm.

„Mustonen Fest”

Barokkmuusikafestival – see määratlus ei sobinud iga-aastastele Mustoneni / Eesti Kontserdi muusikapidustustele üldse, vähemalt mitte viimasel tosinkonnal aastal. Mis barokk see oli, kui mängiti Brucknerit ja usbeki lauljatar esitas sufi poeesial põhinevid maqam’e!

Tänavusest festivalikavast loeme, et esitamisele tulevad Bach, Vivaldi ja Händel, aga samuti Henze, Penderecki, Victoria, Ockeghem, Ligeti, Knaifel, „Crazy Opera”, gruusia vaimulik laul ja rahvalaul. Enamikku sellest loetelust on raske siduda mõistega barokk, kui me just ei lähtu selle sõna etümoloogiast (barroco – portugali k ’korrapäratu pärl’). Kuid „MustonenFestiga” haakub kõik suurepäraselt, ei mingeid vastuolusid ega küsitavusi.

Niisiis, järgmisel reedel antakse Estonias avapauk Georg Friedrich Händeli ooperiga „Julius Caesar”, dirigendipuldis on festivali kunstiline juht ise. Lähen seda kuulama-vaatama uudishimu ja suurte ootustega. Barokkooperite lavaletoomise traditsiooniga me kahjuks uhkustada ei saa, viimane barokiajastu ooper Estonia laval oli Händeli „Alcina” ja sellest on möödunud enam kui veerand sajandit. Ajal, mil Alcina rollis astus üles tollane prima donna assoluta Margarita Voites, olid arusaamad baroksest interpretatsioonist hoopis erinevad tänasest. Seetõttu peaks „Caesari” lavaletoomine kujunema üheks oluliseks teetähiseks ka rahvusooperi ajaloos.

Epiloog

Kui viimati paar nädalat tagasi Andresel külas käisin, seiskas ta äkitselt parajasti plaadimängijas olnud CD ning ütles: „Tead, Pets, neid XX sajandi heliloojaid – Ligeti, Webern, /…/*, kelle ees tänane akadeemiline muusikaüldsus kummardab, ei mäleta kolmesaja aasta pärast enam peaaegu keegi. Kuulakem parem tõelist muusikat, mis jääb tulevastele põlvedele meenutama XX sajandit.” Oo, mis muusika võiks see küll olla? Enne kui jõudsin mõelda, oli plaadimasinas koha leidnud juba uus heliketas ning hakkas kostma tuttav laulusalm: Here come old flat top, he come groovin’ up slowly, he got jew jew eyeballs, he want holy rollers … Jah, see oli tõepoolest legendaarne „Come Together”, millele järgnesid „Oh! Darling’i” pingestatud viisikäigud ja teised lood „Abbey Road’ilt”. Vot nii!

* Kodurahu huvides jäägu siinkohal kolm punkti tähistama siitkandi heliloojate nimesid. – P. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming