Helilooja pilk – Sirp küsib, Peeter Vähi vastab

Peeter Vähi

Meie rahvamuusikauurijate kogumisretked on sageli piirdunud Eesti territooriumiga, kaugemateks sihtpunktideks on enamasti olnud teiste soome-ugri ja Siberi rahvaste asustusalad. Kuivõrd seonduvad teie Siiditee ja Ameerika ekspeditsioonid etnomusikoloogiaga? On tõsi, et erinevalt suurtest keskustest (London, Pariis, Moskva, Los Angeles) on meie professionaalne folkloristika ja muusikateadus keskendunud valdavalt soome-ugri rahvastele, mis on ka loomulik. Ja Eesti ülikoolide kultuuriantropoloogiaja etnograafiaalased uurimissuunad pole kuigivõrd muusikakesksed. Seetõttu need vähesed, kes on huvi tundnud Aasia, Ameerika, Aafrika ja Austraalia põlisrahvaste pärimusmuusika vastu, on oma tegemistes piirdunud parimal juhul populaarteadusliku tasemega. Kuigi olen ka ise kirjutanud arvukalt artikleid ning pidanud loengutsükleid Aasia rahvaste muusikast, tean suurepäraselt, et tegemist on pelgalt poolprofessionaalse tasemega. Täpselt samuti ei saa meie Siiditee ja Ameerika reise pidada tõsiseltvõetavateks ekspeditsioonideks. Meie ettevõtmisi pole algatanud ega korraldanud ükski teadus- või muusikainstitutsioon, mistõttu on meeskonnad formeerunud hoopis teistel alustel. Ja nõnda on osavõtjate hulgas mitmesuguste erialade esindajaid, kelle jaoks on selliste reiside puhul eelkõige tegemist kas ekstreemse sportliku matka, palverännaku, telesaate tegemise või loomingulise inspiratsiooni kogumisega. Kuid ka sel viisil kogutud materjalidest oleks kindlasti võimalik koostada palju spetsiifilisemaid kirjutisi, näitusi ja telesaateid. Paraku peame materjalide komplekteerimisel suuresti arvestama kirjastuste ja meedia huviga suunata valminud produktsioon laiemale publikule.

Siiditee

Õigupoolest pole Hiinat Vahemere maadega ühendav trajektoor kunagi kujutanud endast teed tavapärases füüsilises tähenduses. Pigem on tegu mõistega, mis tähistas kaubateede võrgustikku, mille harud kulgesid mööda Aasia kõrbe- ja mägipiirkondi. Lähis-Ida, Rooma impeerium ja Euroopa vajasid siidi, portselani, vääriskive, teed, vürtse. Vastupidises suunas rändasid peamiselt kuld- ja hõbemündid. Mõnikord tasuti kauba eest orjadega, eriti hinnas olid kreeka ja slaavi päritolu nägusad neiud. Käesoleva artikli kontekstis on kohane kõnelda teatud liiki „kaupadest”, mis liikusid Siiditeed mööda – need olid religioonid (budism, zoroastrism, nestoriaanlik kristlus, manihheism, islam) ja kultuur laiemas mõistes, sealhulgas mitmesugused muusikalised mõjutused, pillid jne.

Ajaloolise Siiditee piirkond on kultuurist läbi imbunud, muusikuid ja tantsijaid ei pea tikutulega otsima, need lihtsalt satuvad teele ette. Aastal 2007 aset leidnud ekspeditsiooni kestel oli meil võimalus põhjalikumalt kokku puutuda hiina, uiguuri, kirgiisi, tiibeti, pandžabi, pärsia, araabia ja türgi muusikaga. Salvestasime videolindile buda ja dao munkade rituaale, hiina ooperit, muusikalis-koreograafilist muqam’i-teatrit, rawap-lauto ja raamtrummi saatel uiguuri rahvatantse, pikakaelalistel tämbür’idel esitatud improvisatsioone, kolmekeelse komuz’i saatel lauldud mägilaste meloodiaid, koraani ja sikhide pühakirja retsiteerimisi, kašmiiri ja afgaani pulmakombeid, palvusele kutsuvate müezzin’ide lauluviise, iraani sulamit muusikast ja traditsioonilistest võitluskunstidest, laulvaid ja pöörlevaid sufi dervišeid … Mitmed Siiditeel silmajäänud muusikud jõudsid aastal 2009 ka Eestisse – festivalile „Orient”, mis tol korral kandis alapealkirja „Siiditee sõnum”.

Ameerika

Neli kuud kestnud Ameerika-ekspeditsiooni (arktikaantarktika2010.com) käigus püüdsin eelkõige keskenduda põlisameeriklaste kultuurile ja muusikale.

Eksisteerib üleüldine arvamus kunagisest maismaasillast Aasia ja Ameerika vahel ning Ameerika põlisrahvaste Aasia päritolust. Arvatavasti oli viimasel jääajal suurem osa Kanada ja USA põhjaosa territooriumist kaetud mandrijääga ning seetõttu oli maailmamere pind 125 meetrit allpool tänapäevast taset. Seega, praegune Beringi väin „sillaks” kahe mandri vahel ning piirkond Tšuktši poolsaarest Alaskani moodustas nn Beringia. On küll raske uskuda, ent väheste sademete tõttu jäi suur osa Alaskast ja Yukonist jäävabaks, mis andis võimaluse mitmete loomaliikide ja inimeste migratsiooniks Ameerikasse. Olles küll võhik antropoloogias, on mul siiski kange kihk leida täiendavaid tõendeid selle kohta ning otsida sarnasusi Paleo-Aasia ja Põhja-Siberi rahvaste ning Põhja-Ameerika indiaanlaste muusikas.

Nagu ülal öeldud, Siiditeel kulgedes jäi teele tohutul hulgal põlisrahvaste muusikat. Ka Kesk-Ameerikas ja Andides õnnestus meil näha suhteliselt palju pärimuskultuuri. Kahjuks ei saa seda öelda Kanada, USA , Tšiili ja Argentina territooriumi kohta. Valged on neis paigus korda saatnud totaalse hävitustöö. Säilinud on vaid vähesed põlisameeriklaste kogukonnad ja needki on sageli oma identiteedi kaotanud. Muide, hiljuti tähistati Eestiski holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestuspäeva. Ühtki genotsiidi ei saa õigustada, kuid seal toimepandu on tõeline holokaust (kreeka k holókauston – ‘täielikult põletatud’). Põlisameeriklaste kallal toimepandud genotsiidist pole 27. jaanuaril siiski tavaks rääkida.

Seda hinnatavamaks tuleb pidada neid suhteliselt harvu juhuseid, mil meil õnnestus tekitada usalduslik vahekord indiaanlastega ning meile kui valgetele inimestele ei tehtud takistusi osaleda nende rituaalidel ja pidustustel. Näiteks Arizonas olime tunnistajaks iseäralikule riitusele. Nimelt, üks navajo-indiaanlane sõitis autoga kogemata surnuks valge mehe. Tegu ei andnud rahu autoroolis olnud mehele ega ta kogukonnale, liiklusõnnetuse ohvri vaim jäi otsekui kummitama navajode kohale. Asjale püüti leida lahendus päevi kestva rituaaliga. Liiklusõnnetuse järel võeti valgelt mehelt üks kehaosa, mis tuli uuesti vibunooltega „tappa”, ühtlasi oli see midagi tahtmatu surmamise eest andekspalumise sarnast. Õhtul kogunes lõkke umber 100- või 150-liikmeline indiaanlaste seltskond. Lauldi, mängiti trummi, tantsiti. Kui püüaksime asja sisu lihtsustatult kokku võtta euroopalikes terminites, siis autoõnnestuses hukkunu kehaosa „tapmine” vibunooltega on seanss, mille kestel šamaan viib inimesed hüpnootilisse seisundisse ning sisendab neile seda, mis parasjagu vajalik. Hea tahtmise korral võiks siin paralleele tõmmata Freudi psühhoanalüütiliste meetoditega.

Veelgi muljetavaldavam oli hopi-indiaanlaste rituaal. Sadakond naist kandis traditsioonilisi kostüüme, maisitõlvikutest ja linnusulgedest peaehteid, karusnahast peapaelu, tikitud vöösid, hõbeehteid, rebasenahast sabasid. Jalgade küljes kõlisesid kuljused, nägu katsid maalingud. Tantsiti ringis, mille keskel oli 50liikmeline laulukoor. Üks kogukam naine lõi tünnikujulist trummi, rühm naisi markeeris kiiremat rütmi löökpillidega, mis olid valmistatud kuivatatud kõrvitsataolistest taimedest ning mis kõlasid nagu marakas. Tegevust juhtis rituaalimeister, kes ainsa mehena liikus naiste hulgas, jagades valjuhäälseid juhiseid pooleldi hüüdes, pooleldi lauldes. Lauljate-mängijate-tantsijate ümber paiknes väiksearvuline publik, olime ainsad kahvanäod. Selliste hetkede nimel tasub kas või kuude kaupa sõita mööda Ameerikat!