Helilooja, kelle haigusest sai looming

Heili Vaus-Tamm

 

 

 

LEPO SUMERA ?SÜDAMEASJAD?: Janika Lentsius (flööt, okariin), Villu Veski (saksofon), Aare Tammesalu (t?ello), Madis Metsamart (löökpillid), Tammo Sumera, Sven Grünberg (elektroonika), Artur Talvik (video), Tanel Klesment (heli), Kadri Karu, Katre Villemson, Helen Padu, Tauno Uibo (kaamera: live- ja DVD-ülesvõte) jt 9. V Rotermanni soolalaos.

 

Mõned eksalteeritud kunstnikud on tahtnud oma surmast teha loomingulist akti, Sumeral õnnestus see ilma poosi ja välise deklaratiivsuseta. Sumera käsitles loominguliselt, inspiratsiooniallikana oma haigust ja selle ravi. Tavatu ja ennekuulmatu ? see fakt väärib muusikamaailma ajaloos erilist kohta. ?Südameasjad? on kirja pandud aasta enne helilooja surma, viimased märkmed on tehtud viimseks jäänud õhtul. See teos jäi iroonilise (üht kulmu kergitava) muigega, alati mängulisele ja vaimukale avatud heliloojale omamoodi luigelauluks. Suurde muusikalukku jääb temast jälg küll sümfooniate ja nende salvestustega, aga absoluutselt ületamatuks ja kordumatuks jääb ta ?Südameasjadega?. Heliloojana, kes tegi oma haigusest loomingu.

Sellise tausta ja sisuga loost pole ime, et seda ikka ja jälle uuesti esitatakse. Ja alati on see kuulajaid südamepõhjani raputav sündmus. Juba oma intiimsuses ja avatuses tavatu, kuigi mängulisus katab selle omamoodi kaitsekihiga. Keha ja kehaõõnsuste helisid on pärast Sumerat kasutatud modernkoreograafias, ?Südameasjades? on kehahelid ainsad, mis moodustavad elektroonilise muusika materjali. Midagi pole juurde pandud. Ja akustilinegi muusika (flööt või okariin, saksofon, t?ello, löökpillid) rajaneb nendel samadel intonatsioonidel. Tuksumisest ja kahinast, südameklapi löökidest välja arenenud veidike ?tehismaailmast?, nagu kohati orientaalse värvinguga meloodiad.

?Mäng? käib pidevalt kahel tasandil: varem valmis salvestatul ja kohapeal sündival. Muusikas liitub elektroonilisele taustale live-esitus. Videos on segiläbi südamerütmidest pulseeriv abstraktne pilt, filmitud lõigud südameosade tööst ja interpreetide esitusprotsessi kohapeal filmitud katked. Lisaks veel eri ruumitasanditel mängivad või pimedusest ilmuvad pillimehed. Äärmiselt läbikomponeeritud ja elus multimeediaetendus. Emotsionaalsel tasandil lummav ja endaga sügavuti kaasa viiv.

Instrumentalistide esitusest jääb meelde ääretu pieteeditunne esitatava vastu. Ei mingeid liigseid emotsioone ega tavapärast kammermuusikale iseloomulikku aktiivset musitseerimist. Põhjusi tundub olevat kaks. Live-heli on vaid üks komponent, mis ei tohi mingil juhul prevaleerida. Ja teiseks, teema ise on nii intiimne ja hell, et mingi interpreedi-isiku enesekehtestamine oleks taktitu. Valulik neutraalsus saadab kogu etendust ja muudab õhkkonna tavatult eriliseks. Oleks vist liig märkida, et kõik interpreeditööd on maksimaalselt head.

Küll on eesti muusika paljust ilma jäänud, et Lepo Sumera nii vara lahkus. Aga küll on eesti muusika palju võitnud, et ta nii intensiivselt elas ja kirjutas.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming