Helid diasporaa ajamasinast

Lauri Sommer

Siberi setode laulud. Helisalvestusi Eesti rahvaluule arhiivist 7. 2 CD, DVD ja buklet (231 lk). Koostajad Andreas Kalkun ja Anu Korb, kujundanud Andrus Kalkun. Inglise keelde tõlkinud Kait Tamm, vene keelde tõlkinud Nikolai Kuznetsov, heli ja mastering Jaan Tamm, Janno Simmi ja Julia Sulina videomontaaž. EKM , Tartu 2012. Iga minevikuga tegeleva folkloristi unistuseks on leida üles tükike elavat ajalugu ja vaadelda seda lähedalt. Näha detaile, mida pole jäädvustatud, avastada peidetud seoseid, mõista natuke paremini seda kunagist tervikut. Andreas Kalkunil, Anu Korbil ning nende abilistel õnnestus peaaegu midagi sellist 2006. ja 2007. aastal Siberi seto külades. Selliseid ekspeditsioone tehti juba ammugi: Oskar Kallas käis muiste Lutsi maarahva juures ning avaldas sellest raamatu (1894) ning tema polnud kindlasti mitte esimene. Meie rahva keelesaared jäävad huvitavateks, kuni neis veel seda algupärast iva leidub. Kes teab, võib-olla tuleb eesti diasporaa uurijatel tulevikus hoopis Hispaaniasse ja Los Angelesse sõita. Praegu tegeldakse veel kunagise Suur-Vene mõjualuse territooriumiga. Krasnojarski krais Haida ja Krestjanski külas elavad nende setokeste järeltulijad, kes sinna veidi üle saja aasta tagasi välja rändasid. Setod olid tsaaririigi kodanikud, neil polnud veel perekonnanimed ja kirjaoskus oli seal kandis pea olematu. See oli üks konservatiivne ja isepäi arenenud ortodoksne rahvakild, kelle sidemed muu Eestiga olid vaid kaubanduslikud ja tööalased ning kelle kummalist murret, vaesust ja viletsaid hobuseid („setukaid”) põhjapoolsetes maakondades tihti pilkama kiputi. Ühesõnaga pärismaalased, kes tänavkülade ja tuubil täis tarede kitsusest pikema põllu ja rohkema saagi lootuses välja rändasid. Maad sai, kuid Siberis katkusid neid sõjad ja kommunism. Aga nemad olid kanged vastu pidama – see vana visa seto juurikas ikka, mis aastasadu harjund venelastega kõrvu hakkama saama. Vanimatel ja puhtamatel nende järeltulijaist on ikka suus see tumedate l-idega ja voolav „oblasti kiiĺ”, mis sisaldab sõnu ja väljendeid, mida ükski siinne sõnastik ei tunne. Kirikud lõhutakse, religioon keelatakse, värvikas pulma- ja lihavõttekombestik hajub, matuseid tuleb omapäi pidada, aga vastavad tavandilaulud ja palved säilivad. Ja kui sedavõrd alles on, palju neid siis veel minnes olema pidi! Plaadi koostamise käigus ilmusid välja veel Igor Tõnuristi lindistused sealt kusagilt kaheksakümnendate keskelt, kus oli laule nii Haida kui ka sama kandi Bulatnova külast. See kahest CDst ja DVD st koosnev ning põhjaliku bukletiga varustatud üksus on nagu fokuseeritud jätk kogumikule „Siberi eestlaste laulud” (EKM, 2005). Mõnedki muusikalised sulandumised on võrreldavad, aga „Siberi setode laulud” kaapab lisaks „uuemale” rahvalaulule tugevalt ka seda arhailisemat ja vähese liikumisega (pooltoon-poolteisttoon) seto „äälte”-kihistust, Kagu-Eesti regilaulu. Kõrva hakkab tänasest metsikum rütmika ja teravam, ausam ja mustem mitmehäälsus. Tempereeritud haridus, raadiost tulev holapläga ja multikultuurilisus on need asjad kodumaistel setodel enamasti selliseks ümaraks lihvinud. Miks? Laul on osa inimtegevuse tervikust. Maja veevärk kaevu asemel, elekter leelõuka ja „kerassini lambi” asemel, valmisjahu käsikivi asemel, pesumasin pesukurika ja -pali asemel, psühholoog kirikliku pihi ja dieet paastu asemel – iga mugavus, hõlbustatud töö, pseudoprobleem ja toimetamata riitus pehmendab laulja füüsist, muudab ta vokaalset energeetikat ja vähendab vanade laulude hingelist tõeväärtust. Need on eri ajapinnad.

Ajaloo valikuline seisatumine on seal kandis tähendanud enam-vähem seda, et Siberi setod ei saa kirjakeelsest kõnest ega eestikeelsest raamatust aru, sest oskavad lugeda vaid kirillitsat, peavad väga lugu esivanematest ning seal oli veel hiljuti säilinud konservatiivagraarne elulaad, mille hulka on kuulunud kas või lauluga karja väljaajamine ja pulmades itkemine. Mõnigi lugu kostab lausa nii nagu Väisase sajandivanusel vaharullil või Strutzkini/ Lätti Teise ilmasõja järgsetel lindistustel. Ainult heli on selgem. Sealgi on pärimuse hoidjateks paiksed ja tavandit pidavad naised. Ja lugudel selged kasutusalad. Need on kuuldud olulistelt ammu elanud isikutelt või on neid lauldud lastele, töö juures, kindlate rituaalide puhul ja praasdnikutel.

Lugu pole siiski päris nii muinasjutuline, sest mõnedel memmedel on nüüdseks kodus digitaalne tehnika ja folkloristid tassisid sinna 90ndatel kassette ning läinud kümnendil CDsid, millelt ka üht-teist õpiti. Aga see oli tänapäevaga paratamatult kaasnev pisike lisand juba kinnistunud traditsioonile, näiteks kassetilt õpitud pulmaitku paroodia „Vanaimäkene” (DVD, 21) kõlab kodumaistest versioonidest muistsemalt.

Seto leelo on mitmehäälsuse ja rütmide poolest unikaalne, aga ei tekkinud tühjale kohale. Ta sai kuju seto keelemeloodia formeerudes ning mingite meile tundmata kaarest kaasa tulnud algsemate viiside fikseerudes. Eri rahvaste, regioonide ja lauluseltskondade vahel käib lõputu mõjude pingpong. Soome-ugri sugu rahvad (setod ja vadjalased) ning slaavlaste eellased (krivitšid jt) on Setomaa kandis aastasadu kõrvuti elanud. Seto vanad leelod elasid lähestikku bõliinade, vadja eepika ja Pihkvamaa aeglaste burdoonilauludega. Kõige setolikumad slaavi lood, mida olen kuulnud (ma mõtlen ikka seda vana kihistust), on pärit Udmurtia Karsovai küla vanausulistelt memmedelt. Ka vanausuliste kalmistul kummardamisi lauldavad litaaniad tunduvad seto surnuitkudele lähedastena. Kirikukalender oli venelastel ja setodel üks. Oli segaasustusega alasid, mille pidudele kogunes nii setosid kui venelasi, oli segaabielusid, venestumist ja setostumist. Aeg, kui selle kandi pidudele ilmusid lõõtsalised, tähendas murdemomenti: viiside tantsulisemaks ja sentimentaalsemaks muutumist ja vene killõ invasiooni. Uuemad seto meloodiad on otseselt seotud Pihkva oblasti lauluvaraga, sealt on laenatud kõik need „kalinad-malinad” refräänides. Aga laule võis tulla ka Peipsi kalavenelastelt, kasakatelt või tsaariarmees käinud soldatitelt. Seega polnud venelikud elemendid ka leelo emamaa laulutraditsiooni uuemale kihistusele midagi võõrast. Kuid on kurb, et Pihkva oblastist, suurest Vene veerde jäänud Setomaa lahmakast, vist enam ei leiagi Siberi parimate laulikutega võrreldavaid. Petserimaa kunagiste võimsate lauluemade ja tugevate külakooride aeg on läbi saamas. Kosselka oma ongi jäänud. Üksikud külaasemetel elavad memmekesed mäletavad vaid pudemeid, uus põlvkond on kas Eesti poolele läinud või venestunud. Venemaa kiituseks peab siiski ütlema, et „seto” on seal rahvaloenduse ajal eraldi rahvus ja Pihkvamaa esiajalugu uurivad venelased oskavad selle rahva pärandit hinnata ja tunnistavad neid selle paikkonna varasemate asukatena.

Siberi setode laulud on hea mõtlemisaine ja inspiratsioon praegustele lauljatele. Peale folkloristide retke hakkasid need meloodiad lauljate seas ja kooride vahel tasapisi liikuma. Mõned läksid õige kuumaks. Liinatśuradega oleme neid laulnud kontserdil ja Ütsiotsõga mõned plaatigi pannud. Meie plaat sõidab vist varsti rongiga kingitusena Krasnojarski krai poole ning pole võimatu, et kui memmed seda kuulevad, siis laulude hargnemine jätkub.

Esimene CD on klassikalise, paljusid rahvalaulude väljaandeid läbiva struktuuriga (tähtpäevalaulud, perekonnatavand, improvisatioonid ja lüroeepika) nii-öelda metoodilisem kuulamine. Teisel plaadil on usuteema ja lastelaulude järel hulk põnevaid ja spontaansemaid pudemeid.

Tõnuristi lindistuste kangelannad Bodganova Anna, vanadusest vibraatosse läinud häälega Kunoski Nati, tungiv eestütleja Herkovo Olĺo ja teised laulavad vist juba Tooni tarõs. Sellel materjalil kuuleb veel massiivset vanapärast kõla, milles on nii surnuitkude kohutavat ilu, eepikat, improvisatsiooni kui väikseid avastusi, nagu pulmaitku paroodia, millel on itkude puhul haruldane pikk refrään: „tsõtsõriku kagariku, hoi meile velekeseq aŕa noorõ jallõ-kõõs” („Lelläkene”, CD 1, 11). See on ka üks neist lauludest, mis meeste suust naiste kätte üle läinud. Harjumata kuulajale ehk pisut süngetena mõjuvaid meloodiaid tasakaalustab stiilne Lõuna-Eesti ringmänguviis („Ilus poiss olen ma”, CD 1, 20). Seto ortodoksia ehe näide on Kopa Alĺa (Aleksandra Nikitina) loetud „meieisapalve” (CD 2, 2) ja teised koduses pühäsenulgas loetud vaimulikud värsid (CD 2, 4–6).

DVD algab vanema seto laululaadi jäädvustusega. Olga Matvejeva (Semmeni Olli, s.1932) keel ja esitus on võimsad. Ta on selle kandi viimane suurlaulik, kes vana aega igapäevaselt endas kannab: eepikat, lastelaule, frivoolseid tšastuskasid, itke ja improvisatsioone. Seejuures ei ole ta enam suur seltsija ning kultuurimaja ühislaulmistel osaleja. Võib-olla seepärast, et seal valitsev tunnetus on juba veidike „pesni-pljaski” poole. Olõ-i täl sõnasysarit. Tema puhul vapustab just seesama loomulikkus – vanamoodi seotud rätiga naine oma köögis, pott selja taga suitsemas. Ja laulud tulevad. Tema lood toovad kaugeid kohtumisi pärimusmosaiigis. Mullu suvel leidsin Juhan Jaigi „Tooma poistest” seto rõikamängu sõnad ja ka lindistasin need oma viisiga („Sairon mairon”). Siit antoloogialt tuleb välja selle „vene keele kõla jäljendavate tähenduseta sõnadest” (lk 178) ehitatud loetuse üks versioon (DVD, 5). Lastelauluna on sel naljaline toon, aga mulle on ta hakanud meenutama loitsu. Ja Olli peolauas soolona esitatud hingemattev „Kaŕalaul” (DVD, 18) toob meelde kadunud suurlauliku Maaŕa Pähnapuu. Vanamoodi ja metsikut mitmehäälsust kuuleb Ollilt ja killõ Maria Vassiljevalt (Kopa Manni). Jätkavad keskmise põlve esindajad, Haida küla kultuurimaja folklooriansambel Lill. Mu kõrva jaoks tundus see alul vene väikerahvaste puhul üsna levinud eluvorm. „Folkloorikollektiiv” – küla igavust peletav keskealiste naiste sõpruskond, kes armastab ringmänge ning ilmselt ka karmoškast saadetud tantsutuure, valdab natuke ka vanemaid leelosid, aga hoopis sujuvamalt uusi, veneliku mõjuga seto laule. Üsna leili mindi ka uljaste uuemate eesti rahvalaulude nagu „Kus käisid väike Annaken” (DVD, 14) ja puht vene lugude („Я встретил розу” CD 2, 35) peale. Lõuna-Eesti ringmänguviis „Kats näiot mõtsa kõndma läts” (CD 2, 31) on saanud mõnusalt psühhedeelse mitmehäälsuse. Lille laulikute vastuvõtlikkus emamaa lauluimpulssidele ja nende ümbermõtestamise oskus pole siiski päris tavaline. Nad panid külalised peoimprovisatsioonides laulu sisse, õppisid neilt kuulmise järgi ära tuntuma uue seto loo „Põdratapja” ja pöörasid selle mingi tundmatu meloodiaga ristates oivaliselt pea peale. Ehedat baabapraasdniku meeleolu on tunda. Kohe-kohe ilmub laua alt eetripudel ja hakkab tulema kummalisi seksuaalseid tšastuškasid, mille tegelasteks on loomad. Sel astmel oli pärimus segunenud kujul veel elus ka siis, kui seto keel pole päris reljeefne ja mõnede sõnade mõistmiseks peab vaatama bukletisse. DVD lõpetab illustratsioon lausele „ajalugu kordub farsina”. Lasteansambel Kullõrkukk on suvalise heterofooniaga folkloristlik camp, kus Maša ja Vanja Zemurbeis ning nende teised, umbkeelsemad post-post-setodest semud püüdlikult „midagi rahvalikku” esitavad. Kaamerat käsitsenud folklorist filmib ringmängu „Kaarasimm” (DVD, 30) ajal sümptomaatiliselt kaua lapsukeste kepslevaid jalgu. Üleval korrusel ei toimu midagi. See on hoiatav materjal. Mine tea, kas kord ei juhtu midagi sellesarnast viimsete segavereliste eestlastega.

„Siberi setode laulud” on tugeva ajanihkega materjal, mille mõistmiseks tuleb teha teatav hüpe oma vaimus. Väga metoodiliselt ja põhjalikult koostatud buklet annab selleks hea platvormi, helilise kummastusega peaks iga otsija juba ise toime tulema. Ja kui lauludega tegelda, siis teisiti ei saa. Folklooriks nimetatuga saab täita lavasid ja plaate, aga tihti on seal ainult mingi Harju keskmine vaakum, mis pole ei piisavalt moodne ega ka loomulik, vanapärast rääkimata. Praeguse laulmise häda on selles, et ta katab väga väikest osa inimese elukogemusest. Laul kui igapäeva lahutamatu osa, kui häälega joonistatav vaimne kujutis, kui rituaalne saade, kui teed juhatav kõrgluule, nõidus ja mõtlemise viis – need on kadumas. Ja need tuleks mingil kujul ometi tagasi võita, kui me ei taha superstaarisaates südameatakki surra. Seal külmas kauguses alles püsinud vaimust võiks kodukolde ees õppust võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming