„Heli ja keel“ ajab oma joont

Aare Tool

Mirjam Tally muusika ja Kristiina Ehini luule kontsert „Joon“ sarjas „Heli ja keel“ 26. IV Gustav Adolfi gümnaasiumi Mederi saalis. Esitasid Leonora Palu (flööt), Leho Karin (tšello), Diana Liiv (klaver), Silver Sepp (improvisatsioon fantaasiapillidel) ja Kristiina Ehin (sõna).

Muusika ja luule põimuvad sedavõrd tihedalt, et vanasti ei paindunud keel neil isegi vahet tegema – eeposed koosnesid lauludest ja oodides jooksis ikka „laulu ilus tuline oja“. Vahetevahel võivad luule ja leelo teineteisele käe ulatada meiegi päevil. 26. aprillil kõlas kontserdil „Joon“ Mirjam Tally muusika vaheldumisi Kristiina Ehini loetud tunde- ja mõtteluulega ning Silver Sepa improvisatsioonidega „fantaasiapillidel“. Niisugune kontserdiformaat ei ole just tavaline, Muusikasõprade Selts on aga selle enda jaoks avastanud ja korraldab juba kolmandat aastat sarja „Heli ja keel“.

Mirjam Tally on üks neid komponiste (kõrvuti näiteks Helena Tulve ja Märt-Matis Lillega), kelle muusikast kõneldes tavatsetakse rõhutada kõla tähtsust (seda võime lugeda ka kontserdi kavalehelt). Tean, et nii mõnigi „kõlaloojatest“ on ise sellise määratluse üle imestust avaldanud, küllap samal põhjusel, miks Arnold Schönberg ironiseeris omal ajal väljendi „atonaalne muusika“ üle – nagu ei leidu toonide või helideta muusikat, nii ei tunta ka muusikat, kus kõla oleks tähtsusetu. Kuid mida siis ikkagi peetakse silmas, kui kõneldakse erilisest rõhuasetusest kõlale? Kõige lihtsamalt öeldes tõukuvad kõlavärviotsingud äratundmisest, et õhtumaise kunstmuusika instrumendid on selle kõrval, milleks nad loodi (võrdtempereeritud häälestuses mitmehäälne muusika), sobilikud veel paljuks muuks. Rikkalikku eeskuju pakub selles osas kaugemate maade, eriti aasia kultuur.

Sellele, kes siiani ei olnud veel tabanud mõtteseost Tally ja oriendi vahel, mängiti nüüd kätte eriti soodne võimalus, sest vaevalt paarkümmend minutit enne muusika- ja luuleõhtu algust Mederi saalis lõppes Estonia kontserdisaalis nn siidi ja bambuse muusikat viljeleva Hiina ansambli etteaste. Tagasivaates sulanduvad need kaks kontserti justkui mõtteliseks tervikuks ja selgitavad teineteist vastastikku. Idamaad on andnud tugevaid impulsse uuemale õhtumaisele helikunstile ega ole mõistagi seejuures jäänud ise euroopalikust puutumata. Tally muusikat kuulates võis veenduda, et tiibklaveri sisemuses keeli sõrmitsedes saab manada esile kandletaolise zheng’i helisid, tšello moondub mõnikord näppepilliks pipa ja Euroopa metallflööti võib hea tahtmise korral puhuda peaaegu samasuguse varjundirikkusega nagu bambusest hiina instrumente.

Ei julge kindlalt öelda, kas Tally niivõrd selget orientaalset paralleeli taotleb, kuid siiski on ilmne, et inspiratsiooni pole ta leidnud mitte üksnes Eesti rabamaastikust või koduselt Gotlandi saarelt. Nii näiteks on pala „Veetilgas sätendab veel möödundaastane päike“ loodud flöödile, fonogrammile ja ad libitum tiibeti kelladele. Haikulikult lakoonilist loodustunnetust peegeldavad tema teiste teoste pealkirjad, olgu need kantud oma luulelennust või Kristiina Ehini poeesiast: „Erinevad vihmad“ ehk „Different Rains“ (vihje Steve Reichi teosele „Different Trains“), „Lindude seltsis“, „Soe elu jäämäe jalamil“ (esiettekanne). Kõige paremini avaldub Tally muusika omapära nendes palades, kus ta erinevalt enamikust teistest praegusaja „kõlaloojatest“ on avastuslikud mängutehnikad ja vormivoolavuse ühendanud postminimalistlikult selge pulsiga. Seda suunda esindab näiteks kontserdi nimilugu „Joon“ (2006), kus käega klaveri kõlakorpuses trummeldatud kobar­akordid põimuvad tšello flažolettide ja flöödi mitmesuguste erivõtetega.

Üks võimalus on nihutada pillide piire, kuid niisamuti saab rakendada muusade teenistusse objekte, milles oskab muusikainstrumendi ära tunda ainult väga vilunud silm. Viimati nimetatud teed kõnnib Silver Sepp, kes näitas oma seekordseski etteastes, kuidas pillina on võimalik tarvitada peaaegu kõike, alates jalgrattakodaratest ja naeltega puupakkudest kuni päris hariliku pudelitäie joogiveeni. Tarvitseb vaid ühendada pooleteistliitrine Värska mikrofoniga ja püüda selle mulksuv heli kajamasinasse – ning olemegi saanud säästueelarvega basstrummi ja ühtlasi omamaise improvisatsioonilise vaste Tan Duni „Matteuse veepassioonile“. Sepa folk suudab köita erinevat publikut: isegi need, kelle kõrvu kuuldu ei paita, leiavad sellest kui omamoodi teaduslaborist nii mõndagi intellektuaalselt huviväärset.

„Joon“ sobis eksperimentaalse muusika- ja kirjandusõhtu pealkirjaks suurepäraselt, sest vähesed sõnad on poeetiliste seoste poolest rikkamad: sirgjoon, ringjoon, kõverjoon, lõikejoon, katkendjoon, finišijoon, rindejoon, noodijoon, piirijoon, pöörijoon jne. Selles kõlab ühtaegu nii piiritletus kui ka piirideülesus. Loobugem siinkohal määratlemast, kuidas ühinevad need ja paljud teised jooned Tally, Ehini ja Sepa loomingus. Küll aga tõdegem, et kõige tähtsam on neil olemas – kõik nad oskavad ajada oma joont.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming