Heietusi Bachi festivali järel

Ivalo Randalu

II Tallinna Bachi-nimeline muusikafestival 1. – 7. jaanuaril Nigulistes Istun, muljed-mõtted lasevad ringiratast. Just äsja kobrutas advendi-, jõulu- ja aastalõpu muusikaelu üle ääre, kellele siis nüüd veel uhke ja tihe, 13 üritusega nädal meil siin, Tallinnas? Üldsegi mitte niivõrd endile, vaid eelkõige intelligentsele (kuigi mitte eriti muusikatuttavale) vene keskklassi turistile, sest ega sellal Venes niisugust muusikat niisuguses miljöös tehta. Sellest janu. Kõlab küll väheke kohatult, ent tegu on tõepoolest „teenusemajanduse” kultuurilise fenomeniga, Niguliste täituvus oligi enamasti maksimaalne. Leidsime ainusobiliku niši ja sisustasime selle alanud aasta õnnistuseks ülimaga, s.o Bachi muusikaga, on selgitanud festivali kunstiline juht Andres Uibo. Mullu esimest korda. Laotan maitsekates ümbrikkudes kavad ritta, kontserdid kõik eraldi. Külalissõbralik, sest miks peaks inimene tüseda brošüüri ostma, kui planeeritud turismiprogramm lubab tal seda kasutada paaril korral? Seda enam, et igal kontserdil on omaette väärtus, iseäranis just sellel, mida ise kuuldud. Konkreetne väljavalimine oli aga raske ka „vabakäigu”-külalisele, kuna festivali sisu ei afišeeritud. Aga jällegi – kes tallinlasistki suutnuks sellise mahu täiega vastu võtta? Ses asjas pole mõtet etteheiteid teha.

Avan ümbrikud, mälu tahab kinnitust, alati ei jõudnud kohalegi minna (siin tunnustus ja tänu Klassikaraadio inimestele, kelle tööga sai Eestimaa ülekannetega osa koguni kolmest õhtust!). Piki kavu järge vedades ilmneb selgesti kolm liini. Esiteks neli n-ö õhtukontserti ainult Bachi muusikaga, teiseks kuus orelipooltundi (tegeliku kestusega ligi tund, kus iga kord esitati üks pala Buxtehudelt, Bruhnsilt, Bachilt ja Uibolt või Pärdilt või Ester Mägilt).  Kolmandaks erilise aktsendiga 1. jaanuari uusaastakontsert – Bachi šedöövrid küünlavalgel Jaani kirikus (ainuke üritus väljaspool Nigulistet) – ning oreli-galakontserdiks tituleeritud sisuline festivali lõppkontsert kontratenor Ka Bo Chani ja seitsme organistiga.

Viimastest võtamegi algatuseks mõnda märgata. Niisiis esitati Jaanis 12 vaimulikku aariat ja 12 koraaliprelüüdi ning mitte ühtegi suuremat vormi! Ka Bo Chan on kujunenud viimase kümnendiga meie tegusaimaks vokalistiks baroki vallas. Ja kuigi vaid osa organistide puhul võib kogeda suurt rõõmu sellest, mida tähendab esitatava sügav tunnetus (Ulla Krigul, van Dijki asendanud Piret Aidulo, samuti Anna Humal, Tiit Kiik; Uibot festivali lõpul asendanud Toomas Trass tundus olevat seevastu kammitsematu, ainukese rajatagusena Eduard Oganesjan aga oma legato-tehnikaga prantslaslikult pehme), kujunes õhtu nagu palvuseks a.D. 2013 eest. See on muidugi ebaharilik hiidfestivalide tavapäraselt suurejoonelisele finaalile. Kuid selleski, et Kiik samal eelviimasel päeval lõpetas oma orelipooltunni Pärdi süvavaimse oopusega „Annum per annum”, võib aduda taotluslikku suundumust – vähemalt tegijate poolelt.

Üldvaates puutub silma palju tuttavat. Kõigepealt ühed ja samad nimed kümnetelt Tallinna orelifestivalidelt. Heas mõttes, kuna Uibo partnerlusvalem kujutab endast aatlusringi nii festivali organistide kui Andres Mustoneni ja hortuslastega. Samas on ring küllaltki avatud: viimastel aastatel on sellesse sisenenud Oksana Sinkova, Lembit Orgse ja taas Arvo Leibur, ammune ja laialdane koostöö seob nendega Aare Tammesalu (kahju vaid, et kõrvale on nihkunud meie „prantslased” ehk Ines Maidre ja näib, et ka Aare-Paul Lattik). Absoluutselt rumal oleks aga näha Mari-Liis Uibo esileküündimises isa protektsiooni – kui ikkagi, siis ehk selles, et Andres pole õpiperule tütrele kätt ette pannud ei teel Viini prof Gerhard Schulzi ega nüüd juba USAsse prof Milan Viteki juurde Oberlini konservatooriumis. Tulemused on priimad.

Teiseks leidub tuttavat mitmete-mitmete populaarsete tööde korduvettekannete näol: Topeltkontsert d-moll BWV 1043, Passacaglia c-moll BWV 582, Viiulisonaat a-moll BWV 1023, osad Soolosonaadist flöödile BWV 1013, rida koraalieelmänge ja veel orelisuurvorme, Uibo enda „Uus Jeruusalemm IV” ja „Ja ma nägin …” jm. Kui TROFide puhul õigustab seda kuulajate noore põlvkonna pealekasv, siis välisturistidega arvestades tohiks kas või igal aastal pakkuda ühte ja sama!

Vaid interpreedid ise ei soovi väga stagneeruda, sestap esitati nüüdki ikka valdavalt harvem kuuldud muusikat. Silmatorkavaimalt ja oodatuimana kolme kantaati ehk 132. ja 153. ning „Jauchzet Got in allen Landen”  BWV 51. Kädy Plaasi pole vaja üle kiita, tegelikult Ka Bo Chani, Anto Õnnist ja Tõnis Kaumanni samuti mitte – ei mäletagi meil teist sellist saksa barokki nii tämbrivärvis kui stiilitunnetuses sobiva häälega nelikut (sopran-alt-tenor-bass). Musitseerimine festivali kammerorkestriga (Andres Mustonen) oli neil hästi balansis, nüüdsed sooritused võtaksin üksikule saarele kaasa. Ent „üksikuid saari” läheks mul kindlasti vaja rohkem: vähemalt veel motettide jaoks Eesti Filharmoonia Kammerkooriga (Daniel Reuss), mitmele koraalieelmängule ja aariale, eeskätt aga „Dooria tokaatale ja fuugale” BWV 538 briljantse registratsiooni, värvitäiuse, ideaalse artikulatsiooni eest – üldse tänu kõigile mõeldavaile parameetritele, mida Uibo seekord demonstreeris.

Kui see aasta õnneks läheb, siis näeksin III „ümbrikus” meeleldi avaloona mõnda kaalukat oratooriumi – veelgi paremaks uueks aastaks!