Heast kontserdist õhkub seletamatut energiat

Huvitav, kui pikk võiks olla ühe kontserdisarja iga, et see ennast ei ammendaks ega väsiks?

KRISTIINA KIIS

Kontsert „Kui kivid olid veel pehmed“ sarjas „Heli ja keel“ 11. XII Tallinna Hopneri Majas. Kärt Tammjärv (lugeja), Iris Oja (vokaal), Leonora Palu (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Diana Liiv (klaver), Tiit Joamets (löökpillid), Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello), Hasso Krull (sõna). Kavas Märt-Matis Lille seaded enamasti rahvaluuleainelisest Mart Saare kooriloomingust (esiettekanded), „Kui kivid olid veel pehmed“ (tekst Hasso Krull).

Ansambli U: kontsert „URR: 17: Eesti 2“ 12. XII Eesti Raadio 1. stuudios. Kavas Páll Ragnar Pállsoni ja Tatjana Kozlova-Johannes uudisteosed, Marianna Liigi ja Elis Vesiku teosed.

Kontserdisarjad „Heli ja keel“ ja „URR:“ (ansambel U: rahvusringhäälingus) on umbkaudu samaealised (neli-viis aastat) ning läbitud on juba palju teemasid. Huvitav, kui pikk võiks olla ühe kontserdisarja iga, et see ennast ei ammendaks ega väsiks? Mõlema kontserdi puhul olid tähtsad eesti heliloojate esiettekanded ning need – kui mitte maailma esiettekanded, siis Eesti esiettekanded – aitavad kaasa ka sarja jätkusuutlikkusele. Kontsert on aga eelkõige korda läinud siis, kui sellest õhkub seletamatult head energiat ning muusikud on pühendunud ettekantavale. Sarja „Heli ja keel“ kontserdi „Kui kivid olid veel pehmed“ teema oli läbivalt ürgne ja arhailine. Õhtut alustati Märt-Matis Lille loodud uute seadetega Mart Saare enamjaolt rahvaluulel põhinevatele kooriteostele. Esimesena kõlanud „Seitse sammeldunud sängi“ algas tuttava viisiüminaga. Kuna tekst pärineb eeposest „Kalevipoeg“, siis lõi see silla kogu kontserdi mütoloogilise ideega. Teadlikum kuulaja leiab kõigis neis Lille seadetes avastamisrõõmu ja tuttavaid viisijuppe. Ei teagi, kas tegemist on rahvaviiside või Mart Saare teoste seadetega, sest Saare loomingu võiks vahepealt ju välja filtreerida ja siis saaks tulemuseks Märt-Matis Lille tõlgenduse rahvaviisidest. Võib öelda, et Lill jäi oma tõlgendustes saarelikuks: kõige nüüdisaegsemalt kõlas vihmapilli kasutamine teoses „Vihmakõnõ, vellekõnõ“, aga üldiselt oli tsükkel turvaline klassikaarranžeering. Kõik seaded olid loodud häälele, ansamblile ja elektroonikale. Oleksin Hopneri Maja saalis tahtnud head helisüsteemi, sest elektroonika jäi praegu teisejärguliseks ja oli kehva kvaliteediga.

Õhtu läbiv teema oli Hasso Krulli kirjutatud loomismüütiline „Kui kivid olid veel pehmed“ ning kontserdi tegi eriliseks kirjaniku enda kohalolu. Hasso Krull on üks neid kirjanikke, kelle suurepärane eesti keele tunnetus tekitab aukartust. Mulle on luule midagi intiimset, selle mõte kipub kontserdi vormis üldiselt ära kaduma – luulet tahaksin lugeda üksinda omaette. Lugude jutustamisega on aga teine lugu, lood on voolava süžeega. Kui muidu ei saa kirjanikud sageli oma loomingu esitamisega hästi hakkama, siis Krulli sügav pilk ja rahulik olek mõjus hästi. Tema teose keskmes on müüt ja pärimus, eelajalooline lugu elu või Maa tekkimisest – poeetiline ja samal ajal mütoloogiline. Krullil õnnestus tekitada looduslüüriline side Saare loominguga ja luua regilaulusarnane atmosfäär, mida otsib kontserdisari „Heli ja keel“. Üldiselt tekkis aga küsimus: millist kaduvat keelt me kontserdil ikkagi esitame? Kavas oleks abi olnud väikesest selgitusest.

Ansambel U: on tippvormis ega näita mingeid väsimusmärke.

Laura Arum-Lääts

Heliteos „Kui kivid olid veel pehmed“ (2015) oli sel õhtul kõige meelde­jäävam. Märt-Matis Lille ja Hasso Krulli sümbioos tundub igati loogiline: nende heli ja keel sobituvad ideaalselt, mõlemas loovisikus on arhailist maailmatunnetust. Lill mõistab hästi teksti sidumist muusikaga. Siiani kumab kõrvus see osa teosest, mis räägib udust. Aeglane rütm ja näitleja Kärt Tammjärve selge diktsiooniga sosin lõid uduse ja müstilise atmosfääri. Kõik kontserdil osalenud on oma ala tipud, kuid midagi jäi justkui puudu? Kas asi oli saali halvas akustikas? Energia puudumises? Interpreetidest oli kõige säravam pilk teksti lugenud Kärt Tammjärvel. Püüdsin olla leplik kuulaja, tõrjuda ebamugavustunnet ja keskenduda kõigi asjaosaliste muidu heale tasemele, kuid see ei saa olla ühe kontserdikülastuse eesmärk.

„URR:-i“ puhul oli sünergia vägev ja ansambli U: töökus näitab kvaliteeti. Sarja XVII kontserdi fookuses oli uusim eesti muusika, ansambel ei olnud eesti uudisteoseid selles sarjas esitanud tükk aega. Kontserdi algul arutles ansambli liige Taavi Kerikmäe selle üle, kuidas meie kultuuriline tunnetus ajas muutub: taas tundis ansambel vajadust eesti muusikat kultuuriruumis kuidagi positsioneerida. Meil on oma muusika­ajalugu ja traditsioonid, mis on ilmselgelt põimitud läänelikuga. On aga midagi, mis on omane vaid eesti muusikale.

Viimastel aastatel on esile kerkinud mitu noort heliloojat, nende hulgas kontserdil kõlanud Elis Vesik („To Become a Tree“, 2016) ja Marianna Liik („Ebakorrapärane pärl“, 2014), kes teevad ilma ka väljaspool Eestit. Kui nende loomingus tunnetasin otsinguid, vähest ebastabiilsust ja heas mõttes rahutust, siis Tatjana Kozlova-Johannese ja Páll Ragnar Pálssoni muusika on küps. Tatjana Kozlova-Johannes jätkab oma uusimas teoses „Nurgad“ (2017, esiettekanne) oma väljakujunenud ebatavaliste tämbrivärvidega helikeelt, mida on nimetatud rafineerituks ja meeleliseks. Innovaatiline on see, et ta leiab pidevalt oma teostes kasutamiseks uusi heli­allikaid – seekord oli see elektrikitarr. Helilooja meenutas enne teose kõlamist: eelmisel URR:-i kontserdil tuli jutuks, et tema muusikas ei ole impulsse. Muusika algab vaikselt, paisub ja vaibub. See küsimus jäi teda alateadvuses kummitama: kas ta leiab üldse kunagi konteksti, kus impulss oleks tema loomingus õigel kohal? Ühe kogemuse ajel on ta leidnud oma uusima teose „Nurgad“ impulsi. Pealkiri viitab nurgelisusele teose struktuuris ja žestides. Nurkade illustreerimiseks oligi vaja impulsse ning need ilmnesid klaveri järskude klastrite, flöödi läbilõikavalt valju heli, keelte sähvatuste ja löökpillipaukudena. Ühtlasi kõlas teosest läbi teatud haprus. Meeldejäävaks kujunesid kaks kilepaani, mida muusikud tunnetuslikult ja graatsiliselt liigutasid – see mõjus saalis lausa koreograafiliselt. Midagi nii head ei ole ma ammu kuulnud ja oma osa oli selles ansambli tippvormil.

Páll Ragnar Pálsson on islandi helilooja, kes lõpetas kompositsiooni eriala doktorantuuri Eesti muusika- ja teatriakadeemias Helena Tulve juures ja on eesti muusika kaanonist läbi imbunud. Pálssoni teos ei mõjunud eestlaste loomingu kõrval võõrkehana, sest nagu Islandi presidentki on öelnud: meil on omavahel teatud side. Esiettekandele tulnud teose pealkiri „Lucidity“ (2017), tõlkes „Selgus“, väljendus näiteks keelpillide tekitatud helides, mis meenutasid klaasi puhtakspühkimist või tuulekella kristalseid helisid. Kohati kerkib esile rahu ja selgushetki, kuid üldiselt on muusikaline materjal pingestatud.

URR: ei näita mingeid väsimusmärke. Ilmselt nõuab alateadlikult rohkem pingutust ka Klassikaraadio otse-eeter. „Heli ja keele“ idee põimida muusika ja tekst on äärmiselt põnev, kuid seekord oli kontsert sünergiata. Kindlasti tasub sellele sarjale rohkem hinge ja tööd sisse panna. Kuulaja seisukohast on lõppude lõpuks oluline kvaliteet, mitte kvantiteet.