Härra Gywni ateljee ja perspektiivid nüüdismuusikas

EINIKE LEPPIK

Sattusin hiljuti lugema Alessandro Baricco romaani „Mr Gwyn“ (2011). Teose peategelane oma äärmiselt iseäraliku tundlikkusega ümbritseva suhtes pani mind sõnastama mõtteid, mis on tegelikult tuttavad ja alati olemas olnud, kuid miskipärast aeg-ajalt ununevad.

Jasper Gwyn on kirjanik, kes otsustab ühel päeval lõpetada kirjutamise ja kõik sellega seotud tegevused. Aja möödudes avastab ta, et kirjutamata on siiski raske elada, ja püüab leida asendustegevusi, mis oleks kirjutamisega seotud. Ajendatuna ühest juhuslikust külaskäigust kunstigaleriisse otsustab härra Gwyn realiseerida uitmõtte hakata kirjutama portreesid. Nagu tõsiselt võetaval kunstnikul ikka, nii on ka temal vaja praktiseerimiseks ateljeed. Siit saab alguse protsess, mis mind kogu loo puhul kõige enam köitis: sobiva ruumi leidmine, sisustamine ja peaaegu hullumeelne perfektsionism, Jasper Gwyni deterministlik järjekindlus ning detailideni lihvitud visioon. Olulise osana ruumist näeb härra Gwyn heli. Mitte ilmtingimata muusikat, vaid helimaastikku, katkematult kulgevat heli, mis täidaks „talumatu vaikuse“.

Gwyni maailm on vastuoluline. Ühest küljest elab ta eraklikus ja ümbritsevast distantseeritud reaalsuses, sügavas isiklikus „vaikuses“, teiselt poolt tunneb ta hirmu helideta ruumi vaikuse ees. Muusika kuulamine ja võib-olla ka kirjutamine on paljuski seotud ebamugavustundega vaikuse suhtes. See tunne võib tekkida meist ümbritsevast ärevast ja ebastabiilsest maailmast. Igaühel meist on omad põhjused, miks me muusikat kuulame, kuid enamasti teeme seda ikka selleks, et end paremini tunda, oma sisemaailma tasakaalustada ja maailma enda ümber paremini mõista ning korrastada. Kunst on olnud ajast aega nii reaalsuse peegeldaja kui ka filtreerija, ühiskonnas ja inimestes endis toimuvate protsesside mõtestaja ning tõlkija.

Härra Gwyn lahendas oma vaikuseprobleemi professionaalselt: ta tellis tuttavalt heliloojalt sobiva kompositsiooni – tunde kestva loop’i –, mis jäi nädalateks täitma ateljeed kui selle loomulik osa, katkematu helivoog, aga ka kui kirjanikule äärmiselt vajalik element, mis kõik detailid tervikuks seob.

Alessandro Baricco romaani peategelane andis ühele vanale mõttele uue perspektiivi.

See võib olla väga isiklik tundmus, kuid ikka ja jälle märkan, et meid ümbritsevas maailmas käsitletakse nüüdismuusikat liiga sageli kui muust kunstist eraldi seisvat „monumenti“, universaali, millel ei peagi olema tähendust ja mille olemust ei pea põhjendama. Kohati näib ka, et muusikat luua on lihtne, isegi liiga lihtne ja seda on palju. Palju on pealiskaudset müra ja igasuguseid helisid.

Muusika on alati olnud seotud ajaga, milles ta sünnib ja esimestel eluhetkedel kulgeb. Tänaseni räägime näiteks Bachi passioonidest, mis kirjutatud Leipzigi perioodil. See muusika on loodud vajadusest ja sellel on kontekst ning mitte ainult helilooja elust lähtuv, vaid palju üldisem religioosne taustsüsteem. Muusika, mis sünnib tänases päevas, on palju hapramalt seotud meid ümbritseva maailmaga ja selles toimuvate protsessidega. Tihtipeale öeldakse, et muusika peab rääkima iseenda eest ega vaja selgitusi. Absoluutse muusika idee on juba sajandeid tuntud ning selles pole midagi uut, küll aga on erinevad need kontekstid, milles läbi aegade seda kasutanud oleme.

Mis põhjendaks tänapäeva muusika olemust ja märgatavat võõrandumise või enesesse sulgumise tendentsi? Ühest küljest ehk ongi see just ajastu märk ja peegeldab ausalt tegelikku konteksti või selle puudumist, sest kogu ühiskond on pidevast infotulvast ülekoormatud, valikuvabadusest väsinud ja maailmas valitsevast kaosest hajevil, seega pole võimalik leida selliseid tugevaid kultuurilisi seoseid, mis on ajaloost tuttavad. Teisest küljest ei pruugi meid ümbritsev maailm üldse inspireerida looma ning võib-olla just sellepärast püüdleb nüüdismuusika puhaste helikogemuste, helide sügavama olemuse ja emotsioonide suunas, mida ühiskonnast enam ei leia. See on muusika, mis on oma olemuselt looduslik ning võiks ühiskonda ravida, viia tagasi oluliste ja universaalsete väärtuste juurde. Eelkirjeldatud võõrandumine on seega pigem positiivne protsess ning pikemas perspektiivis võiks sellest ühiskonna üldisel arengul kasu olla. Aga kas meil on veel piisavalt aega, et selle mõju näha, või oleme juba sootuks hiljaks jäänud?

Süntees ja koostoimimine on kunstis väga aktuaalne teema ning meeleliste kogemuste loomine kogu inimese taju­aparaati mõjutades on tänapäeval paljudel juhtudel kunsti ja muusika olulisim eesmärk. Härra Gywni jaoks oli heli vaikuse murdja ja terviku ühendaja, mille abil lõi kirjanik toimiva süsteemi, ühe inimese ideaalse helimaastiku. Tänapäeval võib muusikat võtta kui reservuaari kõigi nende väärtuste jaoks, mis ühiskonnast kadunud, kuid mis ideede kujul hõljuvad meie peade kohal, vormuvad helideks ning meid nende ideaalsete kujutlustega kokku köidavad.