Harald Aasa, 30. XI 1922 – 25. XII 2014

Harald Aasa lahkumisega teispoolsusse sai otsa eesti viiulimänguõpetuse üks legendaarne ajajärk, mida võib seostada viimase sõja järgse pillimänguhariduse taasülesehitamisega meeskonnas, kuhu kuulusid Herbert Laan, Vladimir Alumäe, August Karjus, Endel Lippus ja Harald Aasa. Aasa esimesed õpilased on praegu väärikas eas ja ka viimased õpilased on elanud juba üle Kristuse eluea.

Muusikaüldsus teadis Aasat kui karmikäelist ja -sõnalist pedagoogi. Käisid jutud sellest, kuidas lohakalt harjutanuna tundi tulnud õpilane lennutati klassist välja, pill ja pillikast takkajärele. Ka on aastakümneid tsiteeritud tema ütlemisi pillitooni kohta – aeg-ajalt panid need õpilased punastama või kahvatuma. Eriti juhtus seda Aasa õpetajatöö algaastail. Ometigi, ta õpilased hakkasid mängima – ja hästi. Kogemuse kasvades tõusis Aasa nõudlikkus veelgi, aga rüütatuna hoopiski tasakaalukamasse kuube. Õpilased tundsid Aasat kõlailu ja väljenduslikku täpsust nõudva pedagoogina, kelle ideaalideks olid Mozart ja bel canto ning kes armastas kirglikult muusikat, kuulates-vaadates erinevaid esitusi videosalvestustelt oma elu viimaste nädalateni.

Aasa ise sai viiulimängu põhialused kätte Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Eevalt Turgani käe all. Sõda katkestas õpingud kuueks aastaks ja kui Aasa jätkas viiulimängu õppimist Tartus, siis juba Eduard Poolakese käe all (Turgan oli arreteeritud ja viidud Siberisse), töötades ise paralleelselt Vanemuise sümfooniaorkestris. Aasa jätkas haridusteed Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Vladimir Alumäe viiuliklassis, töötades ühtlasi Eesti Raadio sümfooniaorkestris ja õpetades 1956. aastast ka Tallinna lastemuusikakoolis. Solistina ta konservatooriumi lõpetamise järel kuigipalju ei esinenud, sest kuigi pillimängijana väga arvestataval tasemel, ei tahtnud ta solistina enam lavale astuda, öeldes ise, et sõda on jätnud oma jälje. Toredaks ajajärguks Aasa elus kujunes mängimine keelpillikvartetis koos Endel Lippuse, Herbert Laane ja Toomas Tummelehega. Aastatel 1962–1965 andis kvartett sarja kontserte Kadrioru lossis, pannes aluse kammerkontsertide traditsioonile selles suurepärases saalis.

Harald Aasa erialane võimekus oli lai. Vähe on neid õpetajaid, kes on võimelised õpetama last, kellele on viiul esmakordselt kätte antud kuni muusikakõrgkooli lõpuni välja. Aasa oli üks nendest. 1961. aastast alustas ta tööd konservatooriumis ja äsja loodud Tallinna muusikakeskkoolis. Aastatel 1974–1977 pidas Aasa Tallinna muusikakeskkooli direktori ametit, misjärel töötas kuni pensionileminekuni Nõmme lastemuusikakoolis. Aga õpetamise pisik tegi oma töö: nelja pensioniaasta järel naasis ta muusikakeskkooli, kus õpetas veel 11 aastat. Õpetamise viimasel kümnendil oli ta nägemus pillimängu ülesehitamisest peensusteni kristalliseerunud, ülimalt lihtsaks mõeldud ja sõnastatud. Veel pärast töölt lahkumist käis Aasa aeg-ajalt muusikakeskkoolis kuulamas oma õpilaste õpilasi või endised õpilased tema juures kodus. Eriti nautis Aasa seda, kui sai konsulteerida nende kõrgvirtuoossust nõudvate teoste esitust, milleks tal oma töötamise ajal võimalust polnud.

Harald Aasalt õpetust saanud viiulimängijad on aastakümneid olnud Eesti muusikaelu kujundajate hulgas kas pillimängijate või õpetajatena. Mati Kärmas, Imbi Kuus, Mare Teearu, Mart Traksmann, Tiiu Peäske, Juhan Schütz, Mati Kuulberg, Toomas Veenre, Jaak Sepp, Niina Murdvee, Mirjam Kerem, Toomas Bubert, Helen ja Liisi Kedik, Kaarel Veenre, Mikk Murdvee – need on vaid mõned tema õpilastest. Ja muidugi jäävad Harald Aasat õpilaste kõrval mäletama endised kolleegid Tallinna muusikakeskkoolist, Nõmme muusikakoolist ning Eesti muusika- ja teatriakadeemiast.

Kolleegide ja õpilaste nimel Niina Murdvee

Hüvastijätt lahkunuga on homme, 10. jaanuaril kell 10 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming