Han Bennink – kontrastide mees

Kaur Garšnek

2. ja 3. märtsil esines „Talvejazzil” Hollandi trummar Han Bennink koos oma vana tuttava Jaak Sooäärega kitarril. Kopenhaagenis kohtunud muusikud on Eestis üles astunud ka 2003. aastal koos Soome saksofonisti Mikko Innaneniga, samas koosseisus salvestati album „Spring Odyssey”. Bennink on „Jazzkaart” külastanud ka 1994. aastal koos Dave Douglase ja Myra Melfordiga. Nii et sedapuhku oli tal juba kolmas kord Eesti publikule mängida, kusjuures sündmusele lisas pidulikkust „vanameistri” aprillikuine 70. sünnipäev. Jutumärgid on siin asjakohased, sest kindlasti on Bennink üks nooremaid 70aastaseid, keda mul on olnud au kohata – selles oli mul võimalus veenduda nii kontserdil Kumu auditooriumis kui ka 1. märtsil EMTA kammersaalis aset leidnud õpitoa ja sellele järgnenud intervjuu käigus. Benninki ülevoolav, karismaatiline ja impulsiivne isiksus väljendub nii vahetus suhtluses kui muusikas. Trummide taha istus ta enda sõnutsi algselt selleks, et oma ADHD-tüüpi tähelepanuhäiret loovalt kanaliseerida. Huvitaval kombel kerkib õpitoa käigus esimesena üles küsimus, kas see nn hüperaktiivsus ja äkiline maneer pole hoopis kunstniku viha maailma vastu. Vastus on eitav, kuid Benninkile meenub, et nii mitmedki bassistid on arusaadavatel põhjustel tema mängustiili tajunud „liiga agressiivsena”. Mis teha, Han Bennink on lihtsalt kontrastide mees, kompromissitu oma mängus ega ole väljaütlemisteski mingi diplomaat. Järsu mängustiiliga seoses tunnistab ta veel, et armastuslaulud ja pehmed ballaadid talle tõesti ei istu. Vastumeelt on ka trummimasinad ja elektroonilised sekventsid, kuna „need ju ei svingi”, küll aga võivad tekitada peavalu. Mõistet freejazz ta lausa vihkab – parem siis juba „vabaimprovisatsioon” või instant composing. „Vaba jazz”? Vaba millest? Vaba milleks? Ja miks just jazz?

Teatud üldine antiintellektuaalne hoiak muusika suhtes kumab läbi nii tõdemusest, et muusikat ei saa sõnades kirjeldada, kui ka EMTA kammersaalis provokatiivsena kõlavast soovitusest võimalikult ruttu kooliseinte vahelt välja saada. „Kool ei ole ju maailm,” püüab Bennink oma seisukohta rutuliselt avada. „Siin antakse sulle üksnes vahendid orienteerumaks igapäevaelus, aga „seal väljas” on kõik teistmoodi – kogu mentaliteet on midagi muud ja keegi ei oota seal sinu järele. Võid olla konservatooriumi kuningas ning **** tänaval. Võib juhtuda, et pead kõike uuesti alustama, ning seetõttu peaks harjutamine juba algusest peale olema võimalikult elulähedane. Kooliseinte vahel võib tõesti olla kena, soe ja kuiv. Oma sound tuleb leida tegelikust elust, mitte katseklaasist.”

Sõnad ja teod on antud juhul kooskõlas. Autodidakt Bennink ise nooti ei tunne, olgugi et tema isa oli klassikalise koolitusega perkussionist – noodikirja kutsub ta „kärbsemustaks”. See aga ei tähenda, et ta peaks end sündinud geeniuseks. „Ma olen õigupoolest üpris kohmakas,” avaldab ta rõõmsalt. „Kui mul paluda haamriga nael seina lüüa, siis oleks tagajärjeks üks suur auk seinas ja nael põrandal. Olen pidanud kõik ise omal käel avastama.” Bennink jätab tagasihoidlikult mainimata, et ta mängib ka mõnevõrra klarnetit, saksofoni, viiulit, bandžot ja klaverit.

Hollandi trummar on tuntud oma ebaharilike mänguvõtete poolest. Õpitoa käigus ta mainibki, et talle pole tõesti suurt vahet, millel ta parajasti trummeldab, olgu selleks siis tema enda pea või soolotrumm. Kui hiljem siiski uurin leid-objektide tausta kohta, on ta varmalt valmis selgitama. „Objet trouvé kui kunstivõte muusikas võrsub tegelikult minu kui kujutava kunstniku praktikast, mille käigus olen seda samuti ohtralt pruukinud,” alustab Bennink, kes ongi ametlikku haridust saanud just kujutava kunsti vallas. „Võtte tõi teadupärast kasutusele Marcel Duchamp, minu kunstiline tegevus on alati olnud väga lähedalt seotud dadaismi ja hiljem tekkinud Fluxusega, mille vooluses tegutses näiteks John Cage. Kuid ka dada sünnitas muusikaliselt tähenduslikke nähtusi – võtame või näiteks Kurt Schwittersi foneetilise helipoeemi „Ursonate”. Nii et kõik need ebakonventsionaalsed mänguvõtted tulenevad visuaalse kunstiga seotud mõtlemisest, mitte lihtsalt soovist klouni mängida.”

Kui nüüd viimaks uurin, mida eelseisvalt kontserdilt võiks oodata, laiutab Bennink käsi, kuna tal lihtsalt polevat vähimatki aimu. Ta põhimõtteliselt ei soovi esitada valmiskavu, mistõttu põhirõhk langeb kahtlemata improvisatsioonile, ent kuivõrd ka puhtakujuline vabaimpro võib osutuda piiravaks, siis oleneb palju sellest, kas ja milliseid viisijuppe või jazzistandardeid lavapartner Sooäär soovib üles võtta. Teadagi, kaos vajab korda ning ümberpöördult, kuid kõige kuuldu põhjal võib eeldada, et Benninkit huvitab eeskätt ettearvamatus.

Nagu hiljem selgub, siis vähemalt esimene pool kontserdist tabab küll märki ning vastab intervjuu ja õpitoa käigus kujunenud positiivsetele ootustele.

Vaevalt lavale jõudnud, alustavad muusikud äkilise vabaimproga. Benninki käed-jalad käivad nagu elektrijänesel, Sooäär hüppab ühe efektiploki pealt teisele. Kostuv helipilt pole aga sugugi mingi diferentseerimatu „ragistamine”, vaid spontaanne loovimpulss juhitakse läbi erinäoliste kõlakarakterite. Seejärel kantakse ette Sooääre latiinomõjuline „Beach Party”, kusjuures hoo sisse saanud Bennink oleks justkui nõuks võtnud iga väiksemagi võimaliku ajalise jaotuse mingil viisil fikseerida. See tekitab huvitava kontrapunkti märksa rahulikumas laadis kitarrimängule ning ka hiljem kerkivad esile vastandused ballaadilike kitarripartiide ja ägedate trummirütmide vahel.

Kujuneb justkui teatud polariseerumine: ühes otsas kitarrist, kes enamasti püüab mängida ilusaid palu, teises rahutu trummar, kes ei suuda isegi trummikomplekti taga paigal püsida. Pulgad lendavad käest, uued ilmuvad asemele, jalad käivad soolotrummi peal, soolotrumm eraldatakse ülejäänud komplektist, istutakse maha ja trummeldatakse vastu põrandat, seejärel tehakse sedasama pikaliasendis, pulgad veerevad mööda põrandat jne. Konkreetsed palad näivad aga pakkuvat üksnes ajendit ja üldist raamistikku etteastele, mida kahtlemata võib nimetada ka muusikaliseks performance’iks, kuid rõhk jääb siiski esimesele sõnale.

Seni, kuni on veel trikke varrukast võtta, püsib Bennink kindlalt tähelepanu keskpunktis, kava aga põhineb eelkomponeeritud materjali ja spontaanse improvisatsiooni vaheldumisel.

Kontserdi teisel poolel aga hakkab trummar justkui väsima senisest vastandumisest ning juhindub järjest enam kitarristi kujundatud, järjest enam fikseeruvast muusikalisest joonest. Löökpillid taanduvad oma traditsioonilisse taustarolli, improvisatsiooni osakaal väheneb märgatavalt ja minu tähelepanu pöördub Sooääre mängule. Õhtu jooksul kantakse ette näiteks de Pauli „You Don’t Know What Love Is”, Coltrane’i „Resolution”, Parkeri „Moose the Mooche”, Valgre „Läbi saju” ja Naissoo „Pistoda laul”.

Benninki viimase „appikarjena” võib tõlgendada nahaalset manöövrit Valgre esituse ajal, kui trummar hakkab sulnite kitarrihelide saatel oma trummitooli valju kriuksumisega mööda põrandat lohistama. Kuidas nii saab? Sooäär aga on võtnud nõuks oma loo ilusasti lõpuni mängida ega lase end sellisest „huligaansusest” segada – millest minul on veidi kahju. Publik aga muheleb ja ka ovatsioonid ei jää lõpuks tulemata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming