Haldusreform koputab. Huvihariduse uksele

MARKO LÕHMUS

Vahel ootad mingeid reforme hirmuga. Teinekord ei jõua jälle ära oodata. Haldusreformist on räägitud nii kaua, et järjekordne osa valitsusliidu leppes võiks mõjuda kui ennemuistse loo karjapoisi põhjendamata karjatus „Hunt tuleb!“. Aga seekord on vist midagi tõesti tulekul.

Kultuuripoliitikat ja -korraldust hakkab haldusreform muidugi mõjutama, selles pole kahtlust. Valdade-linnade avalikud teenused hõlmavad ju mitmeid kultuurivaldkondi (raamatukogud, muuseumid, rahvamajad jms), aga karta on, et valdade liitumisel lahendatakse need teemad printsiibil 1 + 1 = 2 ja riiklikku ressursivõimendust (rahvamajade rahastust vms) siit vaevalt küll terendab.

Kui jääda lihtsa võrrandi juurde, siis on üks teema, mis võiks reformi käigus anda 1 + 0 = 2 tulemuse. Või ehk enamgi? Selleks on huvihariduse rahastamine, mis on koha leidnud koalitsioonileppe lastega perede toimetuleku parandamise osas: kindlustame igale noorele võimaluse osaleda spordi- ja huvitegevuses, loome selleks tervikliku riikliku sihtotstarbelise huvitegevuse toetussüsteemi. Kui arvestada, et huvitegevus-haridus on praegu suurel määral KOVide rahastada ja haldusreformi eesmärgiks on omavalitsused, kes suudavad pakkuda inimestele paremaid avalikke teenuseid ja tagada piirkondade konkurentsivõime kasvu, siis saame riigivalitsemise kavas juba kaks sammast, millele toetada huvihariduse edasine areng.

Kahel sambal ei kipu asjad püsti püsima. Parem ikka, kui neid oleks vähemasti kolm. Vaatame, kust siis seda toetust võiks reformiga juurde tekkida.

Koalitsioonileppe lubadusi ei ole väga tervislik südamesse võtta. Ka huvihariduse ringiraha-lubadusega on Laine Randjärv endale kahel korral valijatelt välja meelitanud koha riigikokku, aga lubadust täitnud ei ole. Nelja aasta vanuses Reformi-IRLi koalitsioonileppes oli suisa kirjas kuupäev ja rahanumber: 1. jaanuarist 2014. aastal kehtestatakse iga lapse kohta aastas 130eurone riiklik huviringiraha. Midagi ei kehtestatud. „See oleks maksnud pöörase summa – ligikaudu 25 miljonit eurot,“ avastas tollane rahandusminister Jürgen Ligi 2013. aasta sügisel. Tookord tema poolt ukse taha lennutatud lubaduse bumerang sai nüüd sama mehe kätte ühest teisest, selle lubaduse eest vastutava ministri kabinetist …

Peale poliitikute lubaduste paberil on vahepeal tehtud ka tegusid, mis annavad lootust, et riigi tugi huvi­haridusele tõepoolest lähiaastatel ja ehk just haldusreformi käigus ka tuleb. Eelmisel kevadel tegi Eesti Kultuuri Koda algatuse, kutsudes kokku eri kunstivaldkondade järelkasvu eest vastutajad. Ümarlaud kogunes mitut puhku ja kaardistas eri kunstivaldkondade nii munitsipaal- kui ka erahuvikoolide ühisosa arenguvisioonides ja ka (kohati karjuvaid) -vajadusi. Viisime kultuurikoja töögrupiga oma mõtted ka haridus- ja teadusministeeriumi, kus kohe teisi valdkondi (sport, noorsootöö jms), aga ka kohalikke omavalitsusi kaasates suurem töörühm kokku pandi. Terve suvi ja sügis tööd ning detsembriks tutvustas töörühm koos Ernst & Young Balticu analüütikutega minister Jevgeni Ossinovskile „Noorte huvitegevuse rahastamismudelite ettepanekuid ja võrdlusanalüüsi“.

Üsna esimese kohtumise lõpuks lepiti töörühmas kokku, et iga valdkond (siinkohal tähendab valdkond näiteks kultuuris eraldi muusika-, tantsu-, kunsti- jms õpet) lähtub neljast põhikriteeriumist: kättesaadavus, mitmekesisus, jätkusuutlikkus ja kvaliteet.

Mis tahes teenuse kättesaadavuse tagamine on kohalike omavalitsuste ebaühtlase arengu seisukohalt üks eeloleva reformi peaküsimusi. Kui ikka KOVi territooriumil näiteks muusika- või kunstikooli ei ole, siis pole ju ka avalik teenus tagatud. Siin on variante mitu, kuidas riik saab aidata ja mudelitesse läks kirja nii toetus teatud tüüpi koolidele kui ka variant, et õpilasi doteeritakse sõiduks linna või suurema vallakeskuse huvikooli. Valikuvõimalused huvi- või erialade kaupa, nende pakkujate arv – kõik see nõuab koordineerimist, mida KOVide vahel praegu ei tehta.

Kvaliteedi ja valdkondade jätkusuutlikkuses tuleb esmalt tekitada noore jaoks õpi- (mitmes valdkonnas ka harjutamis-) kogemus. Innustunud ja professionaalsed õpetajad-juhendajad suudavad anda aluse edasiõppimiseks ja -arenemiseks. See aga toetab püramiidskeemi ülemist otsa – valdkondlikku jätkusuutlikkust (näiteks muusika, tants, sport, tehnika, kunst) –, et nendes valdkondades areneksid uued põlvkonnad professionaale ja õpetajaid.

Rahastusmudelid oleksid ju lihtsasti kirjeldatavad, kui Eesti oleks ühtlase inimasustusega või kui kitarri-, kirjakunsti- ja kirimale õpe oleks ühekallis või käiks sama metoodikaga. Aga nii ju ei ole. See on ka ju üks seniste haldus­hädade pumbajaam, et meie piirkondadel on tingituna rahvaarvust või geograafilisest hajususest erinevad ressursivajadused. Piirissaar ja Ruhnu on ju ka Eesti. Nagu märgitud, haigutavad suured käärid ka huvialade endi vahel: erinevad rahavajadused, erinevad probleemid ning isegi erinev vanus, millal tõelised anded peaks oskusliku juhendamise all treeningute või harjutamisega alustama, et meil oleks uusi Kantereid, Pärte ja Edureid.

Kunstide valdkondade (ja muide, selles teemas oli kunstidel spordi järelkasvu eest vastutajatega peaaegu samad seisukohad) ühine arvamus oli, et rakendada tuleks institutsionaalset rahastust kombineerituna tulemuspõhise rahastusega. Institutsionaalse rahastamis­mudeliga suunatakse toetus huvitegevuse pakkujatele. Nii peaks riiklik baasrahastus katma osaliselt tegevuskulusid ja võib kanda ka mingit nimesilti: näiteks sihtotstarbeline rahastus õpetajate tööjõukulude katmiseks, instrumentide vm vahendite soetamiseks, õpetajate täiendkoolituseks jne. Ning siia peaks liituma lisarahastus, mis on taotlus­põhine ja mõeldud näiteks vastava valdkonna huvitegevuse arendustegevuseks.

Institutsionaalse mudeli rakendamine peaks eeldama kooli ja õppekava registreeringut riiklikus registris (EHISes, nagu praegu osal valdkonna koolidel ja õppekavadel see juba ongi) või atesteerimist mõnel muul viisil. Kusjuures õppekavadel võib vabalt olla erinev eesmärk: vähesema süvenemisastmega huvitegevus, kõrgemaid sihte seadev eelkutseõpe jne. See eeldab enne mudeli rakendamist valdkondade kokku­lepet toetuse andmise alustes. Aga kindlasti peab haldusreform eemaldama põhilise hirmu KOVide suhtes: kuidas teha nii, et KOVi alluvuses olevat huvikooli riigi baasrahastusega toetades ei teki KOVil kiusatust oma rahastust samavõrra vähendada?

Huvihariduse tulemuspõhise rahastamismudeli korral liitub baasrahatusele valdkondlikest eesmärkidest ja prioriteetidest tulenev toetus. Eesmärgid võivad olla nii valdkonnapõhised (võistluste-konkursside tulemused) kui ka -ülesed (nt noorte tööpuudust vähendav, loovust või tervist edendavad jm tegevused). Tulemuspõhist rahastamismudelit on võib riik rakendada otse, aga ka näiteks valdkondlike esindusorganisatsioonide kaudu. Tulemussüsteem peab olema lihtne ja selge, kuid võtma arvesse valdkonna kõiki erisusi. Just valdkondlike organisatsioonide kaasamine peaks vabastama kohalikud omavalitsused huvikoolides antava hariduse sisuga tegelemisest, andma piirkonna tugevamatele koolidele võimaluse arendada välja kompetentsikeskused ja panema neile ühtlasi vastutuse väiksemate huvikoolide mentorluse eest.

Rahastusmudelid esitas eelmine haridusminister veel enne valimisi valitsuskabinetile. Nüüd tuleb teha valitsusel poliitiline otsus ja valdkondade asi on järele valvata, et haldusreform huvihariduses tagaks riigi, kohalike oma­valitsuste ning valdkondade koostöös tulemuseks 1 + 1 + 1 = 3.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar