Händeli teine tulemine Estoniasse

Toomas Siitan

Georg Friedrich Händeli ooper „Julius Caesar”: muusikaline juht ja dirigent Andres Mustonen, lavastaja Georg Rootering (Saksamaa), kunstnik Lukas Noll (Saksamaa), koreograaf Kati Kivitar, valguskunstnik Anton Kulagin. Osades Teele Jõks ja Monika-Evelin Liiv (Julius Caesar), Monika-Evelin Liiv ja Juuli Lill (Cornelia), Oliver Kuusik, Andres Köster ja Helen Lokuta (Sextus), Arvīds Keinis, Märt Jakobson ja Olari Viikholm (Curio), Helen Lokuta ja Katrin Targo (Kleopatra), Pavlo Balakin, Mart Laur ja Priit Volmer (Ptolemaios), René Soom ja Aare Saal (Achillas), Triin Ella ja Maire Haava (Nirenus). Esietendus 27. I Estonias. Georg Friedrich Händeli (1685–1759) särav ooperikarjäär algas Hamburgis ja Veneetsias, kuid realiseerus päriselt alles Londonis. Selles maailmalinnas, mida toitsid heldelt paljud Briti kolooniad, leidis Händel suurepärase pinnase oma ambitsioonidele nii helilooja kui ettevõtjana. Paarikümne aasta vältel jõudis ta seal muusikaliselt juhtida kahte ooperikompaniid ja olla ka ainuvastutav ooperiettevõtja. Ja kuigi Händel selles majanduslikus mõttes hullumeelses projektis lõpuks alla vandus, jõudis ta siiski saada oma ajastu itaaliakeelse tõsise ooperi (opera seria) küll mitte tüüpilisimaks, kuid küllap säravaimaks esindajaks. Opera seria on olnud üks viis suhelda Euroopa kultuuri suurte lugudega: antiikmaailma müütide ja klassikalise ajalooga. Kuid ooperilibretos tegelikult ei jutustata neid ümber, vaid parafraseeritakse, eeldades lugude endi tuntust. Me ei eelda ajalootõe rekonstruktsiooni ju ka Shakespeare’i ajaloolistes draamades ning veel vähem tasub seda otsida Händeli ooperitest. Kuigi paljud neist lähtuvad süžees tõepoolest toimunud sündmustest ning seal tegutsevad reaalselt elanud isikud, moodustab see ometi vaid tausta väljamõeldud lavaloole. Publikut aga ei huvitanudki niipalju lugu ise, vaid see, kui originaalselt ja mõjusalt ooperi loojad ja lauljad seda esitasid.

Barokkooperite libretod seadsid publikule siiski kõrgeid nõudmisi, sest ei eelda mitte ainult itaalia keele valdamist (see polnud Londonis ka toona mitte tavaline), vaid samuti klassikaliste alustekstide tundmist. See sai tõsisele ooperile Londonis saatuslikuks: tõusnud pisut enne Händeli saabumist suurmoeks, kahanes see aristokraatlik žanr eriti 1730. aastatel publiku maitse muutudes ning kasvava konkurentsi survel aina kommertslikumaks.

Kuna see ooperitüüp on nii mitmekihiliselt oma ajastu kultuurikontekstiga seotud ja ka eriomase helikeelega, siis kadus ta umbes kaheks sajandiks Euroopa lavadelt. Romantismi sajandi kodanliku publiku jaoks jäi barokkooperi ideedemaailm võõraks ning selle süžeesid peeti arusaamatuks ja segaseks. Alles XX sajandi lõpupoole – eriti varase muusika ajastuteadliku esitustraditsiooni süvenedes – avastati see põnev maailm uuesti. Lauljad ja orkestrid on viimasel paarikümnel aastal kiiresti kohanenud barokiajastule eriomase vokaaltehnika ja esteetikaga, värskeid seoseid luues on barokkooperi karakteritüüpe ja eksistentsiaalseid konflikte hakatud lavastama eri ajastu- ja kohaseostes ning selles vormiliselt staatilises kunstis on avastatud eriliselt intensiivse väljenduse võimalused. Ühtlasi on need muutused osaks kunstmuusikat üldiselt puudutavast paradigmanihkest: kui akadeemiline helikunst pühendus mitu sajandit lausa kultuslikult heliloojale ja tema loodud heliteosele, siis täna on eriti varasemate sajandite muusikat hakatud taas mõtestama kui eelkõige esituskunsti.

Händeli „Julius Caesar” („Giulio Cesare in Egitto”, 1724) on tema lavateoste üks kõrghetk. Nagu Händelil enamasti, on süžee põhi ajalooline, ent sedavõrd täpselt ja reaalselt piiritletavat tausta kohtame ooperites siiski harva. Sündmustik algab Caesari võiduga Pharsalose lahingus ning Rooma väejuhi Gnaeus Pompeius Suure mõrvamisega (august-september 48. eKr). Loo fooniks on Egiptuse troonitüli Kleopatra VII ning tema venna ja abikaasa Ptolemaios XIV vahel ning lugu lõpeb Kleopatra tõstmisega tolle armukeseks saanud Caesari poolt Egiptuse ainuvalitsejaks märtsis 47. eKr Nagu öeldud, pole autorid püüelnud ajalootõde, kuid tegelaste ja sündmuste tavalisest suurem tõsiseltvõetavus on küllap üks asjaolu, mis on taganud teose hea käekäigu.

„Julius Caesari” libreto lõi Nicola Haym (1678–1729), kes võttis aluseks Giacomo Francesco Bussani 1677. aastal Veneetsias loodud teksti. Viimasele oli loodud juba mitu ooperit ning Haym laenas sealt peale süžee ka aariatekste ja hulga retsitatiive. Ka enamik dramaturgilisi kõrghetki on seotud Veneetsia eeskujuga. Haym oli Roomast pärit libretist, helilooja, tšellist ja teatrimänedžer, kes oli püüdnud kodustada Londonis itaalia ooperit juba enne Händeli tulekut. Kui 1719. aastal rajas rühm aristokraate Londonis ooperikompanii (Royal Academy of Music) ja Händel kutsuti selle muusikajuhiks, siis sai Haymist sealne continuo-tšellist ning peatselt ka libretist, aga samuti ooperiettevõtte sekretär ja mänedžer. Händeli ja Haymi koostöö oli eriti viljakas 1720. aastatel ja kokku on Haym loonud teksti vähemalt üheksale Händeli ooperile.

Pärast seda, kui Händeli ooperite etendamise pikaks ajaks katkenud tava 1920. aastatel Göttingeni Händeli festivalil taastati, on „Julius Caesarist” saanud Händeli mängituim ooper. Kuid ta oli väga edukas ka helilooja elu ajal: esietendusele (20. II 1724, King’s Theatre, London) järgnesid harukordsed tosin mängukorda ning ooper pidas järgmise 15 aasta jooksul vastu veel kolm uuslavastust Londonis ja hulganisti lavastusi mandril, sh 38 etendust Hamburgi ooperimajas. Ilmselt oli selles teoses enam puutepunkte muusikateatri tulevikusuundumustega kui paljudes teistes tema lavateostes. Siin pole muinasjutulist ega maagilist elementi, mida Händel on oma varasematesse ajalooainelistesse ooperitesse sageli seganud. Selle asemel pakutakse vaatajale keerukate ja jõuliste karakterite tulevärki, mis polnud tolleaegses ooperis veel tavaline. Kleopatra näol on siin küll esindatud Händeli ooperitele nii iseloomulik nõiduslik naisetüüp, ent tema võlukunst jääb vägagi inimlikesse raamidesse ning II vaatuse algul Caesarile korraldatud kuulsas seedrisalu võrgutamisstseenis ei kasuta Kleopatra mitte üleinimlikke jõude, vaid pigem barokilikku teatrimaagiat.

Ooperi peategelased on kujutatud oma aja kohta tavatult dünaamilistena. Väga teatraalne muusika suudab siin peale tavaliste tüpiseeritud afekti-pooside kujutada tegelaskujusid võrratult inimlikes ja tundlikes pooltoonides ning ka siseheitlustes. Nimitegelane on kõike muud kui lihtsakoeline macho-tüüp: meelelise nautlejana on ta naiselikust võlust manipuleeritav, tema rolli kõrgpunktideks on aga hoopis mõtisklused inimeksistentsi hapruse üle. Ka vormiliselt on Caesari roll kujundatud ebatavaliste vahenditega. Näiteks pärast avamängu ja sellele menuetina liituvat koori, mis kaotab jäiga piiri avamängu ja lavaloo vahel, ilmub Caesar esimesena lavale, rikkudes seega dramaturgiareeglit, mis nõuab ettevalmistust peategelase ilmumisele. Ning retsitatiivi asemel alustab ta kohe aariaga. Täna vaevumärgatav vorminihe alustab otsemaid peategelase karakteri ülesehitamisega: Caesar on suverään, kellele tavareeglid ei kehti. Ooperi üheks kõrghetkeks on Caesari III vaatuse kurvameelne soolostseen (Dall’ondoso periglio / Aure deh per pietà) pärast seda, kui ta on end merre viskudes hädavaevu vandenõulaste käest päästnud. Kuulajat lummab selle stseeni hingetuks tegev ilu, aga samavõrra tähelepanuväärne on viis, kuidas Händel on siin retsitatiivi ja aaria vormiliselt ühendanud ja kujundanud stseeni dramaatiliseks tervikuks.

Oma ooperites ja oratooriumides on Händel osutanud erilist tähelepanu ja inimlikku mõistmist naistegelastele: nende värvikas galerii ulatub õrnadest tütarlastest mõrtsukalike valitsejannadeni. Vaevalt et see asjaolu vajab psühhoanalüütilist tõlgendust, nagu seda vahel on üritatud: aristokraatlikus maailmas ei jäänud naine mehe varju, nii nagu XIX sajandi kodanlikus ühiskonnas, ning teda ei käsitletud (Aristotelese vaimus) mehe ebatäiusliku jäljendina. Vastupidi, ta oli nii harituselt kui mõjukuselt õukonnas mehega vähemalt võrdne. Silmatorkavalt paljudes Händeli teostes on ka nimitegelaseks naine, sh tema psühholoogiliselt tugevaimates, nagu oratoorium „Theodora”.

Händeli „Julius Caesar” võiks sama hästi kanda pealkirja „Kleopatra”: see ongi ju pigem ambitsioonika valitsejanna trooniletõusu keerukas lugu. Samuti on Kleopatra roll oma kaheksa aaria, kahe accompagnato-stseeni ja lõpuduetiga kogu ajastu üks mahukam, lavaliselt nõudlikum ning oma koloratuuririkkusega ka tehniliselt efektsem. Algul kujutatakse teda kui Caesarit võrgutavat pragmaatilist intriganti, kes pürib võimule üsna eemaletõukaval viisil. Hiljem vaenab ja ahistab teda ta vend Ptolemaios, kelle teod on ilged, kuid kes võimuahne sepitsejana on oma õega paras paar.

Siis aga juhtub midagi, mis on Händelit tõeliselt köitnud: Kleopatra kogeb eksistentsi piire – surma lähedust ja armastust, mis seob teda Caesariga talle seni tundmata moel. III vaatuse kaebeaaria „Piangerò la sorte mia” on meistriteos, milles Händel on suutnud aariavormi pealtnäha traditsioonilisse raami panna Kleopatra kogu siseheitluse, kaotusevalu, pettumuse ja lootusetuse, varjatud ja varjamata raevu. See aaria hõlmab määratult palju enam ühetähenduslikust afektikoodist, mis oli olnud baroki muusikaesteetika nurgakivi.

Ooperis on veel teinegi tõeliselt suur naisroll – mõrvatud Pompeiuse lesk Cornelia. Süžeeliselt on ta seotud eelkõige Kleopatra venna Ptolemaiosega ja laseb avalduda tolle hinge viimastel alatustel. Cornelia roll on läbinisti traagiline: ta leinab oma meest, teda koheldakse sõjasaagina ja meeleheitlikult tuleb tal tõrjuda meeste ründeid. Selgeimalt on tema puhul siiski välja joonistatud ema roll: tema kõrval on ta poeg Sextus, kelle elu mõtteks on saanud kättemaks isa tapjatele ning keda Cornelia püüab lootusetult ohjeldada ja emalikult kaitsta.

Cornelia ja Sextuse roll on võrdselt mahukad ja koos loovad nad draama peamise kõrvalliini, mis lõpeb Ptolemaiose tapmisega Sextuse poolt. Oma viimases aarias Cornelia küll rõõmutseb poja mehise teo üle, kuid Händel jätab selle väljenduse ambivalentseks, laskmata kuulajal unustada, mida see naine on läbi elanud. Sextuse väga nõudlik roll, mis on originaalvariandis kirjutatud sopranile, eeldab vastandlikena poisilikku lavakuju, ent küpset häält. Hiljem on Händel selle rolli kohandanud ka tenorile (Estonia lavastuse eri koosseisus on kasutatud mõlemat varianti), kuid peab ütlema, et kõrgeile häältele loodud partiide teisaldamine meeshääle registrisse tavaliselt vaid kahjustab neid muusikaliselt.

Sellist partiide kohandamist on siiski palju praktiseeritud ja põhjuseks on eelkõige kastraadirollide rohkus Händeli ooperites. „Julius Caesari” kaheksast rollist oli koguni kolm kastraatidele: suurtest rollidest Caesar ja tema peamine vastane Ptolemaios ning neile lisaks Nirenuse, Kleopatra ja Ptolemaiose usaldusmehe väike, aga võluv osa. Põhiversioonis, kus Sextust laulab sopran, ongi seega vaid kaks häält meesregistris, mõlemad bassid: Ptolemaiose väejuht Achillas, kelle osa on teistest kaugelt üheplaanilisem, ning rooma tribuun Curio, kes osaleb põgusalt vaid retsitatiivistseenides.

Kastraadirollide jaoks pakub tänapäev kolme kompromisslahendust: neid laulavad kas kontratenorid, metsosopranid või on partiid kohandatud bassile (baritonile). Vähemalt teoreetiliselt on esimese lahenduse eeliseks suurem lavaline ja teise puhul suurem muusikaline veenvus (kuigi täna on maailma lavadel ka palju väga ooperlikult mõjuvaid kontratenoreid). Kohandamine madalale meeshäälele on tänaseks jäänud pigem hädalahenduseks, mida on muusikaliselt raske aktsepteerida. Estonia lavastuses laulab nimirollis kas Teele Jõks või Monika-Evelin Liiv ning ka Nirenuse osa on antud metsosopranile. Ptolemaiose rollis on Estonia laval paraku bass, kuid tõsi, selle kaabakana on naislauljat ka raske ette kujutada.

Händeli ooperid püstitavad esitajatele väga spetsiifilisi nõudeid ja baroki stilistika osas on meie muusikute ettevalmistus praegu veel võrdlemisi nigel, kuid siiski pole need teosed Eesti laval päris tundmatud. Esimesena tõi siin Arne Mikk 1985. aastal rahvusooperi lavale „Alcina” (dirigent Paul Mägi) ning vähemalt sama tähtis oli Vanemuises 1997. aastal Joachim Herzi lavastatud „Xerxes” (dirigent Lauri Sirp). Uuemal ajal on neile lisandunud väike pastoraalooper „Acis ja Galatea” (Vanemuine, 2006, lavastaja Indra Roga, dirigent L. Sirp) ning 2011. aasta kevadel tõi muusika- ja teatriakadeemia ooperistuudio kahe tudengietendusena lavale „Rinaldo” (lavastaja Liis Kolle, dirigent Toomas Vavilov). Seda pole veel nii palju, et rääkida Händeli-traditsioonist meie muusikateatris, kuid usutavasti me sellest kunagi räägime ja küllap on Estonia 2012. aasta „Julius Caesar” siis oluliste teetähiste hulgas.