Hääled kohtuvad pühalikult, kultuurid ühinevad

Tiia Teder

„Sacred voices” 2: Dhafer Youssef ja Vox  Clamantis 26. IX Tallinna Jaani kirikus.  Ülemaailmse muusikafoorumi avaõhtul kogunes Tallinna Jaani kirikusse arvukas ja kirju publik kuulama maailmamuusik Dhafer Youssefi ja eesti ansambli Vox Clamantis kava „Pühad hääled” 2. Kultuure ristav projekt oli väga sobiv kogu maailma muusikuid ühendava koosoleku kultuuriprogrammi, ent Eestis on ka mõlemal osalisel oma publik olemas. 2007. aasta jõulude ajal toimusid sama pealkirja all kontserdid Tallinnas ja Tartus ning kirgas mälestus muusikaelamusest  on paljudel meeles. 

Mis multikultisse puutub, siis piire ületavate muusikaprojektide menuaeg on möödas  ja globaalküla muusikas hoopis enesestmõistetavam kui aastaid tagasi. Gregooriuse ansambli ja aafrika muusiku ühiskava on väga hea näide, kuidas saab erinevad alged ühendada ja läbi põimida, orgaaniliselt ja vastastikku rikastada rõõmu muusikast, mille tuum on üks. Suurepärase tulemuse tagab see, et mõlemad esinejad on erakordsed vokalistid.   

Kontserdi korraldanud „Jazzkaare” voldiku reklaamlause „kes on Dhafer Youssefi häält  kuulnud, ei unusta seda iialgi” pole lihtsalt sõnakõlks. Mina kuulsin teda esmakordselt 2002. aasta rahvusvahelisel rostrumil pärsia helilooja Nader Mashayekhi teoses „Fié ma fié”, kus kandev jõud oli Youssefi ekstaatiline vokaal. See oli ühtlasi üks esimesi kordi, mil araabialik helitöö pälvis peamiselt Euroopa traditsioonis konkursil kõrge koha. 2004. aastal õnnestus mul esmakordselt kuulda Youssefi kontserti, kui ta esines Pariisis koos norra muusikutega programmis  „Electric sufi”, mis oli tema kaks aastat varem ilmunud samanimelise albumi järelm. Sellist fantaasiaküllust, musitseerimist ja head loomingulist energiat kogeb kontserdisaalis harva. Udivirtuoos, vokaalkunstnik ja helilooja Dhafer Youssef on pärit Tuneesiast. Tema vokaalkunsti alus on sufi traditsioon ja islami vaimulik vokaalmuusika, mida ta õppis lapsena. Esimese udi valmistas ta endale ise. 1990ndatel sõitis ta Viini õppimisvõimalusi, tööd ja õnne  otsima ning avastama kõiksugu muusikat. Ta on väga uudishimulik muusik ja hea suhtleja ning andnud huvitavaid kontserte koos paljude eri rahvusest muusikutega nii džässi, eksperimentaalmuusika kui maailmamuusika vallas: Bugge Wesseltoft, Uri Caine, Nils Petter Molvær, Markus Stockhausen, Omar Sosa, kui nimetada väikest valikut.       

2005. aastal andis Dhafer Youssef koos Paolo Fresuga oma esimese kontserdi Eestis „Jazzkaarel” ja toimus ka tema esmakohtumine Vox Clamantisega. See on tore lugu, otsekui legend. Intervjuus ühele Briti väljaandele nimetas Dhafer Arvo Pärti oma iidoliks ja rääkis, kuidas ta  läks jalutuskäigule Tallinna vanalinna, lootes, et äkki Pärt tuleb talle vastu. Seda ei juhtunud, kuid ta sattus Niguliste kirikus Vox Clamantise kontserdile. Sellest kohtumisest sai alguse „Pühade häälte” ühiskava.       

Kontserdikavas oli kandev osa Dhafer Youssefi originaalkompositsioonidel, mille noodistas ja seadis vokaalansamblile Helena Tulve ning integreeris Vox Clamantise repertuaariga Jaan-Eik Tulve. Youssefi lood on üles ehitatud põhiliselt araabiakeelsetele religioossetele tekstidele ja muudest traditsioonidest pärit pühadele sõnadele. Need on loomuliku vormiga, nõtkelt, dervišlikult keerlevate struktuuridega,  poeetilised ja eufooriasse kõrguvad teosed. Näiteks „Ma galli” ja „Kelle men” on säravad vokaalkompositsioonid, mida soovitaksin repertuaari võtta ka teistel kooridel. Vox Clamantis lisas põimikusse gregooriuse laulu, Perotinust ja Arvo Pärdi „And One of the Pharisees …” („Ja üks variseridest …”). Dhafer Youssef mängis udil improvisatsioone ja ümises koorile kaasa. Kontserdi fenomen ongi läbipõimumine ja osapoolte ühine hingamine. Üks  kulminatsioone oli hetk, kus Dhafer pani gregooriuse laulu esitava koori ühest servast oma loole üle minema.     

Dhafer Youssefi spirituaalne vokaalkunst  on rikas ja mitmekülgne. Täiesti fenomenaalne on tema „peahääl” või „ninahääl”, müstiliselt kõrge register, kuhu kerkib improvisatsiooniline laulmine katarsise hetkil. See „peahääl” meenutab ebamaist pilliheli, näiteks kõrgete orientaalsete puhkpillide tämbrit. Samuti imetlusväärne on Vox Clamantise võime elada sisse mitmesugusesse repertuaari, kaotamata ansamblile omast fenomenaalselt homogeenset kõla. Seekord esineti uuendatud koosseisus  ja jõulisemalt kui mõnel eelmisel kontserdil. Mikk Dede, Tõnis Kaumann jt laulsid tähelepanuväärselt kirkaid soolosid. Ei juhtu just sagedasti, et keegi kuulajatest sekkub kontserdi kulgemisse. Kontserdi ja miks ka mitte teatrietenduse segamine või nurjamine on aga üks kunstilise väljenduse vorme, eriti kui segajaks on kunstiinimene. Ajaloost on teada juhtumeid, kuis avangardmuusikute seltskond segas kontsertidel konservatiive või vanameelne  publik vilistas välja liiguudsed teosed. Poliitilistel põhjustel on kontserte segatud üpris tihti Inglismaal ning juhtum, kui Palestiina vabaduse eest võitlejad nurjasid Jeruusalemma keelpillikvarteti kontserdi Wigmore’i hallis, jõudis     

Klassikaraadio vahendusel ka eesti kuulajateni. „Pühade häälte” kontserdil hakkas äkitselt üks veidi alkoholi tarvitanud tuntud kuulaja lugude vahel valjul häälel oma mõtteid avaldama. Juhtum  oli nii erakordne, et leidis kajastamist ka järgmise päeva ajalehtedes. Aga muusikud ja publik ei lasknud end häirida, jätkus musitseerimise rõõm ja ülev meeleolu. Hinnaline pühendatud tunne, mida kuulajad ei unusta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming