Hääle ja reaalsuse piiridel

Anne Prommik

„Between Reality”: Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja, orelil Ene Salumäe 17. IV Estonia kontserdisaalis. 16. aprillil tähistatud rahvusvahelisele häälepäevale pühendatud kontsert tuletas meelde – kolmandik meist ei saaks hääleta oma igapäevatööd teha. Häälest rääkides ei saa mööda ka keelest. Kui viimati pistis meeskoor rinda prantsuse keele foneetikaga, siis seekord kuulsime neid laulmas klassikaliselt kaunis inglise keeles. Avalooks oli Evelin Seppari (s 1986) Shakespeare’i tekstile loodud „Sonett nr 43”. Möödunud suvel helilooja kooridirigendist elukaaslasele mõeldes kirjutatud lugu on välja kasvanud teksti igavikulisest poeesiast. Kiire väikeste intervallide vaheldumine kõigis häälerühmades tekitas väreleva klastripilve, mis mõjus nagu hääbuv, siiski üha peegelduv kaja. Helilooja sai suure ja sooja aplausi. Seppari loomingus on koorilaulud olnud seni tähtsal kohal. Mullu esietendus Nigulistes helilooja seni suurim teos, ooper „Teine”. John Kenneth Taverneri loo „Külapulm” („Village Wedding”) esitas kammerlikum 16-liikmeline koosseis, sealhulgas tähelepanuväärne falsetistiderühm. Neli kontratenorit näitasid ilusat, lausa sopranlikku tooni, vaid kohati võis kõrges registris mõni noot teravaks kiskuda. Angelos Sikelianose luulefragmentidest ja ortodoksi pulmatseremoonia Jesaja tantsust kokku põimitud lugu sisaldas melismaatilisi lõike ja kõlas korraga nii väga modernse kui arhailisena. Järgnesid inglise helilooja ja kontrabassimängija Gavin Bryarsi (s 1943) kaks RAMile pühendatud teost Edwin Morgani tekstile. „Memento” maalis kaunilt nostalgilise looduspildi, kust ei puudunud eestlase hingelaadile tuttav nukrusenoot. Suure vokaalse ulatuse ja aeglase tempoga „Kutset” („The Summons”) oli tekstiliselt raskem jälgida. Vokaalselt sobisid mõlemad koorile kui valatult.

Taas väiksema koosseisuga esitati šoti katoliikliku helilooja James Macmillani (s 1959) lühimotett „… here in hiding” („Pühendunult kummardan Sind”) Aquino Thomase tekstile. Jõuliselt dissoneeriva algusega teos osutus ka tehniliselt parajaks pähkliks: rohked kromatismid ja ornamendid kontrasteerusid gregooriuse laulul põhineva helimaterjaliga. Lausa eksalteeritud musikaalsusega paiskas retsitatiivseid soololõike õhku kontratenor Ka Bo Chan.

Kontserdile pealkirja andnud Mart Siimeri „Between Reality” (eesti keelde tõlgitud kui „Varjud, silmad ja tõde”) valmis samuti spetsiaalselt RAMile juba 12 aastat tagasi Eesti muusika päevadeks. Kavalehel palub helilooja lahkesti mitte näha oma (T. S. Elioti) tekstivalikus globaliseerumise ilminguid – kas ainult minu rikutus kuuleb siin irooniat? Poeemi pealkiri „Hollow Men” viitab tühjale, õõnsale, pühadusest kaugenenud inimkonnale. Nagu keskmine nüüdisromaan. Üheselt defineerimatu pealkiri „Between Reality” on siiski helilooja grammatiline nihutus – originaaltekst kõlab „Between the idea and the reality falls the shadow”. Eksistentsiaalsete probleemide keerukust väljendab helikeel, milles monoodilised fragmendid on ühendatud polütonaalsete akordidega. Jääb ruumi mõtisklusteks – näiteks varju suuruse üle.

„Creator Spiritus”: Theatre of Voices (sopran Else Torp, alt Iris Oja, tenor Chris Watson, bass Jakob Bloch Jespersn) ja Yxus Ensemble (Harry Traksmann ja Mai Targo, viiul, Torsten Tiebout, vioola, Leho Karin, tšello), dirigent Paul Hillier 19. IV Niguliste kirikus.

Eestis on Theatre of Voices esinenud vaid ühel korral, sedagi ligi kaheksa aasta eest. Ettenägelik muusikaarmastaja tungles Nigulistes juba varakult – et parem koht vallutada. Aga seda ei teadnud vist nemadki, et paari tunni pärast seisavad nad ekstaatiliselt plaksutades, soovimatagi lahkuda.

Kava teljeks oli Arvo Pärdi looming. Ühendava kaarena raamistasid seda isorütmilise moteti meistri Guillaume de Machaut (1300–1377) „Veni, creator Spiritus” ning Pärdi „Stabat Mater”, mille sissejuhatuses on tintinnabuli-stiili integreeritud samuti isorütmiline tehnika, mis tähendab korduvate rütmijärgnevuste kasutamist. Machaut’ motetis, kus ülemiste häälte tekst erineb alumisest, sulandusid lauljad haruldase orgaanilisusega üheks hämmastava intonatsioonipuhtuse ja täpsusega.

Oodatud sündmuseks oli Galina Grigorjeva (1962) värskelt valminud „Salve Regina” esiettekanne. Ukraina juurtega Eestis tegutseva helilooja looming seostub nii slaavi kirikumuusika kui varasema Euroopa mitmehäälsusega. Uudisteose vormi kujundas antifoon: pillid polnud mitte saatja, vaid täiendaja rollis, kui meloodilised liinid liikusid ühest häälest teise, samuti võtsid pillid vokaalliine arendada.

Ülejäänud kava võimaldas kuulata erinevaid kooslusi solistist kuni topeltkvartetini. Iris Oja sügava ühtlase vokaaliga esituses kõlas Gavin Bryarsi „Incipit vita nova” („Siin algab uus elu”) koos keelpillitrioga. 2004. aasta Madridi terrorirünnaku ohvritele kaastundeavaldusena kirjutatud Arvo Pärdi „Da pacem Domine” („Issand, anna rahu”) on rohkem tuntud kooriversioonis.

Vaheldumisi tuntud teostega sai avastada ka uusi, nagu näiteks tenor Chris Watsoni briljantselt esitatud „Neli keskaegset laulu” viiuliga (Harry Traksmann). Gustav Theodore Holst (1874–1934) oli läti-rootsi juurtega inglise helilooja. Nimetatud teost inspireeris teda Essexis elades looma oma koduküla Thaxtedi kirikus kuuldud naine, kes laulis sõnadeta laulu, saates end viiuli lahtistel keeltel.

Samuti legendaarse benediktiini nunna, luuletaja, helilooja ja jutlustaja Hildegard von Bingeni (1098–1179) „Columba aspexit” („Tuvi kiikas”), mis kujutab Püha Maximiliani missat pühitsemas; ajastule omaselt on narratiiv täidetud kristlike sümbolitega.

Pärdi viimaste aastate loominguga rohkem tuttavale kuulajale võis erandlikuna mõjuda ka „Es sang von langen Jahren” („Kord aastate eest ammu”) aldile, viiulile ja vioolale, mitteametliku alapealkirjaga „Motette für de la Motte”. Saksa helilooja ja muusikateoreetiku Diether de la Mottega lävimine andis maestrole impulsi selle tundelise laulu loomiseks 1984. aastal.

Kõlanu võttis kontserdi teises pooles kokku Arvo Pärdi „Stabat Mater” (1985) sopranile, aldile ja tenorile koos keelpillitrioga, mis kõlab ka ansambli Theatre of Voices viimasel plaadil „Creator Spiritus” (Harmonia Mundi). Teose strukturaalseks aluseks on ladinakeelne tekst, mille omadused (sõnarõhk, pikkus jne) determineerivad teose – vastavalt neile tintinnabuli-reeglitele, mille helilooja on valinud „teksti muusikasse tõlkima. Kuulamisel pole võimalik seda tajuda, ent viimne kui noot järgib teose aluseks olevat algoritmi kuni instrumentaalsete vahemängude pisidetailideni,” selgitab kavalehel muusikateadlane, Pärdi uurija Saale Kareda. Tema koostatud sümpaatselt põhjalik kava andis hea raamistuse terviklikule muusikaelamusele.

Euroopa ühe tuntuma vokaalansambli Theatre of Voices asutas Paul Hillier 1990. aastal. Dirigendi koostöö mitmete nüüdisheliloojate, eriti Steve Reichi ja Arvo Pärdiga on avaldanud suurt mõju ansambli repertuaarile, lisaks nimetatuile esitatakse ka Berio, Stockhauseni, Cage’i jt teoseid, mitmeid neist on ka plaadistatud. Tasub märgata, et ansambli püsiliikmeks on juba mõnda aega nii vokaalselt kui žanriliselt laia ampluaaga laulja Iris Oja. Aastaid on TOVi koosseisus laulnud ka dirigent ja kontratenor Risto Joost.

Tunnustatud vokalistide instrumentaalpartneriks oli Nyyd Ensemble’ist välja kasvanud Yxus Ensemble. Vahelduva koosseisuga kammermuusikale orienteeritud ansambli eesmärk on põhiliselt nüüdismuusika tutvustamine. Viimati osaleti koos TOViga Pärdi „Passio” ettekandel Iirimaal, märtsis esitati Tüüri, Reichi jt teostest koosnev kava „Different trains” Tallinnas ja Tartus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming