Haapsalu vanamuusikafestivali fenomen

Maris Valk-Falk

XVI Haapsalu vanamuusikafestivali kontserte sai kuulda ajaloolise piiskopilinnuse kirikus 8. – 12. juulini. Et kontserdifestivali keskmes oli religioosne ajalooline muusika XVI–XVIII sajandini, teadvustub ka sajanditevanune SaareLääne katoliikliku piiskopkonna ajalugu, Haapsalu toomkiriku ehitamine XIII sajandi keskel ja selle tegevus Püha Johannese luterliku koguduse kirikuna tänapäeval, ligi kaheksa sajandit hiljem (vt voldikut „Haapsalu Piiskopilinnus ja  Toomkirik”, 1999, autorid Ü. Paras, A. Palm, V. Silm & T. Padu).    

Interpreet on muusika teener

Kuplita ühelöövilise, kuid piilaritega liigendatud Haapsalu linnusekiriku akustika on kontserdielu seisukohast üsna keeruline. Mida paremini tunneb end kõlaruumis tegutsev interpreet, seda tihedam side tekib kuulajaga. XVI Haapsalu vanamuusikafestival pakkus hinnatavaid muusikalisi elamusi, mis eeskätt seostuvad suurvormide, Giacomo Carissimi „Jefta loo” („Historia di Jephte”, u 1650) ja Georg Friedrich Händeli „Jefta” („Jephta”, 1751), kahesaja-aastase vahega loodud oratoorse tragöödia, Vana Testamendi kohtumõistjate  raamatust pärit sündmuste esitusega avaja lõppkontserdil. Mõlemat juhatas festivali kunstiline juht Toomas Siitan. Carissimi ja Händeli vokaalsuurteoste, aga ka Heinrich Schützi motettide op. 11 sarjast „Vaimulik koorimuusika” (1648) esituse valguses tahan pisutki puudutada Toomas Siitani muusikuisiksust, dirigendiomapära, žestide nappust ja muusikalist siirust, mille koosmõjul sündis harva kuuldav sisuline sügavus.

Kui  dirigendiomapära ei tarvitse kõigile meeldida ning muusikaline siirus võib olla kuulaja maitseasi, siis geniaalsete muusikateoste faabula haarav interpretatsioon pääseb mõjule takistusteta. Dirigendi napid, geomeetriliselt sirgjoonelised žestid näivad märkivat kõlaruumi piire, harva ka professionaalseid dünaamilisi aktsente, jättes kõige iseloomulikuma – muusika emotsionaalse tähenduse näiliselt esitajate enese hoolde. Ent selle aluseks saab olla  vaid esituskoosseisuga tehtud suurejooneline eeltöö ning selle kaudu võimenduv muusikalisus: muusikat produtseerides on interpreet muusika teener. Interpreedi siseimpulsside väheste kirjelduste hulgas on üks täpsemaid kogemusi pärit džässmuusikast: „Pole tähtis, mida sa oled teinud või mõtelnud enne, kuid hetkel, kui esitus algab, upud sa neisse helidesse. Sellest saab ühe hetkega su maailm ja kogu su alateadvus muutub” (vt Chuk Israel,  Critical Social Studies, 2008, 1:7).

Vahetu musikaalsuse kõrval on tähtis ka Siitani teadustegevus muusikaajaloo alal, mis päädis doktorikraadi kaitsmisega Lundi ülikoolis aastal 2003 ja andis tavalisest sügavamad teadmised varase muusika kohta. Festivali lõppkontserdil tänas arvukas kuulajaskond dirigent Toomas Siitanit, soliste Simon Walli (Jefta), Kädy Plaasi (Ifis), Teele Jõksi (Storgè), Risto Joosti (Hamor), Uku Jollerit (Zebul) ja Pirjo Püvit (ingel), Haapsalu Festivali Koori ning Tallinna Barokkorkestrit seistes ja kestvate ning austavate ovatsioonidega.

Tahan esile tõsta ka Heinrich Schützi motettide op. 11 esituse avakontserdil koos Giacomo Carissimi oratooriumiga „Jefta lugu” Toomas Siitani ja festivali nn projektansambli Studio Vocale esituses, continuo-pillidel Egmont Välja (tšello), Robert Staak (teorb) ja Reinut Tepp (orel). Piiblisündmustel põhineva  tekstiga Jefta lugu rullus mõtlikult, vaikselt, tulvil pinevatest detailidest, mida ebatavaliselt tundlikult toetas continuo. Emotsionaalselt tähendusrikkad olid kadentsid Filia rollile Kädy Plaasi esituses, aga ka Rainer Vilu lauldud Jefta lõikudes ja koorid, kus Carissimi kurblikku sõnumit lõpukadentsides väljendasid figuratsioonid või noonakordid: u-lu-la-te (halisege!), la-chri-ma-te (nutke!), re-so-na-te (kõmisege!), la-men-ta-mi-ni (kaevelgem!).       

Oreli- ja vokaalmuusikat kahe suurvormi vahel

Viiepäevase festivali kavas oli nauditavaid kontserte. Soome organist Markku Mäkinen  andis meeldiva ülevaate saksa barokkmuusikast, milles valitud võimsa oreliregistratsiooniga pääses mõjule kontserdi lõpetanud J. S. Bachi tokaata ja fuuga d-moll, tõstes esile Bachi loomingu gigantsust tema ajas. Interpreedi omapäraks oli eeskätt peen ornamentatsioon Girolamo Dirutalt ja Girolamo Frescobaldilt pärinevas itaalia stiilis, mille saksa orelimuusikasse tõi omal ajal Itaalias õppinud Froberger, kontserdikavas näitena Händeli „Lascia ch’io  pianga” ooperist „Rinaldo”, ja teiseks registrite suurepärane tunnetus, ereda näitena Domenico Scarlatti Hispaania õukonnas loodud paarissonaadid orelile. Varasele vokaalpolüfooniale pühenduv seitsmeliikmeline Heinavanker kõrvutas seekord inglise katoliiklikke renessansspalvelaule eesti rahvakoraalidega. Hinnatav kogemus kirikuakustikaga aitas ansamblil Haapsalu kiriku pikalt toimiva helipeegelduse õnnestunult  allutada vokaalsetele taotlustele. Kohati kõlas esitus kargelt ja kristallpuhtalt. Festivali keskme, Jefta Jumalale antud tõotuse eetiliselt keeruka teema kõrval, mida on puudutatud ka festivali kavaraamatus, paistab silma ansambli nime algallika Hieronymus Boschi hilisgootika tippteose „Heinavanker” (u 1485– 1490) temaatika.

Analüüsides sügavamaid põhjusi, mis sunnivad inimdeemonlikke olendeid altarimaali keskpaneelil kujutatud iseäralikul  sõidukil lasuvat tohutut heinakuhja tõukama tiibpaneelil asuva põrgu poole, on triptühhon „Heinavanker” pälvinud eri ajastutel kunstiajaloolisi uurimusi, kus küsitakse korduvalt, kas tegu on meeletu fantaasia või alasti tegelikkusega. On tähelepanuväärne, et heinakuhja lael näeme vaid tavapäraseid armastusstseene – põõsastes kallistavat talupojapaari ja esiplaanil romantiliselt musitseerivaid noobleid – pattulangemist Jumala  meelest. Ansambli Heinavanker vokaalpolüfoonilises repertuaariski on ilmselt võimalik leida nii samaväärseid sügavusi kui kontserdil kuuldud vaimukaid kõrvalepõikeid (näiteks hõngahtustega ette kantud arhailises toonis lisalugu).

Festivali külastas ka Eestis turneel olnud Egidius Kvartett (Peter de Groot, Marco van de Klundert, Hans Wijers ja Donald Bentvelsen) Belgiast huvitava kavaga „Imperaatori laulud”,  Hispaania kuninga Carlos V aegne XVI sajandi repertuaar Habsburgide võimu haripunktis, sealhulgas imperaatorile pühendatud Josquin des Prez’ „Tuhat vabandust” („Mille regretz”). On kahetsusväärne, et gastroleerivat vokaalansamblit kimbutas neile võõraks jäänud akustika, mis sundis neid parimate kavatsustega koostatud kontserdikava juba liiga palju muutma. Varase muusika tippinterpreete võimaldab aastate kestel festivalile kutsuda kõrgetasemeline  korraldus, millest võtavad osa kontserdiagentuur Concerto Grosso, Haapsalu linnavalitsus ja EE LK Haapsalu Püha Johannese kogudus.

Haapsalu vanamuusikafestival kuulub Kesk-Euroopa Vanamuusika Festivalide Ühendusse (CEFEM A). 2009. aasta festivaliks oli koostatud mahukas kavaraamat, mis tegi kuulajaile kättesaadavaks vokaalmuusika eestikeelsed tekstid Ave Paesalu, Ann Kuslapi, Toomas Siitani ja Kristin Kuutma tõlkes koos algtekstidega  ladina, saksa, prantsuse, hollandi ja inglise keeles.