Haapsalu vanamuusikafestival ja muusika vägi

MARJU RIISIKAMP

2001. aastal asutatud Prantsuse lauljate-instrumentalistide koosseis Les Paladins keskendub eeskätt XVII–XVIII sajandi muusikadraamale ja on tuntust kogunud kõikjal maailmas, esitades hulgaliselt lavateoseid Monteverdist Rameau’ni.

2001. aastal asutatud Prantsuse lauljate-instrumentalistide koosseis Les Paladins keskendub eeskätt XVII–XVIII sajandi muusikadraamale ja on tuntust kogunud kõikjal maailmas, esitades hulgaliselt lavateoseid Monteverdist Rameau’ni.

Sabine Burger

Juulikuu. Põllumehe ja aiapidaja tööviljad küpsevad, marjad küpsevad. Suvisel kultuuripõllulgi on kenakesti vaeva nähtud, et hõrgud viljad rahva ette tuua. XXIII Haapsalu vanamuusikafestival (6.–10. VII) päädis suurejooneliselt, selle lausa baroklik küllusesarv oli isuäratavaid muusikavilju täis. Festival, korraldajaks muusikaühing Studio Vocale ja Toomas Siitan, pakkus kuurortlinna õdusasse miljöösse väärtuslikke muusikaõhtuid, viidates taas tippkunsti elujõule ka väljaspool pealinna.

Kontserti on võimalik nii kuulda kui kuulata, kujutavat kunsti nii näha kui vaadelda. Kuulamine ja vaatlemine eeldab olulist omadust – reflekteerimisvõimet, millest Haapsalu publikul ei näi puudust tundvat. Järgnevalt muljeid festivali kahest kontserdist.

Igiomane teatraalsus

9. juulil musitseeris Haapsalu piiskoplikus toomkirikus prantsuse ansambel Les Paladins (leksikoni kohaselt on paladiin keskaegse valitseja kaaskonda kuulunud rüütel). See 2001. aastal asutatud ja eeskätt XVII–XVIII sajandi muusikadraamale keskendunud lauljate-instrumentalistide koosseis on tuntust kogunud kõikjal maailmas, esitades hulgaliselt lavateoseid Monteverdist Rameau’ni. Ansambel saigi nime Jean-Philippe Rameau’ samanimelise, 1760. aastal Pariisi ooperis esmaesitatud ooperi järgi, mida selle looja ise nimetas comédie lyrique’iks.

Les Paladins’i kunstiline suunanäitaja ja continuo-mängija on Jerôme Correas, kellele Haapsalu kontserdil lisandusid gambamängija Silvia de Maria ning sopranid Valérie Gabail ja Françoise Masset. Kavas olid kolme prantsuse barokihelilooja teosed ja küllap nii mõnigi kuulaja mõtles kontserdile tulles endamisi: mis võiks veel parem olla kui prantsuse muusika prantslaste esituses. Tõsi, teiste rahvuste keeleruumi esindajatel on antud ajastu prantsuse stiili peensusi keeruline tajuda/interpreteerida, kuna selle side prantsuse keele intonatsiooniga on niivõrd tihe.

Les Paladins esitas Marc-Antoine Charpentier’ motetitsükli „Neli aasta­aega“ („Les Quatre Saisons“), instrumentaalosadena kõlasid Jean-Henry d’Anglebert’i süidid klavessiinile ja Marin Marais’ süidid viola da gamba’le. Barokktantsudest koosnevad instrumentaallood kõlasid nauditavalt, samuti continuo saade, Correas sujuvalt laveerimas oreli ja klavessiini vahel.

Mõnevõrra üllatavana ja kontserdi edenedes üha rohkem väsitavana mõjus prantslaste kava liigendus: klavessiinisüidi osad nagu Courante või Sarabande olid laialipillutatult leidnud uue koha gambasüidi osa või motetikatkendi kõrval. Sama „arhitektuur“ valitses ka pärast vaheaega. Üldtuntud on fakt, et lineaarne lugemine (ka kuulamine?) on ammendunud, asendunud arvutiajastule iseloomuliku lugemisviisiga, mis toimuks nagu mitmel tasandil korraga. Kas tänapäeva inimene on minetanud lineaarse mõtlemise võime? Kas prantslaste taoline jupiline kava on tõesti kuulajale paremini „seeditav“? Pigem arvan, et ansamblile on saatuslikuks saanud teatraliseeritud etenduste andmine. Teame, et tänapäeval ollakse kõhevil, kas inimene suudab ilma installatsioonide-piltideta kontserti kuulata. Saksa muusikaajakirja Crescendo kriitiku Pascal Morché sõnul on meie ajal muusika roll oluliselt muutunud: kui Monteverdi ajal kehtis juhtlause „Muusika olgu sõnade teenistuses“, siis tänapäeval on kerkinud juhtlauseks „Visuaal olgu muusika teenistuses“. On jõutud nii kaugele, et ooperi avamängu ajal on hakatud kuulajaskonda „moosima“ visuaalsete efektidega. Kadumas on kontserdikorraldajate usk inimese kuulamisvõimesse.

Tundus, et teatraalne element on Les Paladins’ile muutunud nii üdini igiomaseks, et pelgalt kontsertesitus, muidu igati emotsionaalne ja ärgas, jäi üldmõjult kesiseks. Lisaks rikkus vokalistide halb intonatsioon nii mõnegi teose. Motetitsükkel „Neli aastaaega“ põhineb Saalomoni ülemlaulul. Kavaraamatust Correase eessõnast loeme, et Charpentier’ tsistertslaste nunnadele loodud motettides kujutatakse inimhinge ja Kristuse müstilist liitu. Tema sõnul pole sakraalmuusika eales olnud ühtaegu nii triumfeeriv ja poeetiline. Kavaraamatus oli prantsuskeelne tekst eestikeelse tõlke kõrval, kuid motetid kõlasid hoopis ladina keeles, mistõttu oli keeruline jälgida muusika korrespondeerimist tekstiga.

Inglise stiil

10. juulil anti toomkirikus suurejooneline festivali lõppkontsert koos Georg Friedrich Händeli kahe suurvormiga Püha Cecilia auks. Laulsid nüüdseks juba üle viieteistkümne aasta tegutsenud kammerkoor Voces Musicales ning solistid Maria Valdmaa (sopran), Hans Jörg Mammel (tenor, Saksamaa) ja Uku Joller (bass). Haapsalu Festivali Barokk­orkestril koos dirigent Toomas Siitaniga oli samuti kandev roll.

Õhtu oli pühendatud inglise stiilile. Vokaalsuurvormi „Aleksandri pidu ehk muusika vägi” (1736) libreto autoriks on väljapaistev inglise XVII sajandi luuletaja ja kriitik John Dryden, kelle tuntuim kirjatöö on poliitiline satiir „Absalom and Achitophel“ (1681/82). Dryden kirjutas ka heroilisi draamasid õukonna aristo­kraatiale, näiteks „Cleopatra“ (1677), ning palju armastuslüürikat, mis inspireeris Händeli eelkäijat Henry Purcelli Drydeni luulet viisistama (näiteks Veenuse laul „Fairest Isle“).

Alates 1683. aastast tähistatakse Inglismaal muusikute kaitsepühak Cecilia päeva 22. novembril ning korraldatakse sel puhul ka suuremaid muusikalisi pidustusi. Kummaliselt tähenduslikuna mõjub fakt, et noorelt manalateed läinud Henry Purcell suri päev enne pühaku mälestuspäeva, 21. novembril 1695.

Toomas Siitani koostatud kavaraamat andis palju vajalikku infot. Selle kohaselt esitati aastail 1736–1755 „Aleksandri pidu“ Inglismaal koguni 26 korral, millest vaid üks leidis aset pühaku mälestuspäeval. Inglaste rahvustundel põhineva libreto faabulaks on kuninglik pidu, kus Philippose sangarist poeg Alexander Suur tähistab võitu pärslaste üle, kõrval tema kaasa Thaïs „noorusõies ja ilu uhkuses“. Kirjeldatakse sõjakäike, kangelastegusid, kõlavaid fanfaare ja trompeteid, lauldakse Bacchosele kiitust – vein on sõdurielu lohutus. Alles lõpu eel ilmub Cecilia ja kutsub kõiki üles vägivalda unustama ja nautima muusika jumalikku ilu.

Händeli „Ood püha Cecilia auks“ (1739) on samuti John Drydeni tekstiga, põhisõnumiks muusika tähendus universumi sünniloos. Sõnadega „From harmony, from heav’nly harmony“ algab tenori retsitatiiv oodi alguses. Edaspidi on ülistavalt esitletud erinevaid muusikainstrumente nagu trompet, flööt, viiul, orel: „Kuid oli suuremgi Cecilia ime – / Ta orelilt meloodia kaskaad / Nii kaunilt laabus, et ingel saabus, / Sest pidas taevaks maad.“

Festivali finaalkontsert kestis kolm tundi, toetudes ajaloopraktikale, mil XVIII sajandi inglise kuulaja ootus oligi vähemalt kolmetunnine meelelahutus. Õnneks oli esituse tase tõepoolest brilliant ning kuulaja jäi piltlikult öeldes ellu. Sama võib öelda ka lauljate kohta. Maria Valdmaa kõik soolod olid lihtsalt vaimustavad, intonatsiooniliselt täiuslikud, hämmastas laulja vastupidavus ja valmisolek esitada nii nõudlikku vokaalset materjali ühtviisi kvaliteetse vokaaltehnikaga. Valdmaa manas oma kauni tämbriga jõulisi efekte, samas õrnu ja kaeblevaid värve, samastus ülima vokaalse meisterlikkusega flöödi tämbriga oodi VIII aarias „The soft complaining flute“. Võrratu laulja, erakordne talent siin Maarjamaal!

Ühtviisi kõrgel tasemel olid ka meessolistid. Tenor Mammelit mäletan aastaid tagasi Haapsalus laulmas Schuberti kava. Händeli oodides oli tema kanda midagi Evangelisti rolli sarnast, kirjeldamaks sündmusi retsiteerivas laadis, kuid siin oli ka nõudlikke-jõulisi aariaid. Uku Joller võlus meisterliku ja emotsionaalse musitseerimisega. Koor kõlas jumalikult: kõik häälerühmad tasakaalus, retoorika ja meloodilised kujundid välja voolitud, selge joonis igas detailis.

Kõike seda suure imetluse saatel kuulates nentisin, milliseid võimalusi pakub tänane muusikaharidus. Enam pole mingit probleemi: kes tahab õppida india muusikat, läheb Indiasse, kes aga soovib süveneda euroopa barokiaja muusikasse, läheb n-ö vanasse Euroopasse. Festivaliorkestri koosseisus andsid tooni muusikud, kes on võtnud riske ning läinud mujale oma esteetilist maitset ja pillimänguoskust arendama. See annab tunnistust kutsumusest, mis on palju õnnestavam ja elu liikumapanevam jõud kui lihtlabane karjääriredelil ukerdamine. See pürgimus on sündinud respektist muusika sisima olemuse vastu. Eestiski pole enam kaugel see aeg, mil eelnenud ajastute kodeeritud ja vägagi subtiilse muusika kodukootud esitus kutsub ka nn tavakuulajas imetluse asemel esile naerupahvaku. Lihtsalt kummagi esteetiline kvaliteet on nõnda kardinaalselt erinev. Üks on maneerlik, jäik ja elutu, teine selle vastand.

Meie aeg vajab ülistuslaule muusika väele ja üleloomulikkusele. Hoolimata tõigast, et oleme visuaalikeskse maailmatunnetuse küüsis, õppigem Ida-Aafrika masaidelt, kes ütlevad, et nimelt kuulmine on see, mis suudab läbistada pimeduse, mitte nägemine, st, et adume kuulmismeele abil suurema osa tegelikkusest kui silmade abil.

Kiitkem Toomas Siitanit, kes on osanud hoida ja arendada kõrgkultuuri, toonud rahva ette võrratuid šedöövreid ja vältinud nüüdisaja odavaid efekte: valguspahvakuid ja suitsupilvi.

Kõrgkultuuri üks põhitunnuseid on viia meid ära teise, inimülesesse reaalsusse. Kontsert Händeli helinditega irrutas mind küll väga kõrgele ja kaugele maapealsest tühisaginast. Usun, et ma polnud ainus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar