Hõbedane, kullaprooviga

Evi Aruj?

Uue muusika klassikaks saamine tähendab helikunsti, mis kõnetab ilu või tunderikkusega läbi muutuva aja. 3.–10. aprillini kestnud Eesti muusika päevadele pani punkti 15. aprillil Tallinna Metodisti kirikus toimunud eesti muusika kontsert, kus esinejateks Tallinna Kammerorkester Eri Klasi juhatusel ja rida suurepäraseid instrumentaalsoliste. Kavas oli kaks uudisteost ja kolm juba tuntud nüüdismuusika oopust. Kohe alguseks võib öelda, et EMP järelkaja oli kõlalt hõbedane, aga väärtuse mõttes valdavalt kullaprooviga.

Ülo Kriguli teoses „Presence” soleeris keelpilliorkestri taustal trompet (solist Indrek Vau). Loo muusikaliseks „karkassiks” oli üsna püsiv, tugevasti „koloreeritud” kvartsekstakordi meenutav vertikaalne kompleks, mille „tippu” valitses enamasti improvisatsioonina mõjuv trompetipartii. Nii põhikompleksi muutumatus kui ka trompetikõla loomupärane intensiivsus andsid teosele üldise tähenduse: selles vibreeris meeleline konkreetsus, siin-ja-praegu-olek, ajatus – aga ka teatav lõpetamatus. Paraku, mitte ükski aja- (või ajatuse) kontseptsioon muusikas ei tühista lõplikult ootust, mis tavapärane klassikalise muusikalise „jutustuse” puhul, ootust, et muutumiste kaudu saabub mingi enam või vähem tähendusrikas kvaliteedihüpe…

Teine uus teos oli Helena Tulve „Hõbevalge” viiulile (solist Jaakko Kuusisto) ja keelpilliorkestrile, sünesteetilisi aistinguid tekitav, jahekirkaid värve helidesse tõlkiv teos, mis omandas taimena kasvades väga lõpetatud, „ümara” kuju. Tundub, et need kaks üldist omadust – sünesteetiline, tajutervikule orienteeritud kõlakontseptsioon ja orgaaniline vormikujundus klassikalise arhitektoonilise mõtlemise asemel – on eesti nüüdismuusikas kesksel kohal. Sellest kõneleb otseselt nii omaenese väljendusvahendite juurde jääva nüüdismuusika „keel” kui ka multimeediateoste ja sellest valdkonnast huvitatud heliloojate kasvav roll.

Kontserdil kõlanud kolme ülejäänud teost võib julgesti pidada eesti nüüdismuusika klassikaks, see tähendab, et kuulamisel pakuvad meeldivaid hetki nii äratundmine kui ka tõlgenduse nüansid. Erkki-Sven Tüüri 1996. aastal kirjutatud Tšellokontsert (solist Silver Ainomäe) on üks kaunimaid, harmoonilisemaid teoseid tema nn vektoriaalsele meetodile eelnenud loomingus. Selle tugevaks, tähendusi loovaks pingeallikaks on eri tüüpi liikumiste, mediteeriva, vabaks antud või häiritud meetrumi ja aktiivse, koordineeritud rütmipulsi vastandumine. Suurt rolli mängib arhitektooniline, ruumilisi eristusi tähtsaks pidav mõtteviis: vastanduste piirjooned on enamasti üsna selged, ka koordineeritud vertikaal on tugeval positsioonil. Aga kõnetamisvõimet ei anna Tüüri Tšellokontserdile mitte vastandused, vaid märksa keerukam, läbi teose kolme staadiumi kulgev intonatsioonilise sünteesi protsess, mille lõpus helendab päralejõudmise tunne – isegi midagi katarsise-taolist. Kontekstile mõeldes võiks öelda, et Tüüri Tšellokontserdis peegeldub üheksakümnendate aastate eesti muusika üldine paradigmamuutus: rütmipulsi ja muusikaliste automatismide ning aegluse, detailsuse ja meditatiivsuse – Arvo Pärdi loomingus alguse saanud „ajapeatamise muusika” – dilemma.

Arvo Pärdi „Isa Agathon” metsosopranile (Helen Lokuta) ja keelpilliorkestrile (2004/2005) on tegelikult üsna uus teos, aga mõjus igituttavana oma erilise sisemise soojusega. Helitöö aluseks on mõistulugu leeprahaigeks moondunud inglist, kes käib nimitegelase usku läbi katsumas. Muusikale annavad kerguse ja lapsemeelsuse tantsisklevad rütmid, mis uudsena tulid Pärdi muusikasse juba vähemasti 1990. aastate keskpaigas ja mis tõrjuvad sakraalmuusikale omast või ka üldiselt „eestilikku” raskepärasust. Seda kergust taotles ka esitus, mis oli tavapärasest pisut liikuvam.

Iga autorimüüt annab muusikale lisatähendusi, mis mõjutavad tõlgendamist ja võivad mõnikord ka kujutlust aheldada. Tõlgendamisrutiin on seda märgatavam, mida tuntum ja tugevam on looja kuvand või lugu kultuuripildis. Selle vältimatu klassikaks saamise tõttu ehk ongi hea interpreedi tähtsamaid omadusi rutiini ületamine ja muusika uuesti sõnastamise võime. Eesti nüüdismuusika etapiteost, Jaan Räätsa Kontserti kammerorkestrile op. 16 dirigeerides tegi uuesti sõnastamise töö perfektselt ära Eri Klas. Esitus oli tähelepanuväärne faktuuriselguse ja kerguse tõttu. Üllatavalt ei jäänud domineerima Räätsa stiili ja Kammerorkestrikontserdi firmamärk ehk optimistlik rütmipulss, vaid muusikas peituv märksa rikkam tundespekter, sealhulgas aeglaste osade dramaatiline kontrapunkt ja kiirete osade humoorikad rahvamuusikalised intonatsioonid.

Sisuliselt, nii lugude kvaliteedi kui ka interpretatsiooni poolest, oleks kõnealune muusikaõhtu võinud olla ka festivali üks peasündmusi. Aga et festivalimaraton on oma mitme kontserdiga päevas alati natukene väsitav, siis on isegi hea, et väärt kontserti sai kuulata puhanud kõrvaga. Seades kõrvuti Räätsa Kontserdi kammerorkestrile, Tüüri 1990. aastate ja Pärdi, Tulve ning Kriguli tänase päeva loomingu, pakkus EMP hilinenud lõppkontsert peale rikka muusikaelamuse ka huvitava muusikaloolise perspektiivi. Pole kahtlust, et üks üheksakümnendatel aastatel eriti jõuliselt maad võtnud ja kaua kestnud rütmikesksele suunale vastandunud stiiliparadigma on tänaseks päris põhjalikult läbi mängitud. Rohkesti head muusikat on kirjutatud ja mitte ainult mõned ammu tuntud ning terve hulk uuemaid nimesid, vaid ka terve stiilisuund on jõudnud faasi, mida võiks nimetada etableerumiseks. Uue muusika klassikaks saamine pole paha, kui mõelda, et see tähendab helikunsti, mis kõnetab inimesi ilu või tunderikkusega läbi muutuva aja. Ometi on tasapisi võrsumas vaikne küsimus: kui suur on või saab olla keskse stiilisuuna mänguruum? Ja mis võiks olla see uus, mis toob taas esteetilise raputuse…

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming