Grigorjeva teatraalse heliloojana

Heili Vaus-Tamm

  Kontsert “Skazki. Mõistujutud”:

NYYD ENSEMBLE ning solistid Kaia Urb, Iris Oja, Tiit Kogermann, Mati Turi,

Uku Joller ja Allan Vurma OLARI ELTSI juhatusel teatris NO99 4. III.

 

 

Kõnealune vene muusikaline muinasjutukava “Skazki. Mõistujutud” haakub oma puhtalt stiilimängult NYYD Ensemble’i 2002. aasta revüüteatri etendusega “Variete” (Mauricio Kageli teostest). Toonase Kesk-Euroopa dekadentsi asemel (vaimustav osatäitmine Ardo Ran Varreselt) oli nüüd laval vene rahvakultuuri naljatlev õpetlikkus. Eks mõistujutte ole kirjutanud mitmete maade autorid, aga Ivan Krõlov on viinud vene valmikunsti siiski täiesti suveräänsele kõrgusele, ja ega see pole tühjalt kohalt tulnud. Ju on see maa, kus filosoofiliste traktaatide asemel asju läbi kukkede ja lillede öeldakse.

Ansambli XX sajandi klassika ääremaadelt kokku pandud kavade (Reich, Bryars, Kagel) juures on parim see, et need on ühtaegu nii muusikaliselt avastuslikud kui vormilt põnevad. Ning teatraalsus on saavutatud detailidega à la kõvakübar ja revolver “Variete’s” ning loomakostüümides peaosalised Stravinski “Rebases”.

Muusikaliselt kõditav on nendes kavades n-ö kõrge ja madala, tõsise muusika ja rahvakunsti ühendamine. Antud juhul aitas sellele kaasa ka Stravinski huvi Ameerikast pärit uue stiili, jazzi eelkäija ragtime’i vastu. Eesti kontekstis on Olari Elts veel ühe vindi peale keeranud ja kasutanud ära meil tegutseva, sügavuti vene folkloori tundva Galina Grigorjeva heliloojaande. Nii kujunes ühtne kava, kus nii XX kui ka XXI sajandi helilooja on kasutanud oma teostes arhailise vene rahvamuusika intonatsioone ja laulmisstiili.

Seni palju õigeusu vaimsuses sügavalt mõtlikku muusikat kirjutanud Galina Grigorjeva tuli publiku ette armsalt teatraalse esiettekandelise helitööga “Sipelgas John J. Plenty ja rohutirts Dan” (1991/2007). Avamäng, aastaajad suvest kevadeni ning epiloog olid kantud lihtsameelsest siirusest ning teostatud helimaalinguliselt. Stravinski teadliku muige – kogenud inimese pila ja stiilimängude kõrval oli siin tunda talle endale uudse maailma avastamist. Kord kõlas lasteetenduse stiilis lihtsake, kord ooperikoloratuuride trillerdamine, kord häbenematult ilus muusika. “Sügis” tõi udused akordid ning teksti “viiul muudkui laulis” juures soleeris kontsertmeister Lasse Joamets mahlaka tooniga. “Talv” tuli väikeste kellade ja harfi üksikute helidega, “Kevad” aga kakofoonilise ringisebimise ja ohjeldamatu rõõmuga. Loodetavasti annab see lugu heliloojale tõuke uues žanris ja suunas edasi otsida. Tema tunde- ja mõttesügavuse teatraalse vormi ning meloodialoomise oskuse ühinemisel, võib veel midagi suurt sündida.

Lisaks Grigorjeva enda teosele oli kavas ka tema Stravinski lool “Kuidas seened sõtta läksid” (originaalis bassile ja klaverile) orkestratsioon, mille ta oli seadnud mitte ansamblile, vaid lausa kammerorkestrile. Siin säras solist Allan Vurma, kelle tihe vokaalpartii võttis läbi pea kõik seeneliigid, lauldes nii “eideliku” häälega kaseriisikaid kui sügava bassiga kindral-puravikku. Tema vene keele hääldus oli sedavõrd hea ja diktsioon selge, et ei pidanud isegi ekraanile lastud tõlkest abi otsima – sai niigi aru. Teos ise kandis mitmekihilist huumorit: muusikaliselt meenutas revüüteatrit, tekstiliselt naeris välja folklooripõhjalist sõjaväest eemalehoidmist (helitöö on kirjutatud Vene-Jaapani sõja ajal).

Stravinski naljalood ühendasid niisiis ragtime’i (peaaegu et jazzi) talle iseloomuliku sarkastilis-militaarse kõlapildi ning vene arhailise folklooriga. Viimases loos võttis kogu see kombinatsioon aina kiiremaid pöördeid, muutudes millekski unenäoliselt absurdseks. Ebatõelisust võimendas lauljate eestipärane aktsent. Tekst tablool vahetus nii kiiresti, et enam lugedagi ei jõudnud. Mati Turi (tenor) kostüümi kukehari värises kiirest diktsioonist, nelja muinasjutuliselt kostümeeritud tegelase repliigid kiilusid üksteise vahele järjest tihenevas rütmis. Stravinski muusika militaarne plärtsumine läks aina intensiivsemaks. Tundus, et oled kuskile keerisesse kistud, mis viib pinna jalge alt. Aga äkiline lõpp tõi maa peale tagasi ja ülesköetud publik plaksutas välja ka lisapala.

Iga üksiku liikme pühendumise ja energiaga mänginud ansamblit oli nii professionaalne kui inimlik rõõm kuulata-vaadata. Ka maksimalistist dirigent Olari Elts tundis end vabalt ja juhatas tuhande detaili asemel lõbusat muusikat suurte mõnusate žestidega.

Igatahes oli see Eesti praeguse muusikamaastiku pingetest ja rahulolematusest küllastunud õhkkonnas väga tervislik kontsert.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming