Glenn Gould – lugu ekstsentrilisest geeniusest

Igor Garšnek

kaader filmist Kanada pianist Glenn Gould (1932–1982) oli meie lähimineviku üks ekstsentrilisemaid interpreete: debüteerinud 1946. aastal 14aastase imelapsena Toronto Sümfooniaorkestriga, lõpetas ta oma kuulsuse tipul aastal 1962 äkitselt tegevuse kontsertpianistina ning keskendus vaid stuudiotööle. Hüpohondriliste kalduvustega eraklik veidrik, kes ka kõige palavama ilmaga kandis salli ja kindaid. Kompromissitu kunstnik, kes võis vähimagi kõhkluseta sülitada kui tahes kuulsa produtsendi nõudmistele, kui need talle ei sobinud. Ülimalt enesekindel natuur, kelles oli peidus paras annus nii edevust kui eneseimetlust. Tollase meedia üks kõmuobjekte, kelle esinemisi kiideti mõnikord taevani ning teinekord jälle püüti materdada maa põhja. Ja mis peamine – pianist, kes oli end jäägitult pühendanud muusadele, karismaatiline isiksus, kelle jaoks muusika ja elu tähendasid sünonüüme. Sellisena avaldub meile too mõneti vastuoluline natuur kaheosalises, kokku kaks tundi kestvas muusikadokumentaalis „Glenn Gould – tagasi tänapäevas”. Ütlematagi on selge, et eelkirjeldatud isiksuseomadustega põnev persoon on igale filmiloojale hästi tänuväärne „materjal”. Seda enam, et Glenn Gouldist on säilinud päris palju omaaegseid filmi- ja videovõtteid; siin mängis soodsalt kaasa asjaolu, et Gouldile ilmselt üksjagu meeldis olla meedia tähelepanu keskpunktis. Kas oli siis tegemist mingi edeva enese-eksponeerimisega või vajadusega teadvustada maailmale oma kunstilisi tõekspidamisi, sel polegi vist suuremat tähtsust. Oluline on hoopis see, et tänapäeval on, mida vaadata ja kuulata, millest valida ning mille hulgast pikk ja huvitav film kokku komponeerida. Võimalusi on hästi palju.

Linateose režissöör Bruno Monsaingeon pole oma Gouldi-filmis õnneks läinud kuiva dokumentalistika kiretut teed, tema tähelepanu fookuses on ühtaegu nii Glenn Gould ise kui tema loomingu tänapäevane retseptsioon. Ja viimase puhul on režissöör kasutanud üsna intrigeerivat nippi: ta on toonud filmi sisse mitmed sümboolsed Gouldi kunsti „jüngrid”, kes justkui intervjueeriksid geniaalset pianisti ning kelle mõtteavaldused on tihti kõnekamadki kui Gouldi enda omad. Nii et ühelt poolt on tegemist mõistagi pesuehtsa, kroonikakaadreid sisaldava dokumentaalfilmiga, kuid režissöör kasutab ka mängufilmi võtteid, mis annavad tulemuseks n-ö lavastatud dokumentaalfilmi.

Kõnealuse muusikadokumentaali ülesehitusest veel niipalju, et siin pole järgitud ranget kronoloogiat stiilis „nii ta sündis, käis koolis, vallutas muusikamaailma ja lahkus meie seast”. Tõsi, me saame siin küll üsna ammendava ülevaate Glenn Gouldi eluloo tähtsamatest verstapostidest, kuid see materjal pole esitatud mitte läbiva story’na, vaid on oskuslikult ja sidusalt põimitud paljude teiste episoodide vahele.

Filmi kõige haaravamad kaadrid on kahtlemata need, kus me näeme Glenn Gouldi suures plaanis klaveri taga mängimas: kuidas ta andunult muusikale kaasa ümiseb, kuidas ta mõnikord vaba käega kaasa dirigeerib, kuidas ta helidesse ennastunustavalt süveneb… See on tõeliselt lummav, see on nagu omamoodi maagiline riitus – me näeme esinemas Suurt Kunstnikku. Ehk nagu üks tema „jüngritest” filmis tabavalt ütleb: „Kui Glenn Gould mängib Bachi, muutub ta ise Bachiks, ja kui ta mängib Chopini, muutub Chopin Glenn Gouldiks!” Mõistagi on Gouldi mängu imetabast võlu sõnades raske edasi anda, seda peab ise nägema ja kuulma, et sellest osa saada. Ning võimatu on mitte nõustuda filmi režissööri Bruno Monsaingeoniga, kes ka ise oma filmis esinedes ja Moskvas tudengitele oma ammusest koostööpartnerist Glenn Gouldist rääkides (muuseas soravas vene keeles!) ütleb: „Kõige originaalsem tema esituslaadi juures on see, et ta justkui valgustab teost, mida mängib. Nii et mitte ainult meie, muusikud, vaid ka muusikaarmastajad kuulavad seda teost nõnda, nagu oskaksime me kõik partituuri lugeda”.

Kõnealuse filmi algus on päris intrigeeriv. Näeme kaadris looduses jalutavat Glenn Gouldi, kes ütleb: „Ma vajan enda ümber inimesi, kes pole kunstiinimesed. Kunstiinimesed on minu silmis nagu ahvid Gibraltari kaljul: nad ronivad üha kõrgemale ja kihistuvad üha rohkem. Nad on väga piiratud… Nad elavad sedavõrd oma kujutlustes, et välistavad automaatselt suure osa maailmast. Kõige huvitavamad on inimesed, kes suudavad teha kokkuvõtlikke järeldusi: diplomaadid või inimesed, kes töötavad kommunikatsioonialal. Vahel ka ajakirjanikud, kui nad ei lange liialt klišeede küüsi. Kuid mitte kunstiinimesed, nemad on kõik gibraltarlased”.

Ent millistes kujutlustes elab geniaalne kunstiinimene Glenn Gould ise? „Ma ei kujuta ette elu, milles mind ei ümbritseks muusika,” ütleb ta ise ja lisab, et muusika – eriti taustamuusika, mida näiteks autoraadiost kuulata – aitab tal hoida distantsi maailmaga. Pidades silmas Gouldi veidi eraklikku loomust, kõlab see üsna siira pihtimusena. Ning filmist selgub ka, et see eraklikkus oli tingitud tema koolipõlvest, kui ta ei saanud läbi ei oma pedagoogide („üks õpetaja lõi oma kriidi vastu minu pead puruks!”) ega koolikaaslastega ning nendega suhtlemise asemel pidas paremaks põgeneda hoopis oma fantaasiamaailma, s.t klaveri ja oreli taha.

Oma muusikaeelistustest rääkides ütleb Gould, et kõige enam läheb talle XX sajandi helikunstist korda Uus-Viini koolkond (Arnold Schönberg, Anton Webern) peamiselt seetõttu, et nad on taastanud pärast Bachi suuresti unustusehõlma vajunud kontrapunktilise mõtlemise ja komponeerimisviisi. Samavõrra huvitavad on ka Gouldi muusikalised antipaatiad: „Kõige ülehinnatumad XX sajandi heliloojad on Béla Bartók ja Igor Stravinski”. Ent miks ta just nii arvab, seda ta filmis paraku ei põhjenda. Oma lemmikheliloojast rääkides on Glenn Gould seevastu väga kategooriline: „Johann Sebastian Bach on see ainus põhjus, miks minust üldse sai muusik. Täpsemalt Bachi-armastus. Sellest on läbi imbunud kõik, mis mind on huvitanud”. Ning kuulates tema Bachi-tõlgendusi nii klaveril kui orelil (filmis näiteks katked „Goldbergi variatsioonidest” ja „Hästi tempereeritud klaviirist”) ei pruugi selles tõesti kahelda.

Bachist rääkides on Glenn Gouldi väljendusoskus ja -täpsus eriliselt filosoofiline: „Üks imelisemaid tõiku ajaloo suurima muusiku juures on see, et ta muusika, mis tänapäeval tõmbab meid magnetilise jõuga ja millega me võrdleme kahe viimase sajandi muusikasaavutusi, ei avaldanud mingit muljet tema kaasaegseile muusikuile ega ka kuulajaskonnale. Kummaline on seegi, et Bach ei vasta üldse kontseptsioonile vääriti mõistetud geeniusest, kes oli oma ajast ees. Vääriti mõistetud küll, kuid mitte sellepärast, et ta oli oma ajast ees, vaid pigem sellepärast, et tollase muusikamaitse jaoks oli ta mitu põlve ajast taga. Bach oli suurim nonkonformist muusikas ja üks paremaid näiteid kunstniku sõltumatust südametunnistusest, mis seisab täiesti väljaspool kollektiivse ajaloo protsessi”.

Ent kuidas on Glenn Gouldi Bachi-esitusi hinnanud just meie, mitte Gouldi kaasaegsed? Filmis räägib venelanna Natalia Gugina, üks tema „jüngritest”, kes elanud üle kaks insulti, Gouldi esituse tervendavast mõjust: „Gould mängib, nagu palvetaks. Ta on omamoodi oikumeeniline preester, kes tutvustab meile Bachi evangeeliumi. See inimene oli Jumalast, teda saatis Jumala suudlus. Esimest korda elus mõtlesin sellele, et on olemas ebamaise päritoluga inimesi”.

Ning lõpetuseks väljavõte ühe 19aastase noormehe kirjast oma emale aastast 1947, mida ekraaniloos tsiteeritakse: „Sa räägid alati, et on olemas teispoolsus ja igavene elu, aga ma ei uskunud enne, kui kuulsin Glenn Gouldi mängimas. Nüüd ma tean”. Glenn Gould oli selle kirja kirjutamise ajal vaid 15aastane…

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming