Glamuur ja pärimusmuusika

Sofia Joons, August Pulsti õpistu juhataja

Äsja lõppenud aastal olen üllatavalt mitu korda kuulnud väidet, et pärandkultuuri üks probleeme on seotud asjaoluga, et see ei ole küllalt glamuurne. Või kohe üldse mitte glamuurne. Räägitakse ka pastlalõhnalisest kultuurist või pärandkultuurist, millel on koid sees ja kopituslõhn küljes. Pärimusmuusika konkureerib Eestis popmuusikaga, superstaariks hakanud  inimestega, kogu show business’iga ... Püstitatakse küsimus, kuidas end müüa, ja see toob kaasa küsimuse, kuidas olla glamuurne ehk kuidas olla võõrastele veetlev ja meeldiv. Mul on algusest peale tulnud kananahk ihule, kui kuulen seda näpuviibutust, et peaks olema glamuursem. See tähendab, et asja mõte on juba kaotatud, et enam ei peegeldata seda püsimajäämise ja kestmise kultuuri, millest pärimus lähtub. Tekib pseudoprobleem, kuidas toode ilusas pakendis võimalikult paljudele maha müüa. Kord vaidlesin ühe folkloristiga, kas see, kui ema hommikul duši all laulab, on pärimusmuusika või mitte. Mina ütlesin, et teatud mõttes võib olla küll. Inimene laulab rõõmust, seda, mida tahab, teeb seda omal ja sundimatul viisil. Interpreteerib ja improviseerib käigupealt, andes perele edasi sõnumi, et on rõõmus. Hommikumantlis süüa tehes, käterätist krunn peas, laulab ta ikka edasi – seda, mis talle meeldib, võib-olla võttes üle midagi, mida tema ema või isa hommikuti oli laulnud. Tegu on eheda asjaga, mis võib kasvatada uut põlvkonda märkamatult ja palju olulisemal viisil kui ükskõik milline lava-show. 

Kui glamuuri all mõeldakse midagi erakordset, välist efekti ja kellegi teise mängimist, siis selles mängus ei ole meie pärandkultuuril ja pärimusmuusikal tõepoolest palju pakkuda. Meile endale. Võõrastele aga küll. Olen tihti kokku saanud välismaalastega, keda eesti kultuur tõesti huvitab ja kes üritavad mõista meid oma ajas ja ruumis. Neile on just pärimusmuusika üpris tihti see pusletükk, mis teeb meid, meie vaimsuse ja hoiakud tajutavaks ja mõistetavaks. Rootslastelt olen kuulnud, et neile väga meeldib see otsene lauluhääl, millega regilaule lauldakse. Teine trump on seotud rahvapillidega. Meil on neid on nii palju ja nii erinevaid! Ja meie maa – Eesti – sisaldab muusikaliselt nii palju erinevaid žanre! Piirkonnad on omanäolised ja iga ajajärk on jätnud muusikasse oma selged märgid. Olgu need rootsi, poola või vene kultuuri mõjud, jäljed on siiani tajutavad. Kui muusik ise tunneb kontakti oma muusikaga, tekib mingi ajatu puudutus, sõnum aegade tagant, mis ikka on aktuaalne või ka eksootiline. See kontakt puudutab kuulajaid nii omade kui võõraste seas rohkem, kui väline kuld ja kard.

Pärand me enda sees

Olen August Pulsti õpistus nüüd juba viis aastat saanud jälgida, mismoodi õppijad, olgu algajad või juba vilunud harrastajad, lähenevad pärimusmuusikale. Ikka ja jälle näen selgelt, et õppijate suur töö seisneb selles, et leida enda sees see koht, mille pärimusmuusika võib täita. On vaja ennast tundma õppida, et osata välja valida see, mis endale meeldib ja mida tahaks edasi anda sõpradele ja oma või teiste lastele. Selleks on vaja julgust, teadmisi, avarat fantaasiat ja empaatiat! Nõnda vaadates ei ole pärandkultuur ja pärimusmuusika muud kui üks kohtumispaik, mille peamised eesmärgid on olla omadele oma ja tuttavlik.

Pärandkultuuris on oluline kordamine: peab kordama, kuni kõik on kuulnud. Aga mida meie, tänapäeva inimesed, viitsime korrata? Ja kuidas korrata nii, et huvi laulu, loo või tantsu vastu ei kaoks? Meie ajal kipub kordamine muutuma nostalgiaks, millekski muuseumilõhnaliseks, mis tugevalt tõmbab piiri meie aja ja möödaniku vahele. Kui aeg on möödas, siis julgeme taas sisse minna. Mängult. Nõukogude aja nostalgia on hea näide. Aga kuidas korrata nii, et see ei muutuks stambiks või päheõpitud luule soravaks vuristamiseks? Kuidas korrata nii, et see puudutab nii teisi kui ka ennast? Arvan, et meil on palju õppida lastelt. „Ema, mida sina tegid, kui olid minuvanune? Mida sa mäletad oma lapsepõlvest? Kas sina elasid keskajal? Ah soo, sa ei elanud siis! Aga vana onu Volli, kes on peaaegu sada aastat vana? Ah soo, tema ka mitte …” Lapsed otsivad seda miskit, mis meid seob. Nad tahavad aru saada, kuidas end siduda vanemate ja vanavanematega. Miks? Kahtlen sügavalt, et glamuursetel eesmärkidel! Pigem turvatunde pärast. Nii hea on tunda, et on omad inimesed olemas, ja hea kuuluda omastega kokku. Hea ja turvaline on lastel ette kujutada, et ka neil on millalgi lapsed, kellele kõike seletada. Just lihtsate kogemuste, laulude ja mängude kordamisel tekib tunne, et midagi ei sünni siin ilmas asjata ja et oleme vajalikud, tahetud, oodatud ja hoitud. Kui mitte teistele, siis vähemalt omastele. Ja just see loeb. Seda ei ole võimalik sisse osta. Aga just see on see miski, mida ise võime endale teha.

Võõrastele võibki meie kultuur mõjuda glamuurselt. Aga ise võiksime võtta ette luksusliku eesmärgi ja püüda sinnapoole, et meie endi rahvuse, sõpruskonna ja perekonna muusikakultuur oleks kõike muud kui glamuurne meie praegustele ja tulevastele põlvkondadele ja väga heas mõttes südamlikult oma.

12. jaanuaril tähistatakse Viljandi pärimusmuusika aidas August Pulsti õpistu 5. ja August Pulsti 124. sünnipäeva avatud uste päeva, õpitubade ja kontserdiga. Kõik huvilised on teretulnud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming