„Gerontiuse unenägu” Estonias

Igor Garšnek

Edward Elgari oratoorium „Gerontiuse unenägu”: ERSO , Estonia ooperikoor, Estonia poistekoor, kammerkoor Voces Musicales, Helen Lokuta (metsosopran), Bernhard Gärtner (tenor, Saksamaa) ja Priit Volmer (bass) Carlos Spiereri (Saksamaa) juhatusel 2. IV Estonia kontserdisaalis. Inglise hilisromantiku Edward Elgari (1857–  1934) muusikat ei kuule meil just sageli, ent suurel reedel selline võimalus avanes: ERSO , suure ühendkoori (Estonia ooperikoor, Estonia poistekoor, Voces Musicales) ja kolme solisti esituses tuli Carlos Spiereri dirigeerimisel ettekandele Elgari ligi kahetunnine oratoorium „Gerontiuse unenägu” op. 38 (1900), mida peetakse helilooja tippteoseks. „Gerontiuse unenägu” on komponeeritud John Henry Newmani samanimelise poeemi  tekstile, milles on juttu inimhinge rännakust surma poole. Lühidalt nii, et esimeses osas toimub tegevus maa peal: vana mees, surija Gerontius (geron – kr k ’vana mees’) jätab omaste ja preestriga hüvasti ning lahkub esimese osa lõpus maisest ilmast.

Teises osas ärkab Gerontiuse hing paigas, kus pole aega ega ruumi. Nüüd algab hinge rännak teispoolsuses, kus saatjaiks Ingel ja ingellike hingede koor, kohtutakse ka mitmesuguste kurjade  vaimude ja deemonitega. Lõpuks jõutakse eesmärgini, Kohtumõistja troonini. Nagu näha, ei hiilga Newmani poeem just erilise originaalsusega – midagi sellesarnast juhtub ju ka Goethe „Fausti” II osas ja Dante „Põrgus”. Kuid muusikale on niisugustes fantaasiapiltides mänguruumi küllaga ja Elgar on neid stseene oma oratooriumis ka üsna värvikalt illustreerinud-orkestreerinud. „Gerontiuse unenäo” I osa koosneb viiest  ja II osa kaheksast stseenist ning kuna need episoodid vahelduvad kõik attacca, siis tuleb kontserdi ajal näpuga tekstis järge ajada, et aru saada, kus parasjagu ollakse. Samas lisab niisugune ülesehitus nii kompositsioonile kui selle ettekandele sidusust ja muusikalist homogeensust. Suurteos algab orkestri Prelüüdiga, kus tšellode nukrast, aeglasest meloodiajoonisest võib kohe aimata, et see on üks kurb lugu. Kuid  mitte ainult – Spierer kujundas siin pika arengukaarega, võimsalt romantilisi tõuse ja lahendas need siis sujuvalt eepilisse kantileensusse. Esituses oli parasjagu paatost, ent ka ülevat, romantilist tunglevust. Oratooriumi sündmustiku arengus on võtmeroll mõistagi solistidel. Gerontiuse osatäitja Bernhard Gärtner (Saksamaa) näitas juba oma esimeses aarias „Jeesus, Maarja – ma olen surma ligi”, et ta on huvitava häälematerjaliga  tenor ja pani kohe oma traagilise karakteriga kuulama. Kahtlemata on ta mitmeplaaniline solist, sest II osa lüürilises avastseenis „Ma läksin magama” näitas ta end ka lüürilise tenorina.

Helen Lokuta Inglina lülitus sellesse lüürilisse kõlamaailma hästi harmooniliselt. Kõige läbitunnetatum ja artistlikum oli Lokutal ehk II osa kuues stseen „Su kohtuotsus on ligi”. Teksti jälgides oli see episood veenev psühholoogiliseltki. Priit Volmeril oli Preestri ja Surmapiina  inglina teiste solistidega võrreldes mõnevõrra vähem muusikanumbreid, kuid tema aaria „Asu teele, kristlik hing” kujunes koos kooripartiiga I osa lõpetavaks uhkeks kulminatsiooniks. Kooripartiid on „Gerontiuse unenäos” võrdlemisi nõudlikud: palju on polüfoonilist tekstuuri ja sopranitel ka n-ö piiripealses kõrguses noote. Kuid kolmest koorist koosnev ühendkoor kõlas tämbriliselt ootamatult kompaktselt. Karakterikujunduse mõttes oli  koori mõjuvaim etteaste kahtlemata kurjade vaimude väljendusrikas stseen, millest sai oratooriumi üks eredamaid numbreid. Mõistagi tuleb eraldi toonitada Spiereri head dirigenditööd: tema läbitunnetatud tempovalik ja dünaamikarežissuur kujundasid kõnealuse suuroopuse ettekandest ühtse ja orgaanilise esitusliku terviku.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming