Folk ei ole enam punk

ANDRES LAIAPEA

Viljandi pärimusmuusika festival 28.–31. VII.

Trad.Attack! tõmbas Kirsimäele ligi seitse tuhat huvilist.

Trad.Attack! tõmbas Kirsimäele ligi seitse tuhat huvilist.

Silver Mikiver

Viljandi pärimusmuusika festival oli sel korral suurem kui kunagi varem, aga kui algselt kandis see üritus endas vastukultuuri alternatiivset vaimu, siis tänaseks on folk Eestis peavoolustunud.

Kui 1993. aastal müüdi alla paarisaja pileti, siis nüüd oli külastajaid kokku ligi 25 000. Tudengite algatusel sündinud festivalist on välja kasvanud aasta ringi tegutsev Eesti Pärimusmuusika Keskus. Festivali pealikust Ando Kivibergist on saanud lausa linnapea. Folk on nagu healoomuline kasvaja, mis on Viljandi veerand sajandiga vaikselt üle võtnud. Selle panus linna arengusse on olnud kahtlemata tohutu, kuid aja jooksul on veidi muutunud ka ürituse enda iseloom ning tänavune festival sunnib küsima, kas kasvu piirid ei ole juba ületatud. Festivali paisumisest liiga suureks on räägitud ka varem. On loomulikult võimalik, et selle pärast muretsemine ei ole põhjendatud ja järgmisel aastal, kui Viljandi folk ei ole enam EBU Euroraadio partnerfestival, tõmbub see koomale. Aga samas võib leida maailmast ka hoiatavaid näiteid nagu sakslaste legendaarne Love Parade, mis muutus aegamisi nii kommertslikuks, et sellest distantseerusid isegi ürituse algsed ellukutsujad, ja kasvas nii suureks, et seal hakati inimesi surnuks tallama, mistõttu otsustati selle korraldamine üldse lõpetada.

Liiga suur festival

Festivali kava oli liiga mahukas, et üks inimene kõigest osa võiks saada. Isegi kui jätta kõrvale kogu lisaprogramm, kümned õpitoad, öö läbi kestvad diskod ja keskenduda ainult kontsertidele, pidanuks olema sageli kolmes kohas korraga. Nelja päeva jooksul sai käidud läbi veerandsada kontserti, aga see moodustas vähem kui kolmandiku kavas olnutest. Väga hea, et avamisel said oma loomingut tutvustada eri esitajad. Tintura „Liisa pehmes süles“ koos selle juurde kuulunud liikumiskavaga jättis seal nii hea mulje, et läksin kuulama ka Tintura pikemat esinemist, kuigi esialgu oli plaanis nii hilja (kell üks öösel) algavaid kontserte vältida.

Kuna kohatine ülerahvastatus on olnud ka varasemate aastate probleem, siis võeti nüüd selle vastu kasutusele rida nippe, mille otstarve on küll mõistetav, kuid mõju külastajatele ebamugavusi tekitav. Nii pidid festivali passi omanikud Pärimusmuusika Aidas toimunud kontsertidele ostma kaheeurose lisapileti ja ootama Jaani kiriku ukse taga järjekorras, et ühekordse piletiga kuulajad enne sisse pääseksid. Vene tüdrukutebändi FolkBeat ainsal kontserdil oli kultrahoov rahvast nii paksult täis, et sinna ei hakanud isegi trügima. Aidas toimunud kontserdid jätsin vahele, aga kuuldavasti jäädi sealgi korduvalt ukse taha. Kirikukontsertidele mahtusid vist kõik, kes ei pidanud paljuks mõnikord lausa paarkümmend minutit väljas oodata, aga mõned olid sellises korras nii pettunud, et ei jäänud ootama ega tulnudki hiljem tagasi. Lossimägedes ühekordse pääsmega kontsertidel käinutes tekitas nurinat see, et Kaevumäelt ei saanud pärast kontserti alati mööda tuldud teed lahkuda, vaid pidi minema suure ringiga, sest vahepeal oli kõrvalasuval Kirsimäel alanud uus kontsert. Kirsimägi ise sai viimase piirini täis, kuna Trad.Attack! tõmbas sinna kokku ligi seitse tuhat huvilist. Inimeste voolu suunamine ja hajutamine nii, et festivali külastajad ei tunneks ennast ebamugavalt, on äärmiselt keeruline, kuid kindlasti lahendamist vajav probleem, sest Viljandi ikkagi ei ole kummist ja festivali edu võib kergesti pöörduda enda kahjuks.

Sel korral oli ühe uue kontserdipaigana kasutusel tuletõrjehoov, kus õnnestus isegi näha varasematele folkidele nii iseloomulikku lava ees tantsimist. Seda mitte üksnes kell kümme õhtul, kui esinesid Puuluup ja Rüüt, vaid lõpuks ka kell kaks päeval, kui Afganistani tüdrukutebänd Dasta-e-Azada andis oma paduvihmas lõppenud teise kontserdi. Oli rõõm tõdeda, et folgil leidub ikka veel publikut, kellele vihm ei ole ületamatu takistus (tõsi küll, ise sain pärast nohu). Seda kinnitas ka festivali eriprojekti „Naiste hääl“ esimene kontsert Kaevumäel. Tantsijaid võis näha ka vabalava ees, aga seal esinenuid ma seekord kuulama ei jäänud. Kunagi üheks põhi­kohaks olnud vabalava asub nüüd samuti festivalialas, kuhu pääseb ainult piletiga.

Kritiseerimata ei saa jätta otsust panna festivali avaõhtul üksteise otsa rida pikki kõnesid, mida oli tüütu isegi teleka vahendusel jälgida. Samuti ei jätnud head muljet see, kui festivali pealik Ando Kiviberg lõpukontserdil juttu venitas, kuigi tal eriti midagi öelda polnud.

Pungi asemel disko

Folk on institutsionaliseerunud ja läinud massidesse, aga kui kunagi sõitsid selle festivali ajaks Viljandisse kokku märsilohistajad kogu meie väikeselt kodumaalt, siis nüüd toimub mõni sarnane üritus suvel pea igas teises maakonnas ja Viljandi folk on hakanud meenutama pigem tavalist suvefestivali kui üleriigilist folkarite kokkutulekut. Samal ajal on toimunud märgatav nihe ka kohaliku folgiliikumise aluseks saanud filosoofias. Juba esimesel festivalil esinenud Untsakad saavutasid paar aastat hiljem laialdase tuntuse lauluga „Disku pole oluline“, mis kujutas endast folgilikku versiooni punkbändi Generaator M kunagisest poolpõrandaalusest hitist „Disko lugu“. Kakskümmend aastat laulsid seda folgi ajal spontaanselt tekkinud seltskonnad Viljandi tänavanurkadel sõnadega „disko pole oluline, folk on põhiline“, väljendades folkarite üldisemat vastuseisu toona Eestis domineerinud diskokultuurile.

Untsakad on küll jätkuvalt rivis, aga samas on diskod saanud osaks festivali enda programmist ning Eesti tänase päeva tuntuima ja tunnustatuima folk­bändi Trad.Attack! üks eeskujusid näib olevat Scooter. Muide, see ei ole etteheide, sest mulle Scooter kohati meeldib (näiteks nende folgisugemetega „How Much Is the Fish?“), vaid lihtsalt tähelepanek selle kohta, kuidas asjad on muutunud. Rohkem diskoartistidele kui punkbändidele sarnanevad ju ka Puuluup ja Tintura.

Festivali tänavune teema „Naiste hääl“, mis oli inspireeritud sellest, et naised said siinmail 99 aastat tagasi valimisõiguse, võimaldanuks äärmiselt poliitilisi etteasteid. Neile jõudis aga kõige lähemale Tintura oma singliga „Liisa pehmes süles“, mida annab tõlgendada toetusavaldusena samasooliste abieludele. Üldiselt süvenes mulje, et Eesti folgis domineerivad tänapäeval suhtedramaatika ja heatujumuusika, millel puudub sotsiaalne sõnum. Otsitakse küll uusi väljendusvahendeid ja -viise, aga tugevat suhestumist aktuaalsete ühiskondlike teemadega ei ole. Kui läinud sajandil kandsid USA suurt folgilainet sellised lauljad-laulukirjutajad (Woody Guthrie, Pete Seeger, Joan Baez jt), kelle looming oli sageli varjamatult poliitiline ja kes ise aktiivselt ajajärgu progressiivsetes poliitilistes liikumistes osalesid, siis Eestis on see nišš täna praktiliselt täitmata. Ehk tasukski festivali korraldajatel järgmiseks aastaks teemat valides vaadata veelgi selgemalt just viidatud suunas, et mõjutada nii kohaliku folgiskeene arengut. Mitte selleks, et välja tuleks punk, vaid selleks, et festival saaks tagasi aastate jooksul kaduma läinud vaimsuse.

Mulle isiklikult jätsid sügavaima mulje Jaani kirikus toimunud kontserdid, sest see on Viljandis kõige parema kõlaga kontserdisaal ning sealne kava oli suhteliselt hästi valitud, kuigi ühelt esinemiselt lahkusin siiski poole pealt. Triinu Tauli helirännakud, Meelika Hainsoo ja Mirjam Tally projekt Unejõgi ning Celia Roose uue albumi „Regijoon“ materjal peaksid pakkuma huvi kõigile, keda paelub eesti pärimuskultuuri ürgsem pool – regilaul –, mis nende kõigi loomingust väga tugevalt läbi kajab. Nad kõik toetuvad ühele algele, aga igaüks on andnud sellele omanäolise vormi, isemoodi tõlgenduse kaasaegses võtmes. Endalegi üllatuseks sattusin tänavu juba kolmandat korda kandletrio Soon/Piho/Lepasson kontserdile. Hämmastav, kui teisiti samad palad eri keskkondades kõlada võivad. Kui võimalik, siis soovitan seda kindlasti proovida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar