Folgist, pärimusest ja põhjalikkusest

M?-Matis Lill

On kuidagi isemoodi tähenduslik, et Viljandi pärimusmuusika festival toimub ajal, mida võiks pidada suve kuldlõikeks – suurem osa juba läbi, umbes kolmandiku jagu veel ees. Tähenduslik on see seetõttu, et tõenäoliselt ei ole ma ainuke, kelle jaoks folk kujutabki endast suve ühte oodatumat aega; kulminatsioonihetke, millesse koondub oluline osa suve suuri, eredaid ja mõnusaid elamusi. Ja seepärast polegi vaja ehk imestada, et folgist on saanud paljudele lausa aastaringi lahutamatu osa.

Tean mitmeid tuttavaid, kes sätivad oma puhkuse ja välisreisid selle järgi, et juuli lõpus saaks kindlasti Viljandis olla. Tundub, et juba sealtkaudu pakub Viljandi festival meie pärimusest võõrandunud kaasajal just sedasama mõnu ja turvatunnet pidevast kordumisest, taastulemisest ja üksteisega koosolemisest, mida ka paljud agraarse eluviisiga seotud pühad on endas kätkenud.

Teadlikult või alateadlikult on ka korraldajad vist sellest aru saanud. Mulle meeldib, et palju sellest, mis kõlab folgil, tekitab otseseid seoseid eelmiste festivalidega. Arvan, et pärimusmuusika festivali jaoks on ühtedesse nähtustesse süvitsi minek sümpaatsem ja sobivam tee rõhutatult uue pakkumise asemel.

Nii pakkus ka seekordne festival rõõmu varasemast tuttavate mõttelõngade ja mõtteradade lahtihargnemisest ja neil uuesti käimisest: mitmed laulud sai taas meelde tuletatud, tantsud uuesti läbi tantsitud ja tuttavad, keda võib-olla aasta otsa ei ole näinud, üle nähtud.

 

Eraldi elamusi Kanadast ja Skandinaaviast

 

Muusikalisest poolest pakkusid mulle seekord kõige eredamaid elamusi kanada ja soome-norra ansamblid. Kanada Quebeci osariigi pärimusmuusikat esitav trio Genticorum võlus oma hea tunnetuse, viimistletud esituse ja ka lihtsalt muheda olemisega. See oli hiilgav jätk kaks aastat tagasi Viljandi folki külastanud Anne Ledermanile, kelle esinemine kujunes suurele osale eesti publikust esimeseks sissevaateks sellele Põhja-Ameerika prantsuskeelse osa äärmiselt omanäolisele ja rikkale pärimuskultuurile.

Nii nagu Ledermani kavas domineerisid ka Genticorumi etteastes ühelt poolt iiri-šoti ja teiselt prantsuse pärimusmuusika traditsioonid. Ansambli hingeks oli kahtlemata viiulimängija Pascal Gemme, kes Quebeci viiuldajate kombel saatis oma mängu jalgadel esitatava rütmiga. Just too veidi stepptantsu meenutav rütmisaade on see, mis annab Quebeci muusikale eripärase ja ainuomase hõngu, sest sellist mängustiili ei leidu kusagil mujal. Äärmiselt võluv oli ka ansambli prantsuskeelsete laulude esitus, mis oli väljendusjõult ja esitustäpsuselt kindlasti Quebeci tuntumate pärimusmuusika ansamblite vääriline. Huvitaval kombel sisaldab ka Quebeci laulutraditsioon meile tuttavat eeslaulu ja koori vaheldumist, ainult et siin eristuvad lõigud pikkuselt üksteisest üsna palju ja korduslik struktuurgi on üksjagu keerulisem.

Teiseks folgi tippelamuseks kujunes soome-norra ansambel Frigg. Sellist tulevärki, mida pakkusid ansambli viis viiuldajat, kuuleb harva. Samuti sellist ühistunnetust ja esitustäpsust: kogu ansambel solistide ja saateansambliga näis hingavat ühes rütmis, kusjuures seda ka kõikvõimalike taktimõõdu vahelduste, kapriissemate kulgemiste ja ülimalt virtuoossete lõikude ajal. Friggi kava andis sissevaate nii soome-norra instrumentaalsesse rahvamuusikasse kui ka nende kahe traditsiooni pinnalt võrsunud ühistunnetusse, sest lisaks pärimusmuusikale kõlas ansambli esituses ka äärmiselt võluvat traditsiooni vaimus loodud omaloomingut. Lugude seaded olid samuti väga maitsekad ja fantaasiarikkad.

Omaette elamus oli ka see, kuidas seda kõike ette kanti – Friggi esituses oli pöörast vaimustust ja naudingut pillimängust ja lavalolemisest. Ansambli ühest juhtfiguurist Esko Järveläst hoovas mingit harukordset metsikust ja hullust, mis nakatas, vaimustas ja innustas nii lavalolijaid kui publikut.

Rõõm oli näha, et kübeke sellest pöörasusest jäi ka Eestis võrsuvasse rahvamuusikasse. Seekordne etnolaagri pillimängijaskond, kes astus üles koos Friggiga, üllatas meeldivalt oma tehnilise suutlikkuse ja tunnetuse osas.

 

Süvenemine oma päritolukultuuri

 

Pärimusmuusika loogika kohaselt ei piirdunud folgi kõige eredamad elamused sugugi mitte ainult lavalaudadel pakutuga. Nii nagu varasematel aastatel pakkus ka seekordne festival vaimustavaid hetki “Tegelaste toa” spontaansetel jam session’itel. Ja seal hiilgasid suures osas needsamad mängijad, kes juba lavalt meelde jäid. Jäi üle ainult imetleda Pascal Gemme’i ja Esko Järvelä ammendamatut hoogu, mida jätkus laupäeva ööst hommiku kella seitsmeni välja. Et instrumentaalne pärimusmuusika on oma loomuselt äärmiselt kosmopoliitne nähtus, sai taas kord kinnitust asjaolust, et pillimängijate ringis oli ülaltoodud maadele lisaks ka rootslasi, eestlasi, portugallasi ja teisi, kes leidsid omavahelise ühisosa kiiresti ja valutult. Ja paradoksaalsel kombel tundus see ühisosa rajanevat iseenda pärimuskultuuri põhjalikule tundmisele.

Sest süvenemine ja sügavuti minek oma päritolukultuuri tundub olevatki vahest hea rahvamuusiku üks olulisemaid eeldusi. Nii on Pascal Gemme’i ja Esko Järvelä puhul tegemist mitmenda põlve rahvamuusikutega – Järvelä on lausa soome legendaarsemaid pelimann’ide suguvõsasid. Selline päritolu ja taust on kahtlemata suur privileeg ja kui sellele lisandub veel pühendumus ja teadlikkus, siis ei ole vähemalt ülaltoodud kultuuride puhul nende elujõulisuse pärast vist vaja muretseda.

Samas on ka rahvamuusikas selgelt tunda sedasama pinnapealse üleilmastumise survet, mis kummitab nii paljudel elualadel. Pascali sõnul piirdub suur osa noori oma pärimusmuusika tundmaõppimisel üksnes väikse osaga, minnes tihtipeale üle näiteks iiri ja rootsi traditsiooni juurde. Selle tulemusena õpitakse tundma aga üksnes pinnapealset osa kõigist neist traditsioonidest. Pascali sõnul tegi ta teadliku valiku – jääda üksnes oma traditsiooni juurde, mis on tema sõnul piisavalt suur ja rikas, et pühendada sellele terve muusikukarjäär.

Huvitaval kombel on see mõttekäik väga sarnane Veljo Tormise küllaltki karmide ja intrigeerivate seisukohtadega regilaulu osas – sügavuti minekut ühe rahvamuusika traditsiooni raames ei saa millegagi asendada. Seosed ja sillad muude traditsioonidega mõjuvad veenvalt üksnes sellisele põhjalikkusele rajanedes. Ma arvan, et folgi kõige eredamad kontserdid tõestasid seda seisukohta veenvalt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming