Folgi järelmaitsele mõeldes

M?-Matis Lill

  XIV VILJANDI PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL 20. – 23. VII.

 

Ma olen vist üks paljudest, kellele juuli lõpp seostub lahutamatult Viljandi pärimusmuusikafestivali ootusega. Selle ootuse üheks põhjuseks on üsna korralik järjepidevus: selleaastane “Viljandi folk” toimus juba neljateistkümnendat korda. On aga ka muid ja olulisemaid põhjusi. Ilmselt üheks peamiseks ootusärevuse tekitajaks on see omalaadne hea muusika, omaenese juurte tunnetamise ja lihtsalt mõnusa äraolemise fluidum, mis nakatab, raputab ja haarab vähemalt nendeks neljaks päevaks üha rohkem inimesi jäägitult endasse.

Tegelikult on üsna raske täpsemalt määratleda, mis asi see pärimusmuusikafestival õieti on; mis teeb sellest nii ainulaadse muusikasündmuse ka nende inimeste jaoks, keda pärimusmuusika võib-olla muus kontekstis eriti ei kõneta. Näiliselt on kõik väga selge, folgifestival on üsna erinevate kontsertide kogum, mingi läbiva mõttelise teemaga, milleks sel aastal oli lõõtspillimuusika. Kontsertide valik läheb iga aastaga üha kirjumaks ja mitmekülgsemaks, aga laias laastus järgivad need kahte suunda: on intiimsemad ja tihtipeale eksperimentaalsemat laadi sisekontserdid ning laiemad rahvahulkasid kaasa tõmbavad välikontsertid. Kõlab üsna lihtsalt – pane oma maitse järgi sobiv kava kokku, kuula see ära ja see justkui ongi too festival.

Tegelikult – ja see on väga hea – on pilt palju keerulisem. Sel aastal tajusin ma eriti eredalt, et võib-olla isegi see kõige olulisem ei toimugi kontsertidel, vaid enne ja pärast ning kusagil vahepeal. Juba seepärast, et miks peaks tavalise inimese festivalist inspireeritud laulujoru või tänava peal tõmmatud lõõtsaviisid vähem pärimusmuusika olema kui see, mis lavalaudadelt vastu kostab? Rahvamuusikaüritusi toimub aeg-ajalt ju ikka, aga see, mis teeb “Viljandi folgist” täiesti erakordse sündmuse, on tõsiasi, kuidas see suudab inimestes avada neid hoovusi, mis kannavad pärimusmuusikat. Ja uskumatu on seegi, et üsna ammu toimunud suurte kultuuriliste muutuste kiuste on neid pärimusmuusika hoovusi meis kõigis ikkagi veel nii palju järel. Seda enam, et kaasaegne lääne ühiskond tundub olevat üsnagi pärimusvaenulik nähtus. Kõike tahetakse siin piiritleda ja pakendada ning kaubana välja pakkuda. Pärimusmuusika aga sellistesse raamidesse hästi ei mahu. Juba seepärast, et tegemist on pidevas protsessis nähtusega, mille puhul on raske öelda, kust see algab ja kus lõpeb. Nii nagu eesti rahvalaulu puhul on raske fikseerida täpselt piire, kus hakkab üks või teine laul. Või siirdevormilise rahvalaulu puhul isegi üks või teine stiil.

Sama raske on tõmmata piiri ka esineja ja kuulaja vahele. Näiteks regilaulu puhul, mis on mõeldud pigem kaasalaulmiseks kui kuulamiseks. See kuulaja ja esitaja vahelise piiri hägustumine on omane isegi lavakultuurina suhteliselt kaugele välja arendatud pärimusmuusika-kultuuridele. Nii näiteks mõjutab iiri pärimusmuusikas kuulajate aktiivne osalemine otseselt mitmeid muusikalisi parameetreid.

Lääne mainstream-kultuuris kipub aga muusika olema midagi, mis on valmis ja lõpetatud. Midagi, milles kuulajal aktiivse osalejana eriti kohta ei ole. Samas on selles muusika ranges piiritletuses, selles kuulaja-esitaja lahusolekus ilmselt midagi väga ebaloomulikku. Sest elu meie ümber ei allu sellistele rangetele jaotustele. Ja kui mõelda, et muusika peegeldab – või vähemalt üritab peegeldada – elu ennast, siis võib-olla saab pisut arusaadavamaks, miks on pärimusmuusikal ka tänapäeva inimesele nõnda väga palju öelda ja pakkuda.

Mulle tundub, et parimad pärimusmuusika esitajad on kas teadlikult või alateadlikult sellest aru saanud. Ka selleaastase festivali värvikamad osalejad pigem pulbitsesid, keesid ja ajasid üle ääre kui pakkusid midagi piiritletut ja lõpetatut.

Festivali suurimaid elamusi pakkus iiri muusika. Üks eredamaid avastusi oli lõõtspillisolist Brendan Begley, kes on ühtviisi nii hiilgav muusik kui elav pärimusekandja. Hämmastav oli Begley kõlamaailma kaudu kogeda, kuivõrd orgaaniline osa elust muusika Iirimaa paljudes paikades veel on – vaatamata sellele, et majandusedu on üsna pea peale pööranud selle idüllilise agraarühiskonna, mida Iirimaa oli veel mõned aastakümned tagasi. On teada, et muusika on aidanud iirlastel majanduslikule ja poliitilisele surutisele vastu pidada, aga Begley-suguse nähtuse olemasolu näitab, et pärimusmuusika suudab võib-olla ka majandusedu üle elada. Mis Begley mõttemaailmas lummas, oli see, et iga muusikapala kätkes endas mingit lugu. Palju oli muusikat, mis oli sündinud ajendatuna kellegi surmast. Nii rääkisid Begley mängitud lood tihti elu paratamatust haprusest, aga samas ka inimlikust soojusest ja kokkukuuluvustundest. On selge, et selline muusika on sündinud siirast vajadusest väljendada suurt valu või suurt rõõmu. Just seetõttu ei ole selles midagi välist ega võltsi.

Võrratu elamuse pakkus ka ansambel Altan, kelle esinemine oli tulvil rõõmu ja soojust, virtuoossust ja värskust. See tõi meelde 70ndate Irish Folk Music Revivali parimad esindajad ja nende kirgliku mängurõõmu. Samas jäi suurel laval esinenud Altan kaugele igasugusest show’st ja staaritsemisest. Neis oli mõnusat vahetust ja isegi mingit alandlikkust – just need on jooned, mis on tihtipeale omased parimatele pärimusmuusikutele. Samas on hämmastav tõdeda, et ühel folgi publikurohkemal kontserdil valitses sisekontserdi intiimne ja mõnusalt hubane õhkkond.

Head taset ja ehedat meeleolu pakkus ka põhjanaabrite Kiharakolmio. Selle ansambli puhul olid vahekommentaarid vähemalt sama nauditavad kui muusika – mõnus oli kuulata, kuidas kesksoome murdes iseenda üle irvitati.

Häid esinejaid oli veel palju, aga nagu öeldud, pakub folk vähemalt sama nauditavaid hetki ka väljaspool laval. Õpitubades sai pisut põhjalikuma sissevaate laval kuuldusse, vaba lava ees võis rahvatantsude ikka ununema kippuvaid samme meelde tuletada, ühest paigast teise minnes võis tihtipeale jääda kuulama mõnd spontaanset muusikalist etteastet, mis oli üleüldise meluga suurepärases kooskõlas.

Üks elamuslikumaid kohtasid oli aga taas see Tegelaste Toa nimeline kõrts, kus hilistel tundidel esinejad lugusid üles võtsid ja omavahel muusikalisi tutvusi sõlmisid. See, mis lavadel erinevaid piirkondi esindava pärimusmuusikana ette kanti, segunes siin metsikuks ja kirjuks stiilide paabeliks, kus ka kauged kultuurid omavahel üllatavalt palju ühist suutsid leida. Muidugi – kui mõelda, kuivõrd paljud peavad masurkat või polkat just oma maa iseloomulikuks tantsuks, ei ole seal midagi imestada. Võib-olla muusika nähtusena, mis ei taha tunnistada piire ja lahtreid, ongi üks inimkonnale iseloomuliku piiride ületamise vajaduse algsemaid ja ehedamaid vorme.

Ja “Viljandi folgi” üks populaarsuse saladusi on vahest just see, et seal suudetakse piire ületada, aga ka meie enda ja teiste kultuuride ühisosa nii eredalt ja elamuslikult esile tuua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming