Flöödimängijast on koorunud helilooja

Heili Vaus-Tamm

„Opus Tempus”, Insight Company ja Küberstuudio muusika- ja tantsulavastus. Koreograafia ja esitus Kaja Lindal ja Mari Mägi, helilooja Monika Mattiesen, kvartett Una Corda: Liis Jürgens (harf), Ene Nael (klavessiin), Kristi Mühling (kannel), Monika Mattiesen (flööt), live-elektroonika ja helirežii Tammo Sumera, valgus, lavakujundus,  kostüümid Inga Vares. 3. II Kumus. Täiesti hämmastav kehakasutuse ja kostüümide kombinatsioon oli see, mis rabas. Pole nii erilist kostüümikunstniku ja koreograafi koostöö tulemust varem näinud, ka etenduse meeleolu amplituud oli harva nähtavalt lai: habrasunenäolisest kohmakas-naljakani. Üks äärmus: vaid lüüriline, valgest madalast kostüümikausist välja ulatuv poeetiliselt liikuv käsi. Veelgi  enam – üks poeetiliselt liikuv jalg! Ja teine, see naljakas poolus: ühe istuva tantsija kleidi alt ilmub äkki välja ebaproportsionaalselt suur jalg, seejärel „pooldub” üks tantsija kaheks olendiks.

„Jalakasutus” võiks olla üldse selle õhtu üks märksõnu – jalg kui poeetiline jäse … Kusjuures isegi varvaste liigutamine oli esteetiline, ilus ja meeleolukas. Eks nüüdiskoreograafia leksika hakka ennast ka kordama. Mitmed liigutused-võtted  kanduvad ühe koreograafi teosest teise kui meie aja koreograafia märgid. Kaja Lindal ja Mari Mägi on loonud selles etenduses hoopis uue liikumisjoonise. See on visuaalselt kummastav ja arvata võib, et füüsiliselt kurnav ja väga harjumatu: liikuda tuli keskkohast pooleks kummargil, pea jalalabadeni all, või hiidsuuri tiibu lehvitades. Jalgloom-merekarp võiks etenduses ringi liikunud olendite kohta öelda. Meeleolu vee, tuule, valgete karpide ja  hiidtiibade mailt. Midagi jaapanlikku oli suurtes valgetes kleitides, neide nivelleerivas valges meigis ja liibuvates mustades peakatetes. Ka haprad nihutatavad sõrestik-sirmid ning nendega hääletult kulgevad tantsijad-muusikud olid sellest irreaalsest mustvalgest maailmast. Monika Mattieseni muusika ja valgete pindade suurus tuletasid meelde tema eelmist oopust, ooperit „DMeeter”. Mattieseni kujunemine flöödimängijast heliloojaks ja  vägagi innovatiivse muusikateatri liidriks on samuti hämmastav. Parafraseerides etendust: umbes sama uskumatu ja järk-järgult avanev kui merekarbiloomade metamorfoosid. Tema nüüdismuusikakontsertidega hakkasid aastaid tagasi tasapisi liituma algul valgus ja kostüüm, siis soeng, grimm ja ruumikasutus, tekkis mingi müstiline ja irreaalne teatriaura. Seni viimane samm on olnud muusika komponeerimine, kuid ega Monika Mattieseni andekus  ole sellega ammendunud. Ooperiga võrreldes oli selle etenduse muusika rohkem varjus: ilmselt tõmbas nii hämmastav ja intensiivne liikumine tähelepanu rohkem endale.

Ja muusika oli seekord kuidagi DJ-laadne: suur osa elektroonilistel häältel, lõpuks barokkorkester helilindilt. Mattieseni teostes on lavapildil üldse olnud tavatult oluline osa. Mäletan, et mõtlesin tema ooperit jälgides, kas muusika on üldse iseseisvalt olemas,  kui lavastus on nii täiuslik. On küll, noodis kirjas. Kõnealune etendus oli veelgi terviklikum (muusika, liikumine, lavapilt) ja muusika veelgi vähem iseseisev. Eks teatud liiki andekate inimeste oluline omadus on mõttekaaslaste leidmine ja sünergia tekitamine. Selles osas on Monika Mattiesen ületamatu!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming