“Fiesta” – paarismängijate pidu

Aet Mikli

Festival “FIESTA DE LA GUITARRA” 10. – 13. XI

Luis Carro Barquero ja Miguel Rivera. Kristel Kuslap

Neljas “Fiesta de la guitarra” peeti Tartus ja mujal novembri keskel Eesti Kitarriseltsi ja Eesti Kontserdi koostööna. Soliste kuulis seekord põgusalt, ilma tegid pigem kitarriduod.

10. XI õhtul avas festivali Jaani kirikus itaalia tandem LaPoLi (Ester Poli ja Leopoldo Saracino), festivali päikselisim duo, esitades vanemat ja kaasaegset itaalia muusikat (Scarlatti, Giuliani, Castelnuovo-Tedesco jt). Ainsa erandina kõlas leedu helilooja Jonas Tamulionise kolmeosaline sonaat, mille äärmiste osade motoorika valmistas sobivalt ette rahvusvaheliste artistide Jaak Sooääre – Raoul Björkenheimi ülesastumise kohvikus Shakespeare. Seal esitati valjuhäälset rohkete eriefektidega (muu hulgas olid kasutusel viiulipoognad) free-jazz’i, vahetevahel võis ära tunda üksikute jazzistandardite tunnusjooni.

11. XI sai samas taas kuulda jazzduot 12 keelt (Mart Soo ja Marek Talts), mis mõjus eelnenud õhtu rajulise efektsuse taustal rahumeelse, isegi akadeemilisena. Pisut varem samal päeval mängis Soomes tegutsev duo Mikko Ikäheimo – Rody van Gemert Tartu ülikooli aulas. See oli festivali marginaalseim ja kantileenseim klassikaduo. Nende kava koosnes vaid kaasaegsest, kuid heakõlalisest muusikast (Takemitsu, Henze, Moreno-Torroba jt).

12. XI mängis Vanemuise kontserdimajas festivali peaesineja Ungarist Katona Twins ehk Peter ja Zoltan Katona. On üsna mõistetav, et neid üheks maailma tuntuimaks kitarriduoks peetakse: kaksikud Katonad olid veatud ja briljantsed, tehniliselt täiuslikud. Nende koosmäng oli perfektne, mida ei saa sedavõrd sarnase mängumaneeriga mängijate puhul ka imeks panna. Kava oli nauditav, selle jälgimine ei nõua kuulajalt suuremat pingutust (de Falla, Piazzolla, Rossini/Giuliani). Katonate kontsert oli ka festivali populaarseim, kogudes Tallinna kontserdil täismaja.

13. XI kõlas Tartu Jaani kirikus Hispaania muusika. Esialgu jäi mulje, et tegemist on soolokontserdiga, kuid kuulutusel oli Miguel Rivera kõrval pisut väiksemas kirjas veel üks nimi. Kui avapoole hispaania heliloojate klassikaline kitarrimuusika (Tarrega, Albeniz, Barrios) otsa sai, liitus maestroga Luis Carro Barquero. Kontserdi teine pool, ehtne flamenco-improvisatsioon kahele, moodustaski sellest eredama osa.

Ava- ja lõppkontserdi vahel tekkis meeldiv paralleel: toimunud samas saalis, esitati kummalgi neist muuhulgas esitajate sünnimaa ajalooliste traditsioonidega (vastavalt itaalia ja hispaania) seotud muusikat, mis lisas tõlgitsustele tublisti ehedust.

Ometi kujunes sel festivalil siinkirjutaja isiklikuks lemmiklooks hoopis soolonumber, Rody van Gemert’i mängitud Michio Miyagi “Kevadine meri”, eksootilise helikeelega teos. Esitus selles saalis (TÜ aula) ja tol ajahetkel – sügav, tundlik, pingestatud – oli midagi kaugelt enamat kui lihtsalt väga hea kitarrimäng.

12. XI esinesid veel Otsa kooli noored kitarristid, kes näitasid sõrmeosavust ja head maitset. Kui see kontsert esitas tervikuna ühe õpetaja, Tiit Petersoni käekirja, siis järgmisel päeval kuuldud Tartu kitarristide kontsert oli mitmetahulisem. Mängisid Elleri kooli klassikalise ja elektrikitarri mängijad (õpetajad Aleksander Vinitsky ja Peeter Prints) ning esimesed Tartu ülikoolis kitarriõpetajaks õppijad, keda juhendab Patrick Zeoli.

13. XI hommik oli pillimeistrite päralt. Berliinis elav kitarrimeister, restauraator Heidi von Rüden näitas Saksamaalt kaasa toodud kaht õhulist kitarri (teine neist oli ajaloolise pilli koopia) ja rääkis kitarriehituse muutumisest ajaloo vältel. Oma kitarridega olid kohal Eesti meistrid Viljar Kuusk ja Vaido Petser. Sama päeva õhtul tegid Shakespeare’i kohvikus valju muusikat noored elektrikitarristid.

Festivali lõppkontserdil 13. XI õhtul moodustusid rahvusvahelistest klassikaduodest triod ja kvartetid. Eesti esindamise raske koorma võttis enda kanda kitarriseltsi esimees Kristo Käo, juhatades etteasted sisse ja haarates sobival momendil kitarri.peab tunnistama, et küpsemine on märgatav. “Fiesta de la guitarra 2005” üldmulje oli terviklik, ülesehitus heamaitseline (autorid Kuldar Kudu ja Kristel Kuslap). Oleks patt hakata esinejatest kedagi esile tõstma, kellegi mängustiili või repertuaarivalikut teistele eelistama. Kuulda ja näha sai väga häid kitarriduette, kes mõjusid ühel või teisel viisil omapäraselt ning tunda oli rohkesti seda sünergiat, mis tekib kahe isiksuse-interpreedi teineteise-tunnetusest. Viimane aga just ongi see, mis kahekesi mängu kuulamise nii nauditavaks teeb.

Millega üllatab järgmine “Fiesta”? Produtsent Kristel Kuslapi sõnul plaanitakse tulevikus lisada kitarrile kas inimhääl või kammerkoosseis. Varasemate plaanide kohaselt oli soov järgmisel aastal kutsuda triod, mitte kitarritriod, vaid kitarr sõbrustamas-flirtimas inimhääle ning teiste tublide instrumentidega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming