FESTIVALISUVI: Viljandi, pärimusmuusika ja tants

Märt-Matis Lill

Nagu ikka, oli juuli lõpp Viljandis pärimusmuusika päralt ja sel aastal oli festivali teemaks tants.        Pean kõigepealt ütlema, et põhiliselt tantsule pühendatud üritustest on mul muusikuna natuke raske kirjutada. Seepärast keskenduksin rohkem festivali muusikalisele poolele ja sellele, mis mulle sealt kõige eredamalt meelde jäi. 

Festivali mõjusamad elamused olid seotud soome pärimusmuusika tippude, nõbude Antti ja Esko Järveläga. Seda nii ansambli Tsuumi Sound System kontserdil, mille mootoriks Kaustiselt pärit Järveläd suuresti on, kui ka nende kahe tunduvalt intiimsemal ja kammerlikumal kontserdil. Tsuumi Sound System demonstreeris  pärimusmuusika rokilikku külge jõulise ja energilise esituse ning seejuures väga viimistletud seadetega. Järveläte duo kontsert aga kujunes väga rafineeritud ja hõrguks elamuseks, lubades heita pilgu sellesse keskkonda, kus pärimusmuusika tavapäraselt ikka võrsunud on ja kuhu see ilmselt jääb veel mõneks ajaks, ehk siis külatraditsiooni, mille juured on tugevalt lokaalses identiteedis ja kus iga viisi või lauluga on tihtipeale seotud mingi inimene  ja lugu. Arvan, et Kaustise taust on kindlasti üks Järveläte sära olulisi allikaid: tegemist on ju piirkonnaga, mis on juba kaua olnud Soome üks olulisemaid instrumentaalse rahvamuusika keskusi ning kus ka kõige tugevamalt ja elavamalt on säilinud vana pillimängutraditsioon.       

Nagu näha, annab sellises piirkonnas sirgumine olulise panuse muusikuks kasvamisel ka akadeemiate ja konservatooriumide ajastul. Väga ehedat kohalikku tantsumuusikat pakkus ka Csürrentö Ungarist. Selle ansambli puhul oli nauditav nende etteaste pretensioonitus, mis oli seotud nii sellega, kuidas nad mängisid, kui ka sellega, kuidas osa lugudega  liitusid laval tantsijad. Nii muusika kui tantsud lõid väga eheda ja siira õhkkonna, jättes pigem mulje kohalikust peost või tantsuõhtust. Tihtipeale on ka rahvamuusika ansamblid siiski orienteeritud publikule ja kuna autentse folkloori puhul on väliskontsertide publiku näol tegemist inimestega, kes traditsiooni ei tunne, asetab see paratamatult üsna selged piirid. Ungarlastest täiesti vastupidise lähtekohaga oli Ale Möller Band Rootsist. Mulle oli see  festivali kahvatumaid elamusi, kuna solist epateeris pidevalt publikut, pakkudes suhteliselt ilmetut maailmamuusikasousti. Põhiprobleemiks jäi valikuprintsiip, mille järgi ansambel oli valinud just need muusikatraditsioonid, mis lavalt vastu kõlasid. Üldmulje oli üsna juhuslik ja pinnapealne.       

Pärimusmuusika festivalil pea kohustuslikku iiri muusikatraditsiooni esindas tänavu viiuldaja Michelle O’Brieni ümber koondunud muusikute seltskond. Nende kontsert oli kahtlemata nauditav, aga paraku tekkis mul nendegi puhul jälle see piiride tunne, mida iiri muusikat kuulates tihti olen tajunud. Iiri traditsioonis on ka puhtmuusikaliste pöörete ja valikute seisukohalt väga oluline kuulaja  tagasiside, mis jääb traditsiooni mitte tundva publiku puhul paraku nõrgaks. Tagajärjeks on justkui stuudiosalvestuse esitus, milles puuduvad ootamatused ja teatud sorti sõgedus või metsikus, mis muidu on iiri pärimusmuusikale ikkagi üsna omane. Mõnusa lisaväärtuse etteastele andsid aeg-ajalt sisse toodud tantsunumbrid, mis mõjusid meeldivalt orgaaniliste ja loomulikena. Ma ei saa öelda, et mulle väga imponeeriks kunagine riverdance’ist tehtud  kuulus lava-show. Seekord aga meeldis, et Michelle O’Brien ja tema sõbrad oskasid rõhutatud estraadlikkust suurepäraselt vältida.   

Poola ühe juhtiva rahvamuusikaansambli Janusz Prusinowski trio kontsert oli kindlasti üks festivali eredamaid ja ühtlasi harivamaid elamusi. Mulle meeldis väga, et trio oli võtnud väga kindla fookuse, nimelt keskenduti peamiselt masurkade esitamisele. See pakkus väga põhjaliku sissevaate poola ühe tuntuma rahvamuusikažanri ajalukku, mis osutus hämmastavalt rikkalikuks ja mitmekülgseks. Ansambli Kaevumäe kontserdile järgnenud protsessioon  oli ühtlasi festivali ilusamaid vabas õhus musitseerimise elamusi.   

Tantsitavuse, vaatemängulisuse ja publiku kaasahaaramise poolest jäi festivalilt paljudele kindlasti meelde vene grupi Otava Yo etteaste. Nende lava-show ühendas mõnusal viisil  näilise suvalisuse tegelikult väga läbimõeldud kontseptsiooniga, kus oli nii eneseirooniat kui traditsiooni ehedust. Kuigi vene rahvalaulude ja -tantsude kõrval kuulis ka diskot, filmimuusikat ja palju muud, mõjus see eklektilisus ja kirju valik erinevatest žanritest vägagi veenvalt. Seda ansamblit tahaks tulevikus kindlasti veel kuulda. Festivali korraldajate suurepärane leid! Kuna üritan pärimusmuusika festivalil end  eelkõige kurssi viia ja harida selliste muusikatraditsioonide vallas, mida ma hästi ei tunne, siis oli see valik, mida eesti muusikast jõudsin kuulda, suhteliselt väike. Kuuldust jätsid kõige parema mulje Jalmar Vabarnaga seotud kollektiivid, eelkõige Zetod ja Klapp: esimene oma sütitava energia ning teine mõnusalt pretensioonitu ja muheda etteastega.

Otseselt ja rõhutatult tantsuga seotud ettevõtmistest jäi aga kõige enam meelde ja tekitas  päris palju mõtteid portugali muusikute projekt koondnimega Omiri, kus ühendatud rahvamuusika DJ ja VJ (ehk siis arvuti ja video) võimalustega. Tantsud olid valitud erinevatest piirkondadest ja iga loo eel näidati tantsusammud animatsioonis üsna selgete skeemidega ette. Üldkokkuvõttes oli see pärimusmuusika nüüdisaegsete klubikultuuri võimaluste muljetavaldav süntees. Ja veelgi enam – see sulam toimis, veenis ja haaras kaasa. Loodan et  selliseid projekte leidub mujalgi ja neid tuleb veel lisaks, sest traditsiooniline muusika oma autentses kontekstis – nii nauditav kui see ka ei ole – peab selleks, et elavaks traditsiooniks jääda, end paratamatult siduma mingite olevikuja tuleviknähtustega. Seda on pärimuskultuuris ju alati tehtud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming