FESTIVALISUVI: Lai stiilivalik Hiiumaal

Tiia Teder

Hiiumaa kontserdisuvi oli tänavu rikkalikum kui kunagi varem. Kõrvalist saart, kus kontserdi korraldamise kulusid peetakse kalliks, külastasid mitu suvetuuri ja samuti jätkusid eelmiste suvede festivalid. Rohelise maja sein Kärdla keskväljakul kirendas plakatitest ja mõnel päeval võis valida koguni nelja atraktiivse kontserdi vahel. Ka pakutava stiilivalik oli lai, keelpillikvartetist populaarse rännulauliku ja n-ö süldiansamblini, ka džässi sai kuulama  minna igal nädalal. Kohalik ajaleht kajastas kontserte põhjalikult nii ette kui järele.

Regulaarset aastaringset kontserdielu ja püsipublikut on saarel napilt, kuid suvel Hiiumaal rahvahulk mitmekordistub ning suvekontserdid on orienteeritudki põhiliselt suvitajatele. Mõni üritus meelitab publiku just ekstra selleks sündmuseks saarele. Näiteks „Sõru džäss” on selline magnet, kus nii esinejad kui enamik kuulajaid saabub mandrilt ja mõnele  sõpruskonnale on kujunenud lausa eluviisi osaks käia enne jaanipäeva nädalalõpul Sõru festivali raames Hiiumaad vaatamas. Festivali korraldaja Guido Kangur on võtnud eesmärgiks tuua Sõru paadikuuri mängima eesti džässi hetke paremiku. Rahvusdžässi ülevaatena on festival esinduslik ja Kangur vääriks selle eest džässiedendaja tiitlit. Hiiumaa lõunasadama paadikuuris on tore olemine, kuid tähelepanuga muusika kuulamiseks küllaltki kärarikas,  sest sama ruumi teises nurgas süüakse ja aetakse juttu. Muusika nautimiseks on neidsamu kavu parem kuulata järgmisel korral kusagil tavalisemas saalis, ilma lisandita. Kuid festivali puhul on õhkkond väga oluline ning Kangur oskab seda luua. Tänavu sidusid kontserte sõnaga näitlejad Mait Malmsten ning Margus Prangel, erilised hetked olid näiteks muusika peale haikude lugemine.

Õhkkond on väga meeldiv ka Hiiumaa suurimal  festivalil „Hiiu folgil”. Päikesepalavuse tõttu jäi mul osa pärastlõunakontserte kuulamata, kuid „õhtuses vahetuses” oli „Hiiu folgil” väga häid etteasteid, näiteks šarmantsed ungarlased Nikola Parov ja Agnes Herczku ning nende romantilise hingega kaasmaalane kitarrist Sándor Szabó, kes mängis Kassari kabelis omaloomingut, iidseid Lähis-Ida helimaastikke mukaame ja kenasid palu, muuhulgas Valgre „Muinaslugu muusikas” elegantses seades. Kogenud  muusikud ja head esinejad olid rootsi ja soome tüdrukud ansamblis Pelios, Anne Maasik ja paljud teised eesti muusikud, kellest festivaliläbilõike andis koosseis Astrid Böning ja Sõbrad.

„Hiiu folk” on ühtaegu naiselik ja perekeskne, tänapäevases pragmaatilises maailmas erakordne alkoholivaba vabaõhuüritus. Festivali suur pluss on maitsekalt hea ja pealetükkimatu helivõimendus, mis tegi Kassari kiigeplatsil üpris suure ala kuulajatele nauditavaks.  „Hiiu folgi” raames esines Kärdla kirikus ansambel Linnamuusikud eesti vaimuliku rahvamuusika kontserdiga – repertuaari mõttes üpris sarnase kavaga, mis salvestatud erakordse kõlaesteetikaga albumile „Põhjataevalaulud” mõni aasta tagasi. Eelmisel hooajal varjus olnud grupp üllatas uue kvaliteedi ja väga hea tasemega. Taivo Niitvägi on rahvalaulude seadeid edasi arendanud selguse suunas, järgides koraalide seesmist loogikat ja helivõnkumist,  samuti on veenvalt terviklik palade dünaamiline faktuur ja vorm. Linnamuusikutes on tõeliselt head lauljad ja nende pühendumus sellele muusikale ning loomulikuks arenenud ansamblitunnetus tundub suisa erakordne. Mart Ernesaksa ja Aet Ratassepa korraldatud Hiiu kammermuusikapäevad pakkus tänavu viis eriilmelist kontserti, mille hulgas akadeemilist kammermuusikat ja ka õhtune džäss.

Reigi kirikus esines 9. juulil Vox Clamantis  kavaga „Da pacem”, mida ansambel paar päeva hiljem esitas Šveitsis Fribourg’i festivalil. Vox Clamantis, kus on mitmed väga kõrge tasemega lauljad, on praegu tippvormis. Ühtne hingamine ja fraasitunnetus, võime helivärve sulandada rikkalt ühehäälseks pääses mõjule isegi kuiva akustikaga Reigi kirikus. Gregooriuse laulu, varajast polüfooniat ja Arvo Pärdi loomingut sisaldav kava on delikaatselt dramaatiline – lubab tunnetada muusika alatasandeid  ja seesmisi võnkeid. Nende esituses on alati eriti elamuslik Pärdi „Most Holy Mother of God”, millega seekord kontsert lõpetati. Hiiumaa Homecomingu kammermuusikaseeria on samuti suvitajate festival. Õigupoolest hämmastab, et Hiiumaal suvitava Pavel Strugaljovi sõprade ja koolikaaslaste hulgas on üksnes head muusikud, mitmed rahvusvahelise karjääriga solistid ja orkestrandid. Gnessinite muusikakooli juurtega sõpruskonna  kontsertidel mängitakse kirevaid kavu, milliseid eesti muusikud tavaliselt ei söanda ette võtta. Kontserdil, mida külastasin, astus üles koguni seitse muusikut: kõik esitasid mõõduka pikkusega ereda teose, ansamblipartneriks pianist Ksenia Bašmet. Parema klaveri otsingul oli festival seekord valinud kontserdipaikadeks Kärdla muusikakooli saali ja muuseumi. Viiendat korda toimunud festival järgib akadeemilist kontserdisituatsiooni, mille juurde kuulub  ka muusikute soliidne riietus ja ekspressiivne mäng, paatos ja braavohüüded. Seekordsetest esinejatest oli üks silmapaistvamaid tšellistist virtuoos Boriss Andrianov. Siin eelmistelgi aastatel esinenud ja tõusva karjääriga noor pianist Jacob Katznelson andis Kärdla muusikakooli klaveriõpilastele ka väikese meistriklassi.

Festivali juurde kuuluvad alati korraldajate sõnakad intervjuud Hiiu Lehes, kus puudutatakse muu hulgas Vene kultuuripoliitikat.  Üks Hiiumaa muusikasuve tippsündmusi sisulises mõttes oli Ain Angeri kontsert Kärdla kirikus juulikuu viimasel esmaspäeval. Rahvusvaheliselt eduka ooperilaulja kontserti reklaamiti Kärdla selveris, mis on saarel samasugune kohtumispaik nagu Viru keskus Tallinnas. Angeri esinemine oli sündmus, mis tõi saare suurima kiriku pilgeni publikut täis: kohal oli üle 500 inimese, kuulajad seisid kiriku eeskojas ja küünitasid kõrvu kõrgemale akende  all. Kontserdi esimest poolt jälgisingi õuest aknast ja sealt oli võimalik rõdul seisvat lauljat isegi näha. Anger laulis põhiliselt saksa repertuaari, kava keskmes Bachi „Ich hab’ genug”, lauljat saatis Piret Aidulo orelil. Angerit iseloomustab ilus soe tämber, võluv toonivärvimine ja musikaalsus. Erinevalt paljudest teistest Hiiumaa kontsertidest oli kohal palju kohalikku publikut ja Angeri hääle võimsust arutati pärast kontserti veel isegi Konsumi kaupluse  kassajärjekorras. Kui tõsiselt peaks suvekontserte võtma? Kas otsida külakirikus ja kultuurimaja saalis kõlanust nüansilisi esituspeensusi? Tundub, et otse rannast kontserdile tulnud publik ja esinejadki ei esita üksteisele nii suuri nõudmisi kui hooaja vältel päris saalides. Eks ongi kuum suvi õige aeg muusikast, selts- ja õhkkonnast rõõmu tunda. Oma kunsti pakkuva muusiku artistlikkus ja sarm aga ei saa jääda varju  ka ebakontsertlikes oludes. Nii nagu ka tema kõrge mängutehniline tase, kui see on olemas. Suvi ja muusika teineteist ei häiri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming