FESTIVALISUVI: Kuressaare kammermuusika päevade spekter läbi Tallinna prisma

Lembit Tiivas, pedagoog-konsultant

Tallinna asupaik annab siinsele kontserdikülastajale mingis mõttes eelise: kohalikul on ju võrratult lihtsam väisata pealinna arvukaid ja mitmekesiseid muusikaüritusi. Suure  kammermuusika-austajana naudin Tallinnas aastaringset võimalust ühe oma lemmikžanri kuulamiseks kodu- ja välismaiste artistide heas esituses. Ometi toimub igal suvel muusikasündmus, mis tõmbab mind kultuurist küllastunud Tallinnast hoopis väiksesse Saaremaa pealinna, kus juba 16. korda toimus Eesti vanim kammermuusikafestival, Kuressaare kammermuusika päevad. 

Osalenud kuulajana juba aastaid igal festivalil, panen endiselt imeks sedavõrd tugeva terviku joonistumist ürituse väga eriilmelistest kontsertidest. Ei ole just tavapärane, et sajad erinevate muusikaliste eelistustega kuulajad naudivad samaväärse rõõmuga nii kauneid  vaimulikke viise Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses kui ka ehedalt lõunamaiseid Alentejo laule otse Portugalist. Nii Kaie Kõrbi ja Tiit Petersoni modernistlik-humoorikat kitarrimuusikakäsitlust kui fantastilist a cappella viisikut, Calmus Ensemble’it Saksamaalt. 

Akadeemilise kammermuusika sügava austajana on festivali klassikalist laadi ava- ja lõppkontsert mulle alati ürituse olulisim osa. Seetõttu peatungi pisut pikemalt just nendel. Avakontsert, kus musitseerisid Anna-Liisa Bezrodny, Indrek Leivategija ja Andres Paas, osutus seekordse festivali absoluutseks triumfiks. Sügava mulje jättis juba oskuslikult  valitud kava: värske tuulena mõjuv Uno Naissoo džässivõtmes Klaveritrio, Sibeliuse karakteersed humoreskid, Efrem Zimbalisti ülivirtuoosne viiulifantaasia Rimski-Korsakovi ooperist „Kuldkikas” ning muidugi Mendelssohni mastaapse klaveripartiiga Klaveritrio d-moll op. 49 nr 1. Siinkohal pean avaldama siirast imetlust festivali peakorraldajale ja kunstilisele juhile pianist Andres Paasile, kes Mendelssohni virtuoosse ornamentikaga sedavõrd artistlikult ja professionaalselt toime tuli. Omal ajal pianist Ferdinand Hilleri soovitusel raskemaks kirjutatud klaveripartiil on teoses kandev ja tervikut hoidev roll. Paas suutis seda valitseda tehnilise üleoleku ja tugeva muusikalise emotsiooniga. Ka Anna-Liisa Bezrodny puhul hakkas lisaks suurepärasele keelpillitoonile silma just kõrge emotsionaalsus. Tema pillikäsitsus oli väga karakteerne, samas eranditult hea maitse piirides ning vajalikul määral muusikasse süüviv.  Nauditav oli ka puhas intonatsioon – seda isegi Zimbalisti efektsetes käikudes, millest mõnikord nii-öelda ülejala alla libisetakse. Indrek Leivategija oli üllatav leid: äärmiselt sümpaatne on avastada Eesti noorte tšellistide hulgas sedavõrd sügavat muusikatunnetust ja pillitaju. Virtuoossus ei kandnud tšello tooni mitte üksnes forte’s kohtades – ka pianissimo’s ei sattunud selle tämber kordagi viiuli ja klaveri suhtes ebavõrdsesse seisu.       

Kolme muusiku kontseptsioon oli väga selge ja ansambliline sulandumine erakordselt hea. Trio esituslaad oli diferentseeritud, dünaamiline  skaala lai ja kontrastirohke. XVI Kuressaare kammermuusika päevade lõppkontserdist kujunes festivali teine kõrghetk. García Abril Quartett andis võimaluse kogeda hispaanialikult emotsionaalset kõrgkultuuri. Mängleva artistlikkusega oli esitatud nii Debussy ainus keelpillikvartett g-moll op. 10 kui ka Eestis esiettekandena kõlanud Joaquín Turina huvitav keelpillikvartett „Oración del torero” („Härjavõitleja palve”). Tõeliselt uudsena  mõjus finaalkontserdi kavas olnud teine teos, mis samuti kõlas Eestis esmakordselt: Antón García Abrili keelpillikvartett „Cuarteto para el nuevo milenio” („Kvartett uueks millenniumiks”). Tänapäeva hispaania muusika üks alustalasid pühendas selle teose just sellele ansamblile. Võib-olla tekkis nimelt seetõttu laval peaaegu füüsiliselt tajutav pinge helitöö ja interpreetide vahel. Kvartett suutis oma tähelepanuväärse kõlaga suurepäraselt edasi anda  nii Abrili teose I osas peituva karguse, II osa avangardihõngulise romantika kui ka tungleva akordika finaalis.   

Kuressaare kammermuusika päevad on  mulle olnud teretulnud võimalus tutvuda muusikamaailma üha uute tahkudega. Rõõm on tõdeda, et ka tänavune festival ei olnud selles suhtes erand ja et ürituse kvaliteedis ei tehtud selgi aastal vähimatki hinnaalandust. Jääb üle ainult tänada festivali peakorraldajat ja kunstilist juhti Andres Paasi ning loota, et tal jätkub ka edaspidi tahtmist lisada paljude inimeste augustikuule Kuressaare kammermuusika päevade kustumatu värving.