FESTIVALISUVI: Bach ja improvisatsioon

Piret Aidulo

Tallinna XXIV rahvusvaheline orelifestival 30. VII – 8. VIII.  „Kas on meie keskel kedagi, kes kord inspireeritud meeleolus, ülevail hetkil poleks tõesti improviseerinud? See polnud mingi oraakellik vaimustus, mingi meelehärdus, kui helid voolasid iseenesest, kui orel käte all mürises. Tunti end tüürimehena, kes tormisel merel vaevaliselt  tüürirattasse klammerdub, kui võimsad vood uhket fantaasialaeva edasi kannavad. Meri näis meile tuttavana: kas polnud see mitte Johann Sebastian Bach, kes ka kord sellel sõitis?” Nõnda on küsinud Rudolf Tobias artiklis „Kiriklik orelimäng” (ilmus 1911. aastal Berliini muusikaajakirjas Allgemeine Musikzeitung).  

Lugematute festivalide ja muusikapäevade seas on orelifestival omamoodi ankrukivi, mis kätkeb kindlaid kvaliteete. Kümne päeva jooksul anti üle Eesti 29 heal tasemel kontsert: 11 toimus Nigulistes, 9 Tallinna Jaani kirikus ning üks nii Tallinna toomkirikus kui ka Rootsi  Mihklis; neli kontserti jõudis Pärnu Eliisabeti kirikusse ning korra sai orelifestivali esinejaid kuulata Kodavere, Iisaku ja Tartu Jaani kirikus. Tallinna Jaani kirikus viidi läbi ka kolm meistriklassi, mida juhendasid Pierre Pincemaille, Guy Bovet ja David Timm.       

Kunstiline juht Andres Uibo seadis tänavugi festivalikavade ülesehitusele kindlad nõuded: õhtustel kontsertidel pidi kõlama Bachi Prelüüd ja fuuga C-duur BWV 547 ja koraalieelmäng „Herr Gott, nun schleuss den Himmel auf” BWV 617, päevastel aga Bachi Fantaasia ja fuuga a-moll BWV 561 ning koraalieelmäng  „Erbarm dich mein, o Herre Gott” BWV 721. Ülejäänud kava tuli koostada nende heliloojate loomingust, kes olid ka ise organistid. Lisaks pidi kavas olema improvisatsioon kas esitajalt eneselt või mõne organistist helilooja kirjapandu.       

Avakontserdil Nigulistes kõlas vaid Johann Sebastian Bachi looming, mängimas neli omanäolist orelikunstnikku: Roman Krasnovski Iisraelist, Peter van Dijk Hollandist ning meie Aare-Paul Lattik ja Andres Uibo. Kava oli üles ehitatud nõnda, et teosed-esinejad järgnesid üksteisele peaaegu attacca. Huvitava nüansi andis suure videoekraani kasutamine orelirõdul mänginud organistide nähtavaletoomiseks. Iga organist esitas Bachilt ühe ulatusliku teose  ja koraalieelmängu. Kava siduvaks ja esinejaid lahutavaks lüliks oli kontratenor Ka Bo Chan, kelle nüansirikkalt fraseeritud ja hingestatud esituses kõlas Bachi kuus vaimulikku aariat. Saateansambli moodustasid viiuldaja MariLiis Uibo ja tšellist Aare Tammesalu ning Uibo või van Dijk positiivorelil. Võib öelda, et avakontserdi „publikupreemia” läks kindlalt Andres Uibole ja tema esitatud Passacaglia’le. Omanäolisima etteaste tegi aga van Dijk, kelle  tavapärasest sootuks erinevas esituses kõlas üks orelirepertuaari tuntumaid teoseid, Bachi Toccata ja fuuga d-moll BWV 565. Oma esinemisvõimaluse said Niguliste kiriku orelipooltundide raames ka professor Uibo parimad õpilased Tuuliki Jürjo, Anna Humal ja Deniss Kasparovitš. Tuuliki Jürjo kava (31. VII ) oli üles ehitatud omalaadse orelimissana, kätkedes osi Widori Orelisümfooniast nr 2 ja tema enda kirjutatud orelimissadest.

Parima mulje  jätsid „Pater noster” Orelimissast nr 1 ja Koraaliprelüüd „Mu süda, ärka üles” orelimissast nr 2. Humala ja Kasparovitši kontserte ei õnnestunud mul kuulata, kuid mõlema noore kevadise eksami ja Kasparovitši juunikuise konkursivõidu põhjal kinnitan, et Eesti muusikamaastik on juba täienenud tublide organistidega. 31. juuli õhtusel kontserdil esines üks aktiivsemaid eesti kontsertorganiste Aare-Paul Lattik, kes praegu töötab Trondheimis. Kohustuslik  prelüüd läks hea hooga sarnaselt eelmisel õhtul esitatud c-moll fuugaga ja hoolikas registrite valik tõi faktuuri hästi esile. Koraalieelmängu vasaku käe muusikaline materjal jäi kõlalt natuke nõrgaks ja soolole lisatud tremolo mõjus veidi ülearusena. Hea registratsioon ja hoolikas artikuleerimine tegi nauditavaks ka Couperini Missa, kuid mõne osa ärajätmine mõjunuks kontserdi kui terviku seisukohalt hästi. Guilmant’i Orelisonaat nr 5 ja Vierne’i 

Orelisümfoonia osad kontserdi teises pooles olid hea valik. Lattiku tehniline meisterlikkus tõi esile teoste sära ja kontrastid, esitus oli väga nauditav.        Samal hilisõhtul oli Rootsi-Mihkli kirikus festivali omapärasemaid kontserte „Vanemast nooremani ehk orelist klaverini”, mis viis kuulaja reisile läbi sajandite. Andres Uibo (orel), Ivo Sillamaa (klavessiin ja haamerklaver) ja Peep Lassmann (klaver) esitasid neli Bachi kontserti festivali kammerorkestriga, mida juhatas kontsertmeistrina Andres Mustonen. 

Rootsi-Mihkli kirikut on orelifestival ennegi kasutanud, kuid selleks kontserdiks oli see võimalikest parim variant: akustiline eelis ja pillide paigutusvõimalused mängisid kontserdi õnnestumises suurt rolli. Kuigi kiidusõnu väärivad kõik esinenud, tahan esile tuua Mustoneni, flötist Oksana Sinkova ja Sillamaa võluva koosmängu Brandenburgi kontserdis. Nelja soolopilli paraadil jäid minu eelistuseks siiski orel ja klaver. Kuna kontserdi teise poole  vahendas mulle Klassikaraadio, siis tahan kiita toimetaja asjatundlikke ja harivaid muusikaloolisi kommentaare. Saalisviibinu nautis küll kontserti, kuid jäi sellest infost ilma.       

Orelifestivali kõiki kontserte kuulata on kaunis keeruline, ka mina pidin tegema oma valiku. Kahjuks ei saanud ma osaleda Jaani kirikus pühapäevahommikusel festivalimissal, mis peeti kolme organistiga! Musitseerisid van Dijk, Uibo ja kiriku oma organist Tiia Tenno. Huvitava hispaania-mehhiko kavaga esines Nigulistes samal päeval Hortus Musicus.       

1. augusti õhtusel kontserdil Tallinna Jaani kirikus musitseeris Toomas Trass, kes näitas  end suurepärase helilooja ja virtuoosse interpreedina. Tema kava, mis koosnes kohustusliku Bachi kõrval peamiselt oma teostest, oli tõeliselt inspireeriv. Kõlasid „Improvisatsioon Peep Sarapiku teemal” (motiiv laulust „Ta lendab mesipuu poole”), „Christus-suite”, mis omamoodi programmilise teosena baseerub 2004. aasta improvisatsioonidel Antamoro filmile Kristusest (1912) ja „Viis lõpetatud pala”, mille aluseks on Peeter Süda lõpetamata oreliteosed.  Tuleb arvesse võtta, et viimaste olemasolev materjal ulatub üheksast taktist (Improvisation) maksimaalselt 49ni (Passacaglia). Trassi loominguline andekus on teinud Süda poolelijäänud teostest tõelised meistritööd. Arutledes, mis eristab head ja vähem head loomingut, pakkus üks kolleeg orelifestivali ajal hea vastuse: muusikust kuulaja soov teost ka ise mängida. Peaks Trassi käest küsima Passacaglia ja Toccata noodi, aga lihtne nende õppimine küll olema ei saa!  Esmaspäevaga said alguse lõunakontserdid Jaani kirikus. Esimesena esines helilooja ja organist Jaanus Torrim, kes on näidanud oma võimekust ka väga hea organisaatorina, korraldades festivale, oreliremonte ja nüüd ka uue nn vitraažoreli (meister H. Kriisa) valmimist Pärnu Eliisabeti kirikusse.     

Torrim alustas Bachi loominguga Haseborgi orelil, siirdudes enda teoste esitamiseks suure oreli juurde. Bachi Fantaasia esitus jättis veidi fragmentaarse mulje ja koraalieelmäng oli pisut staatiline. Seevastu Torrimi Orelisümfoonia  nr 3 ning „Meditatsioon ja tokaata” olid väga toredasti ja haaravalt esitatud ning registratsioonid näitasid hästi oreli võimalusi. Näib, et tokaatades on Torrimit inspireerinud Widor. Huvitav oli ka improvisatsioon antud teemale („Meil aiaäärne tänavas”/„Ma annan oma südame”).     

2. augusti õhtu Nigulistes oli Peter van Dijki päralt. Tema teema oli „Ammerbachist B-A-C-H-ni ehk Organistid, kes sündisid ja/või õppisid ja/või töötasid Lepizigis”. Van Dijk on Eestis tuntud muusik: ta on andnud palju kontserte, õpetanud kursustel ja nõustanud Hollandi orelikonsultantide ühingu presidendina oreliehituse küsimustes. Jäägitu pühendumus  orelikunstile, orelimuusika ajaloole ja oreliehitusele sai väljenduse just sellises kavas, mis ei pretendeeri publiku võitmisele iga hinna eest, vaid mis annab lisaväärtuse muusikahariduse mõttes: kui paljud teavad Ammerbachi, Piutti või Dröbsi loomingut? Van Dijk on ka organist, kes oskab vähesega palju öelda. Ta on mõneti minimalist nii liigutustes kui väljendusvahendites. 3. augusti lõunakontserdil esines Johan Luijmes Hollandist. Ta on mitmekülgne muusik  ja kultuuritegelane: Amhemi linnavalitsuse ja Püha Eusebiuse kiriku organist, Amsterdam Orgelparki kunstiline juht ja lektor interdistsiplinaarkunstide alal. Haseborgi orelil mängitud Sweelincki „Kromaatiline fantaasia” ja Bachi Fantaasia a-moll jätsid hea mulje, kuid tõid esile tõsiasja, et väga kiires tempos jooksevad selles akustikas (eriti vasaku käe) liikumised kokku. Bachi koraalieelmäng „Erbarm dich …”, mis kirjutatud manualiter, kõlas tema  esitatud variandis pedaali ja hästi valitud sooloregistriga nagu eelmisel päeval ka Torrimil. Ülejäänud kava peamiselt XX sajandi hollandi heliloojate teostest esitas Luijmes suurel orelil. Enim meeldisid mulle Bert Matteri Fantaasia (vana prantsuse laulu „Une jeune Fillette” põhjal) ja Hendrik Adriesseni Kirikusonaat, mis on tuttav ka siinmail. 

Samal õhtul esines Nigulistes Pierre Pincemaille Prantsusmaalt. Ta on saanud rohkelt orelialaseid preemiaid harmoonia, kontrapunkti,  interpreteerimise ja improvisatsioonide eest. Pariisi lähistel asuva Saint-Denis’ katedraali peaorganist õpetab orelit Pariisi konservatooriumis ning on palju plaadistanud ja esinenud. Bachi Prelüüdi ja fuuga C-duur kindlale ja rühikale esitusele järgnes koraalieelmäng, kus saate ja soolo tasakaal oli paremini paigas kui eelmistel õhtutel kuuldud variantides. Huvitav, et Bachi fuugasid on hakatud jälle julgemalt  mängima, kasutades erinevaid manuaale ja vahetades registreid. Mäletan, kuidas professor Lepnurm mainis ikka, et Bachi mängimise printsiibid on tema eluajal jõudnud mitmeid kordi muutuda. Eks need muutu edaspidigi. Pincemaille esitas ka Bachi ühe tuntuima koraalieelmängu „O Mensch, bewein …”, mille meetrum oli üllatavalt vaba. Teine kontserdipool sai kohe hea hoo Francki Koraaliga nr 3. Esitus oli särav ja pingestatud, isegi eksalteeritud.  Väga hea mulje jättis ka „Prelüüd, fuuga ja variatsioon” op. 18 oma nobeda tempo, hea fraasikujunduse ja ilusate värvidega. Kontserdi lõpetas ulatuslik ja virtuoosne improvisatsioon teemal „Meil aiaäärne …”. Ekraanilt sai ka näha, mida organist teeb. Mulje oli lihtsalt suurepärane ja kuulub kindlalt festivali tipphetkede sekka.       

4. augusti lõunakontserdil esinesid täissaalile Tallinna Poistekoor Lydia Rahula ja Tomi Rahula juhatusel, Ka Bo Chan ja Andres Uibo. Nagu kolmapäevadel Jaanis tavaks, astus pikema mõttearendusega ehk sõnalise improvisatsiooniga väärtusliku äratundmise teemadel  rahva ette dr Toomas Paul. Kontserti raamis Arvo Pärdi looming: sissejuhatuseks kontratenori esitatud „My heart is in the Highlands” ja lõpetuseks „Meie Isa” koorilt. Koori esinemist elavdas Eesti tütarlastekoori lauljate kasutamine. Koori ilusamad esitused olid Sisaski loomingust ja Francki „Panis angelicus” koos solistiga (Ka Bo Chan). Väga huvitav ja hästi esitatud lugu oli ka Tomi Rahula „Keegi ei tea …”. Orelisoolod olid nauditavad,  eriti meeldis Bachi koraalieelmäng „Erbarm dich mein …” oma lihtsas ilus ning Tobiase koraalieelmäng „Nun ruhen alle Wälder”. Sel õhtul esines toomkirikus Šveitsi organist Guy Bovet, kelle kava koosnes eranditult Robert Schumanni teostest. Kuus fuugat teemal BACH oli jagatud kolme ossa, vahele kõlasid „4 Skizzen für den Pedal-Flügel” ja „6 kanonische Studien für Pedal-Flügel”. Bovet on aktiivne plaadistaja ja Hispaania orelimuusikale  spetsialiseerunud kontsertorganist ning oreliehituskonsultant, samuti helilooja, kes on loonud üle 230 oopuse. Ta oli tänavu ainuke organist, kellele kuulus kaks festivaliõhtut: teise kontserdi andis ta 6. VIII Nigulistes. Schumanni fuugade suhtelise raskepärasuse neutraliseeris mõnevõrra nende vahel kõlanud muusika hästi tabatud karakter. Siiski on ühe helilooja loomingut nõnda pikalt raske kuulata. Seevastu Niguliste kava pakkus kontraste  rohkesti. Sissejuhatuseks kõlas Bachi Prelüüd ja fuuga C-duur heas registratsioonis. Koraalieelmäng „Herr Gott, …” oli üllatavalt kiire. 

Soolole lisatud tremolo häiris mõnevõrra, aga kõlaline vahekord saatehäälega oli väga hea. Vivaldi ja Bachi teoste seade orelile olid küll tõelisest Bachi vaimust kantud, sest temagi ju kasutas sama muusikalist materjali erinevatel pillidel. Niguliste kontserdi teine pool sisaldas hulga säravat, kohati salongimuusika suunaga ja siinmail tundmata orelimuusikat Vincenzo  Petrali, Amilcare Ponchielli ja Antonio Diana sulest. Värvikas registratsioon ja virtuoosne esitus meeldis laiemale publikule kindlasti.

5. augustil esines lõunakontserdil Piret Aidulo. Kavas oli Bachi Fantaasia ja fuuga a-moll ja koraalieelmäng „Erbarm dich …”, Max Regeri „Improvisation” op. 65 ja „Pastorale” op. 59 ning Bachi Prelüüd ja fuuga e-moll BWV548, Vierne’i „Clair de Lune” ja Lepnurme Toccata. Kuna enda kontserti pole kombeks arvustada, siis vaid kaks uitmõtet: koduse orelifestivali nõudlikule publikule on esinemine eriti vastutusrikas, Jaani kirik vajaks korralikumat  õhutussüsteemi.     

Sama õhtu kontsert oli üks festivali suuri kordaminekuid. Esinesid Ulla Krigul ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Organist esitas nn kohustusliku kava: Bachi Prelüüdi ja fuuga C-duur väga kindlalt ja rühikalt. Koraalieelmängu 

„Herr Gott …” tempo oli vahest natuke kiire. Muu kava koosnes Tobiase loomingust: motetid koorilt ja koraalieelmängud orelilt. Koorilt meeldisid enim „Kleine Karfeitagsmotette” ja „Ostermorgen”, mille teemad ja tekst olid nii hästi välja toodud, et pääsesid mõjule isegi Niguliste keerulises akustikas, ning naiskoori erakordselt klaar „Oster Vorspiel”. Uitmõttena bukleti aadressil: võiks siiski lisada ka pealkirjade eestikeelsed tõlked.  Väga hästi õnnestus organistil ka koraalieelmängude ettekanne: ilusad registrid, hea vormitunnetus ja kindel esitus. Tobiase Psalm 42 („Otsekui hirv”) ja lisapala „Eks teie tea” võimaldasid jälgida oreli ja koori osavat koostööd kiriku eri otstest. Kahtlemata olnuks lihtsam saata koori altariorelilt, mille valmimise aeg on paraku korduvalt edasi lükkunud.       

6. augusti lõunakontserdil esines Ukraina päritolu Iisraeli organist ja helilooja Roman Krasnovski, kes astus üles ka avakontserdil. Taas leidis kinnitust asjaolu, et altariorelil pole mõtet liiga kiiresti mängida – muusika  „jookseb kokku”. Hea mulje jättis rahulikus tempos ja väga laulvalt esitatud Francki „Prelüüd, fuuga ja variatsioon”. Ka Liszti „Püha Franciscuse …” ettekanne õnnestus hästi. Teose seade orelile pärineb meie orelifestivalide sagedaselt külaliselt Eduard Oganesjanilt, kelle eesnimi oli inspireerinud Krasnovskit kirjutama sellele kontserdi lõpul kõlanud Prelüüdi ja fuuga. Krasnovski esitas teisegi enese töö, „Variatsioonid Taiwani rahvalaulule”.       

Viimase lõunakontserdi sisustas Tiia Tenno. Mul ei õnnestunud töö tõttu sel kontserdil viibida. Kahjutunne on seda suurem, et kolleegide  sõnul oli tegemist väga hea kontserdiga, kus kohustusliku kava kõrval kõlasid Scheidemanni Motetitöötlus, Bach-Straube Toccata ja fuuga d-moll BWV 565, Krebsi Fantaasia ja fuuga F-duur ning Karg-Elerti koraaliimprovisatsioonid ja Sümfooniline koraal. Kuna Tenno siirdus Norrasse tööle, tuleb järgmist kontserti mõnda aega oodata.       

7. augusti õhtune kontsert oli maiuspala džässisõpradele, sest üles astusid David  Timm (Saksamaa) orelil ja Lembit Saarsalu saksofonil. Ka dirigendina tegev Timm on võitnud mitmeid oreli- ja klaveri improvisatsioonikonkursse ning annab seda oskust nüüd õpilastele edasi. Tema esitas Prelüüdi ja fuuga C-duur küllaltki rahulikus tempos. Koraalieelmängus „Herr Gott…” meeldis mulle väga registrite valik, mis tõi sobivalt esile vasaku käe partii. Organisti kava koosneski peamiselt Bachi ja tema enda teostest, mille aluseks olid  just kõlanud või kohe esitusele tuleva Bachi teose teemad. Lisaks Regeri Improvisatsioon Orelisonaadist nr 2 ja Benedictus. Timmi hea fantaasia ja tehniline meisterlikkus tulid kõige paremini esile just tema enda teostes. Ansambel Saarsaluga oli suurepärane, rõõm oli vaadata kahe meistri koostööd.     

Festivali lõppkontserdil „Improvisatsioonigala – organumist rokini” said võimaluse veel kord oma oskusi näidata parimad improviseerijad: esinesid van Dijk, Trass, Bovet, Pincemaille ja Timm. Kontserdil olid aluseks teemad „Veni Creator spiritus” ja B-A-C-H. Eks siin on määravaks iga kuulaja maitse-eelistused, aga orelikunstis  jään mina siiski klassikalisema muusika ja improvisatsioonistiilide austajaks. Järgmine festival saabub meile juba kultuuripealinna tiitli taustal. Loodame, et Niguliste altarioreli saab lõpuks valmis ja et Uibol jätkub kaua toredaid ideid, millega teha igast festivalist omanäoline muusikasündmus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming