Festivali fenomen

LIISA HÕBE

Pärnu muusikafestival, Järvi akadeemia 12. – 21. VI. 12 kontserti Pärnus.

Maailmatasemel interpreetide kogemustepagas aitab noortel muusikutel lahti mõtestada muusikuks olemist.

Maailmatasemel interpreetide kogemustepagas aitab noortel muusikutel lahti mõtestada muusikuks olemist.

Tiina Tuhkur

Pärnu muusikafestivalist ja Järvi akadeemiast on kujunenud kvaliteedimärk – seda kirjeldatakse kui tippmuusikanädalat, mille kontserte peetakse aasta parimateks. Iga-aastane vaimustus meelitab ligi nimekaid soliste, mis teeb festivali aina atraktiivsemaks. Kogemused ja arusaam, et Eestis on võimalik korraldada maailmatasemel muusikasündmus, annab üha enam vabadust ja kindlust teha oma asja.

Pärnu muusikafestival pakub igal aastal garantiid näha kodulaval maailmas edukalt tegutsevaid eestlasi. Talendid tulevad Pärnusse, et avada oma kogemustepagas. Nii Paavo Järvigi, kes avastas just Pärnus kire õpetamise vastu. Silmapaistval kohal on noored solistid: seekord tõestas Triin Ruubel avakontserdil Mendelssohni viiulikontserti esitades oma virtuooslikku taset. Südantsoojendav oli näha orkestri ridades ka teisi välismaal tegutsevaid interpreete, näiteks Järvi akadeemia noorte sümfoonia­orkestri kontsertmeister oli Londonis elav Marike Kruup.

Festivali üks peaosalisi on mõistagi rahvusvahelise koosseisuga festivali­orkester. Ka sel aastal anti Paavo Järvi juhatusel kaks publikut lausa joovastusse viivat kontserti. Orkestris on interpreedid paigutatud nõnda, et välismuusikud istuvad eesti mängijate kõrval, ja võimalik, et just see tekitas mängijate vahel erilise sümbioosi. Kavas oli kesksel kohal Paavo Järvi leivanumbriks peetav Beethoveni muusika. Eriliselt paelus mind lõppkontserdil Paavo Järvi kontakt gruusia pianisti Katja Buniatišviliga. Koos suudeti Beethoveni III klaverikontserdist välja tuua enneolematu õrnus ja sügavus.

Klarnetist Matthew Hunt, kes esines festivali viiendal päeval solistina, oli öelnud kontserdieelses vestlusringis, et Järvi akadeemia festivaliorkester on eriline ja orkestrandid tahavad seal väga mängida. Selline tõdemus iseenesest ei üllata – andekad muusikud tulevad kokku, lühikese aja jooksul kogetakse palju ja seda meenutatakse ikka hea sõnaga, aga Pärnu festivaliorkestri puhul võis kogu aeg tunda meeskonna tahet pühenduda maksimaalselt parima muusikalise esituse poole. Ilus oli vaadata, kuidas flötist kuulas, silmad kinni, Šostakovitši IX sümfoonias bassklarnetisti soolot, või näha, kui vaimustunult suudeti ette kanda lisalooks valitud Lepo Sumera valss animafilmist „Kevadine kärbes“.

Kammermuusika on Pärnu muusikafestivali lahutamatu osa ja festivalil sai kuulata väga erinevaid kammermuusika koosseise. Väiksemad kontserdid olid Eliisabeti kirikus ja Tervise spaa saalis, kammermuusika esitamine päädis galakontserdiga Pärnu kontserdimajas. Festivalilt kõrvu jäänud lausega „kõik muusika on kammermuusika“ võib põhjendada, miks ka festivaliorkester tundus paindlik ja orienteerumisvõimeline. Kammermuusik peab suutma ennast ansambli koosseisus pidevalt positsioneerida ja see nõuab teiste partiide tunnetamist.

Järvi akadeemia meistriklassid tõmbavad ligi palju noori. Viiuldajad ootasid kohtumist festivali kontsertmeistri Florian Dondereriga. Pärast kinnitati, et meistriklassid olid väga arendavad, kui vaid suudaks ise rohkem tööd teha ja paremini valmistuda, paremini haarata … Kuna meistrikursustel osalevad suures osas just keskastme muusikakoolide noored, aitab festival juhatada, kust saada paremat muusikalist kõrgharidust. Ja loomulikult jääb alati lootus mõnele tähtsale tegijale silma jääda.

Pärnu muusikafestival ja Järvi akadeemia on palju mitmetahulisem kui lihtsalt kontserdid. Väga oluline on suhtlus väljaspool proove. Pärast kontserte koguneti kohvikusse Passioon, kus räägiti endast, oma muusikuteest. Noortele aitab festival lahti mõtestada muusikuks olemist ja sellepärast väärtustatakse ka suhtlust maailmatasemel interpreetidega. Näiteks seik, kuidas üks noor viiuldaja tahtis siirast tänu avaldada Tubina I viiulikontserti mänginud Nicolas Dautricourtile ja oli südamest solvunud, kui sai aru, et tippviiuldaja oli liiga hajevil, et tema komplimenti vastu võtta. Aga teadmine, et sellist komplimenti festivalil teha on üldse võimalik, on väga eriline.

Järvi akadeemia olemuslik osa on dirigeerimise meistriklassid. Kontserdieelses vestlusringis tõi Paavo Järvi välja, et kuna tema õpetaja on olnud Neeme Järvi, kelle õpetaja omakorda Nikolai Rabinovitš, loodi dirigeerimismeistriklassid selleks, et pakkuda noortele dirigentidele võimalust kanda edasi selle koolkonna õpetust. Paavo Järvi sõnul võis maestrotelt õppimine olla paras proovikivi, sest kolmekesi (koos Neeme Järvi ja Leonid Griniga) moodustus keeruline kooslus, kus Neeme Järvi tuline shoot first and ask questions later (kõigepealt tegutse, siis mõtle) käsitus segunes lääneliku positiivsusega. Noortele järeleandmist ei tehtud, proovis tuli ette olukordi, kus Neeme Järvi ütles dirigeerimisõpilasele: „You don’t know the music“ (te ei tunne muusikat), andes märku, et dirigeerimisõpilane ei olnud teost endale piisavalt selgeks teinud ja oli noodis kinni.

Noortele dirigentidele oli juhatamiseks valitud Mozarti VI sümfoonia, Tšaikovski viiulikontsert D-duur ja Eduard Tubina VI sümfoonia. Kuna dirigeerimisõpilasi oli palju ja kõigile pakuti võimalust kontserdil dirigeerida, esitati Mozarti sümfooniat kaks korda, kontserdi alguses ja lõpus. Tegemist oli justkui lahtise tunniga, kus taotleti erinevuste väljatoomist, et ka publik saaks kaasa mõelda, milline esitustest rohkem meeldib. Lõpuks jäi siiski tunne, et Mozarti sümfoonia kordamine ei tasunud end ära. Kuna tegemist oli nagunii väga pika kontserdiga, siis oli tunda, et viimase Mozarti mängisid orkestrandid autopiloodiga ja ka publik oli väsinud.

Noorte dirigentide tase oli väga erinev. Eks kontserdiolukord ole muidugi teistsugune. Noored orkestrandid tõid välja, et paljud dirigendid, kes proovides said päris hästi hakkama, olid kontserdil närvis. Ilmselt kõige suurem proovilepanek oli Tubina kuues sümfoonia, mis saigi mõningaseks komistuskiviks.

Sel aastal võttis dirigeerimiskursusest osa 15 noort, kelle hulgas Andres Kaljuste oli ainus eestlane. Miks ei võiks sellisest õppimisvõimalusest kinni haarata rohkem eestlasi? Selle aasta EMTA dirigeerimistudengite bakalaureuse eksamit meenutades võin küll kinnitada, et nii mõnigi muusikaakadeemia tudeng oleks võinud välismaalastele silmad ette teha.

Järvi akadeemia lõppkontserdil tuli esiettekandele Peeter Vähi „Reminiscences of Youth“ ehk „Meenutusi noorpõlvest“, mille olid tellinud David Oistrahhi festivali korraldajad. Peeter Vähi ütles enne kontserti, et teos võeti Pärnu muusikafestivali kavasse ainult tänu Neeme Järvile, kes oli pärast sellest teosest kuulmist helistanud David Oistrahhi festivali kunstilisele juhile Allar Kaasikule ja küsinud luba. Nõusolek anti ja see mitmetahuline ja killukestest koosnev teos kanti edukalt Järvi akadeemia kammerorkestriga Neeme Järvi juhatusel ette. Suurepärane oli näha laval Järvide dünastiat (solistid Marika Järvi ja Teet Järvi) nii heas koostöös.

Pärnu muusikafestivali Järvi akadeemia publik on asjatundlik, braavohüüded, jalgadega trampimine ei ole midagi ebatavalist. Viiuldaja Marina Chiche teenis tulise aplausi juba pärast Tšaikovski viiulikontserdi esimese osa lõppu – ja plaksutati vaimustusest, mitte teadmatusest. Lõppkontsert oli koos lisakohtadega täiesti välja müüdud. Eriliselt tänuväärne on, et üritus ei jää ainult nädalaseks suvefestivaliks, vaid suudetakse luua võrgustik, mis toob kaasa koostöö ka väljaspool Pärnut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar