Festival puhus tuule tuhandetesse viledesse Tallinna XXIII rahvusvaheline orelifestival 31. VII – 9. VIII

Piret Aidulo

Tänavune orelifestival pani kõlama uued ja vanad orelid, puhus tuule tuhandetesse viledesse, rõõmustades kuulajaid 30 kontserdi ja üritusega. Kontserdipaigad olid peamiselt Tallinnas: 11 korda Nigulistes (sh avamine), 10 Tallinna Jaani kirikus, kus peeti ka festivali missa, ja korra toomkirikus. Viis kontserti anti Pärnus (neli Eliisabeti kirikus ja üks kontserdimajas) ning kolm Tartus (kaks Jaani kirikus ja üks roomakatoliku kirikus). Esinejad tulid seekord  Euroopast, sest ka LAVi india päritolu organist Jeremy Joseph elab ja töötab tegelikult Viinis. Kuulu järgi on Lõuna-Aafrikas end orelimängijana elatada üpris raske. Sama siin: enamik organiste töötab mitmel kohal! 

Uued orelid

Festivaliga avati eesti muusikaelule olulised orelid Tallinna Jaani kirikus ja Nigulistes. Kes teadis, läks ka Nõmme Lunastaja kiriku oreli juurdeehituse avamisele; ühtki festivalikontserti seal ei korraldatud. Jaani kiriku peaoreli restaureerimise lõppu oodati juba eelmiseks festivaliks. Mäletan, et professor Lepnurme arvamus sellest pillist  tema omaaegses olekus polnud eriti kõrge. Orelit oli varemgi püütud parandada, kuid halb ligipääsetavus tema osadele tegi selle keeruliseks. Suurema kahju tõi kaasa ka omaaegne keskkütte paigaldamine koos sellega kaasnenud järsu kliimamuutusega kirikus. Altaritaguste viledega oreleid on harva. Pika meenutamise järel peale Tallinna Püha Vaimu kiriku ja nüüd ka Jaani oreli muid ette ei tule. Altarivilede olemasolu loob lisaks liturgias õpetaja saatmisele palju põnevaid võimalusi kontsertmuusikaks. Omaette oreliks seda Jaanis siiski pidada ei saa, kuna omaette mängupulti pole, kuid see ei kahanda tehtu väärtust. Meister Martin ter Haseborgi meeskond on komisjoni hinnangul teinud restaureerimisel head tööd ning festivali käigus said sajad kuulajad ja paljud organistid pilli uuenenud kõlast ja selle kasutamise võimalustest rõõmu tunda. 2006. aasta kevadel sama meistri valmistatud  kooriorel, mis on valmimisajast olnud Niguliste kõrval üks peamisi esituspille, saab nüüd pisut hõlpu. Niguliste uue oreli ehitusest Hõbedakambri kohal said muuseumikülastajad oreli karkassi järgi aimu juba mõnda aega. Idee algatati 2006. aastal, kuid planeerimine ja ehitus on nõudnud arvatust rohkem aega. Festivali avamisel tutvustas Peter van Djik kuulajatele põgusalt uue oreli võimalusi. Plaanitud  17 registrist on paigaldatud kuus, kuid meister Ago Tindi sõnul jõuti kasutuskõlblikuks teha viis. Napilt kolmandikuga orelist esitati festivalil kümme Händeli ja üks Haydni orelikontsert! Pill pidas ilusasti vastu ja teenis kuulajatelt kiidusõnu. Tindi sõnul on oreli ehitamisel põhimõtteliselt eelistatud eestimaist, ka viled valatakse siin. Välismaalt on seni tellitud vaid mootor ja keelregistrite keeled. Eeskujuks dispositsiooni kujundamisel ja kõlalistes taotlustes  on Põhja-Saksa barokkoreli ehituskultuur. Rahastamine on käinud kultuurkapitali kaudu.   

Mendelssohn, Händel ja Haydn

Festivali keskmes oli tänavu kolm heliloojat: Felix Mendelssohn Bartholdy, kelle sünnist möödas 200 aastat, ning Georg Friedrich Händel  ja Joseph Haydn, kelle surmast saab tänavu vastavalt 250 ja 200 aastat. Kavades oli palju arvudega mängimist: kolm heliloojat, kolm orelit, kolm organisti… Tundub, et heliloojate sünniaastate tähistamisest piisanuks küll. Ka jättis püüdlik kolme helilooja loomingusse klammerdumine mõne kava suhteliselt igavaks. Aga eks kuulaja on 23 aasta jooksul ka juba ära hellitatud. Siiski leian, et kolm Händeli orelikontserti ühel õhtul on  liig mis liig, kakski oleks juba palju. Väljapääs on võimalikult erinevad kavad ja loomulikult väljapaistev musitseerimine!   

31. juuli 

Andres Uibo, kes on 23 aastat väsimatult meie orelikultuuri propageerinud, täitis festivali avakontserdi I poole, kavas Händeli „Veemuusika” seade orelile ja Mendelssohni Orelisonaat nr 2. Hoolimata täpsest artikuleerimisest pole Niguliste suur orel Händeli „Veemuusika” mängimiseks ehk kõige sobivam pill. Ka ei tulnud teose vormile kasuks, et assistenti polnud. Fermaadid ja pikad pausid tekivad siis, kui on vaja lehte keerata või registreid vahetada, ja tervik  kannatab. Huvitavalt registreerituna tõestas seegi esitus siiski, et orkestriteoste transkriptsioonide kasutamine lisab orelirepertuaari palju huvitavat. Eredaima elamusena selles vallas on siiani meeles Mussorgski „Pildid näituselt”, mida Ines Maidre mängis 2006. aasta festivalil K. Johni põnevas seades. Avakontserdil teisena kõlanud Orelisonaat oli ilus muusikaelamus, eriti meeldis väga hästi välja kuulatud Adagio.  II pooles kõlas kaks orelikontserti. Eesti publiku ammune tuttav Eduard Oganesjan (Prantsusmaa) mängis Händeli kontserti op. 4 nr 1 ja Peter van Dijk (Holland), kes on siinmail sage esineja (vähemalt kevadest 2006, mil avati Tallinna Jaani kooriorel), esitas Haydni Orelikontserdi nr 2. Festivaliorkestrit juhatas Andres Mustonen, kes ka ise kaasa mängis. Orkestris osales palju andekaid noori viiuldajaid – Kristjan Hallik, Annemari Ainomäe, Mari-Liis Uibo ja Mari Targo – koos staažikate tegijatega peamiselt Hortus Musicuse koosseisust. Mustoneni energia, mida üks muusik on nimetanud „rokkstaari power’iks”, sütitas nii pillimehi ja kui ka kuulajaid. Oreli ja orkestri paratamatu distantsi tõttu võttis mõne osa tempo kujunemine veidi aega ja mõnel õhtul ei õnnestunudki organistil orkestri lennukusega päriselt sammu pidada. Paari päevaga sai ka selgeks, et orelikontserdi parim kuulamispaik  pole esimestes ridades, sest siis on orkester liiga lähedal ja orel jääb tagaplaanile.     

1. august

Üks omapärasemaid kontserte oli 1. VIII Tallinna Jaani kirikus ja 5. VIII Pärnus, kui esinesid organist Matteo Galli ja pianist Francesco Attesti, kelle esituses kõlas Verdi Reekviem Alfred Lebeau transkriptsioonis klaverile ja orelile. Omanäoline ja huvitav seade, mis valmis 1874 – samal aastal, kui Reekviem ise – tõi esile asjaolu, et ilma vokaali ja tekstita jääb osa suure meistri loomingust veidi igavaks. Ehk tulnuks üldmuljele kasuks mõne osa ärajätmine. Jaani kiriku baroksete eeskujude järgi ehitatud kooriorel pole sellise romantilise suurteose  jaoks just sobivaim pill, liiati ilmnes häälestusprobleeme. Ansambliliselt oli kõik väga hea, eriti meeldisid mulle Dies irae, Lacrimosa ja lõpus kordamisele läinud Sanctus. Pianist oli suurepärane ja väärinuks tõtt-öelda paremat klaverit! Pärnu kontserdimajas olidki muusikutel kasutada väga head instrumendid, millest esitus kindlasti võitis.       

2. august

Viimaste aastate kontserdikavades, viimati isegi üldlaulupeol, on korduvalt osade või tervikuna kõlanud Orffi „Carmina burana”. 2. VIII pealelõunasel kontserdil Nigulistes said huvilised  tutvuda Orffi inspireerinud originaalmaterjaliga, kavas seisis: „12.–14. sajandi … poeesia, suursugused õukonnatantsud ning elutargad laulud kogumikust „Carmina Burana””, esitajaks Hortus Musicus. Samal õhtul esines Tallinna Jaani kirikus kolm organisti – Aivars Kalējs (Läti), Peter van Djik ja Andres Uibo – kolmel orelil. Kolme oreli lugu on siiski rohkem poeetiline võrdlus, kuid tõsi – orel kõlas kiriku kolmest küljest. Valiku  Mendelssohn Bartholdy oreliloomingust avas Peter van Djik, kes mängis kooriorelil „Koraalivaratsioonid”, mille teema on kirikulistele hästi tuntud „Mu nimi taevas kirja pandud”. Järgnes Aivars Kalējs nn altariorelil ja seejärel Andres Uibo suurel, vastrestaureeritud orelil. Tema esitatud Sonaat d-moll op. 65 nr 6 koraalile „Oh Isa taevariigi sees” on üks haaravamaid helilooja kuuest orelisonaadist. Esitus kõlas nauditavalt, tempod ja registrid olid väga hästi  valitud. Tallinna Jaani suure oreli remont nägi ette oreli täieliku restaureerimise, siiski lisati seadeldis (nn Setzer), mis lubab kogu keeruka registreerimistöö ette ära teha ja registratsiooni saab ühe nupulevajutusega vahetada mitut assistenti vajamata. Suurte kontsertide mängimisel ja eriti suurte orelite puhul on selline elektrooniline lisaseadeldis tõeline kingitus ja asendamatu abiline. Etteruttavalt pean  ütlema, et festivali ajal suurelt ekraanilt Niguliste suure oreli puldi ümber toimuvat vaadates tekkis mitmel korral mõte, et keegi peaks ka sellele orelile Setzer’i tellima. Tore lahendus oli leitud Arvo Pärdi „Trivium’i” ettekandele: kolm osa kõlasid igaüks ise kirikuseinast. Parimad istekohad selliseks puhuks on veel vaja välja peilida! Kolme oreli ja kolme organistiga kanti uues seades ette ka Andres Uibo „Uus Jeruusalemm”, kus oli kaastegev kammerkoor Voces Musicales Risto Joosti juhatusel. Koori mees- ja naishäälte unisoonis liikumised olid suurepärased – erakordselt kaunis tämber koosmõjus tiheda, pinget hoidva liikumisega. Üldiselt tundus, et Mendelssohni koorilooming vajanuks suuremat koori, sest paljude jagunemiste puhul ei olnud tervikmulje alati nii tihe ja ühtlane, kui oleks oodanud. Lõpuloos „Hör’ mein Bitter,…” soleeris  Hanna-Liina Võsa. Tema kaunist häält on klassikalise muusika kontsertidel vähe kuulda olnud, just laulvates lõikudes pääses see paremini kõlama.       

3. august

Esmaspäevasel lõunakontserdil Jaani kirikus mängisid Reet Sukk (plokkflöödid) ja Tiia Tenno (orel). Suure oreli võimas tämber kostus avaloos mulle veidi „porine” ja Mendelssohni fuuga pedaal võinuks olla iseseisvam. Händeli Sonaat plokkflöödile ja basso continuo’le oli üks kontserdi paremaid teoseid, eriti efektselt kõlas III osa Furioso ning ansamblimäng oli võrratu. Aeglasemates osades, kui vasak käsi  mängis kõrgemas tessituuris, tundus kooriorel flöödiga võrreldes pisut tugev. Suka erakordne artikuleerimisoskus ja ilus toon tõid kauneid muusikaelamusi ka soolopaladega. Tenno mängis ülejäänud teosed taas suurel orelil: Händeli „Chaconne’i” registrivalik demonstreeris selle üksikregistrite ilusaid värve ning Hiobi Orelikontsert ja Regeri „Tänupsalm” lasid nautida organisti head vormitunnetust ja tehnikat.  Õhtul mängis Nigulistes Richard Lea Inglismaalt. Lisaks Händeli Avamängule ja kahele orelikontserdile II pooles lummas ta publikut moodsate rütmide tulevärgi ja virtuoosse tehnikaga, mängides inglise muusikat peamiselt XX sajandist. Kontsert oli väga huvitav ja mängija suurepärane, aga I pool oli natuke liiga pikk.     

4. august

Päeval musitseerisid Jaani kirikus Oksana Sinkova (flööt) ja Ulla Krigul (orel). Mängijad olid väga head, kuid flöödi kõla jäi pisut oreli varju – ilmselt ei peaks solist seisma orelist vasakul tagapool. Ka võinuks korraldaja jätta kahe flöödi-oreli duo vahele mõne päeva! Glucki „Õndsate hingede tants”, mida meil palju „Meloodia” nime all mängitakse, kõlas lihtsalt  oivaliselt. Väga huvitav flöödipala oli Krzysztof Zgraja Bachi d-moll orelitokaatast inspiratsiooni saanud „Virtuoosne flamenkoetüüd”. Finaalteosena kõlas suurel orelil Mendelssohni Sonaat nr 4. Hea leid oli altaritaguste vilede kasutamine. Samal õhtul esines Nigulistes staažikas Läti organist Aivars Kalējs, kes on tuntud ka heliloojana ja võitnud auhindu mitmetel konkurssidel. Tema kavas üllatas Mendelssohni Orelisonaat  nr 7 – teadaolevalt piirdus helilooja kuue sonaadiga. Kalējs on selle sonaadi oma muusikateaduslikele uurimustele toetudes kokku pannud seni eraldi mängitud teostest. Kavas seisis: maailma esiettekanne! Kalējs mängis avapooles oma pisut pateetilise esinemislaadiga veel ka sama autori 1. sonaadi, mille II osa kõlas väga kaunilt. Kontserdi II pooles esitas ta koos kammerorkestriga Händeli kolm orelikontserti ja seda oli  tõesti liiga palju. Tundus ka, et eriti kiirete osade tempodes käis solisti ja orkestri vahel väike vägikaikavedu. 

5. august

Jaani kirikus ühendasid hardushetke ja päevase  kontserdi Mari-Liis Uibo (viiul), Olev Ainomäe (oboe), Andres Uibo (orel) ja Aare Tammesalu (tšello), kavas Mendelssohni ja Händeli looming. „Vanade kalade” kõrval soleerinud Mari Liis Uibo jättis hea mulje ja on üht kuulajat tsiteerides „oma kooliraha hästi kulutanud”. Õhtusel kontserdil toomkirikus esines Jeremy Joseph. Mendelssohni orelisonaatidest kõlas tema esituses nr 5 D-duur. Koos  Max Regeri erakordselt keeruka Koraalifantaasiaga „Üks kindel linn ja varjupaik” oli see ka kontserdi huvitavaim osa. 

6. august 

Päevasel kontserdil Jaani kirikus mängis Peter van Djik koos Andres Mustoneniga kaks Händeli sonaati viiulile ja basso continuo’le. Huvitavam oli kontserdi lõpetanud Sonaat F-duur, mille Mustonen esitas suure vabaduse ja energiaga aeglastes osades kõike hästi läbi kuulates. Kuigi sellelgi kontserdil seisis viiuldaja kooriorelist vasakul ja pisut tagaplaanil, oli kõik väga hästi kuulda. Saatjana oli van Djik ehk liigagi  diskreetne, nii et saatepartii jäi kohati pisut ilmetuks. Ka sellel kontserdil tuli organistil käia suure ja väikese oreli vahet: organistist oli kahju, sest vahemaa on üsna pikk ja sisaldab ronimist Jaani koorirõdu kaelamurdvalt ohtlikul trepil, ja publikul hakkas natuke igav. Orelipaladest huvitavamad olid Haydni Andante ja Andlaueri „Grande Fantaisie …”, mis lisas kontserdi kavva toredat värvi. Õhtul esitas E. Oganesjan Nigulistes kaks seadet: R. Wagneri avamängu ooperile „Lohengrin” ja Mendelssohni avamängu oratooriumile „Paulus”. Märgin eraldi ära esimese teose hästi hoitud pikad dünaamilised liinid. Samas pooles mängis ta Mendelssohni 4. sonaati, mis õnnestus hästi nii vormilt kui tempoliselt ning sama helilooja Allegro ja „Järelmängu”. Üldmuljes olid dünaamilises plaanis võib-olla liiga palju forte’t. Kontserdi II pooles kõlas kaks särtsakat  Händeli Orelikontserti: op. 4 nr 2 ja op. 7 nr 2.     

7. august

Päevasel kontserdil mängis Jaani kirikus Aare-Paul Lattik, kaasa tegi Oliver Kuusik (tenor). Huvitav kava sisaldas Vierne’i ja Mendelssohni kõrval ka Rahmaninovi ja Händeli teoseid. Aariad viimati nimetatud helilooja oratooriumidest „Simson” ja „Semele” olid ka ainukesed, mis esitati all koorioreliga. Kuusik laulis peast ja sisseelamine oli täiuslik. Samuti meeldis mulle Vierne’i „Les angelus” orelile ja tenorile, mille ettekanne õnnestus väga hästi. Kava oli huvitav ja hästi mängitud – leian, et see oli festivali üks paremaid kontserte.  Õhtul esitas itaallane Marco Lo Muscio Nigulistes hästi läbimõeldud kava. I pooles pealkirjaga „Müstiline orel” kõlasid vaheldumisi Arvo Pärdi orelipalad ja interpreedi enda fantaasiarikkad teosed, mis olid kõik inspireeritud suurtest muusikutest: Perotinus, Messiaen, Alain, Pärt. Lo Muscio enda loomingu interpretatsioon meeldis mulle rohkem kui tema Pärdi-tõlgendused. Rokkmuusikast inspireeritud II poole pealkirjaga  „Progressiivne orel” juhatas sisse Lo Muscio enda teose „Koraal ja progetants Keith Emersonile”. Usun, et pealkiri illustreerib hästi seda, mis toimuma hakkas. Samas, Hacketti „Preestrinna käed” oli lihtsalt väga ilus pala. Uitmõttena käis peast läbi, et kõik meie rokitaadid oleksid pidanud nägema, mida võib üks mees klassikalisel orelil üksinda sellises muusikas oma fantastilise tehnikaga korda saata. Kahjuks polnud  kontserdist isegi Klassikaraadio ülekannet!   

8. august

Laupäeval oli muusikasõpradel õnn taas kuulda Ines Maidret, kes andis Jaani kirikus kontserdi koos Tõnu Jõesaarega (viola da gamba). Kohustuslikest heliloojatest kõlas  osa Händeli „Veemuusikast” ja sama helilooja Sonaat viola da gamba’le. Huvitavama osa moodustasid siiski Peeter Süda „Pastoraal”, Guy Bovet’ „Variatsioonid jaapani rahvaviisil” ja Guilmant’i Sonaat nr 5. Õhtusel kontserdil mängis noorim külaline Kristian Krogsøe Taanist. Bukletist sai lugeda, et ta lõpetas alles tänavu Berliini Kunstide Ülikooli. Mendelssohni 3. orelisonaadi kõrval kõlas I pooles Carl Nielseni peamine  oreliteos „Commotio”. Krogsøe mängis seda ulatuslikku ja keerulist teost veenvalt ning huvitava registratsiooniga, kasutades kahte assistenti. Kontserdi II poole kaks Händeli orelikontserti olid esitatud heas tempos. Esimesena kõlanud kontserdi op. 4 nr 3 I osa jäi veidi orkestri varju, II osa aga kõlas taas selgelt ja täpselt. Kontsert op. 7 nr 4 näitas oreli ja orkestri head koostööd, eriti meeldis piano I osa Adagio’s.  EM TA 90. aastapäeva puhul said võimaluse festivalil üles astuda ka professor Uibo parimad oreliõpilased: Anna Humal I kursuselt, Deniss Kasparovitš III kursuselt ja Rudolf Cerc – sloveenia päritolu magistrant – esitasid Niguliste tavapäraste orelipooltundide raames oma eksamikava. 

9. august

Lõppkontsert Tallinna Jaani kirikus andis võimaluse kuulda Händeli oratooriumi „Theodora”, juhatas Toomas Siitan. Kuigi teost on Eestis korra ette kantud Haapsalu vanamuusika päevadel, on see veel suurema publikuhulga jaoks siiski avastamata.  Suursündmusena vääriks see õhtu pikemat artiklit, kuid festivaliraamesse jäädes teen lühidalt. Oratooriumi kandvam osa oli solistide päralt ja nende valik oli erakordselt hea. Peaosa laulis sopran Kädy Plaas, kelle lavaline partner, ülikusoost kristlane Didymus oli Suurbritannia kontratenor Charles Humphries. Viimase mahlakas ja õrn, ent samas pingestatud hääl ja esitus oli lihtsalt oivaline. Teisi osi täitsid Teele Jõks (Irene), Mati Turi (Septimus), Uku Joller (Valens) ja Raul Mikson (kristlane ja sõnumitooja). Ilusaimad aariad olid nr-d 13, 18 ja 56. Kaasa tegi koor Studio Vocale, kelle paarikümneliikmelise koosseisu moodustasid peamiselt Eesti Filharmoonia Kammerkoori endised ja praegused lauljad, ning Tallinna Barokkorkester. Koori roll selles teoses pole väga ulatuslik, ettekande alguses oli tunne, et koor jääb pisut orkestri tutti varju,  kuid see paranes. Publikule mõeldes võinuks teose pikkust – kolm ja pool tundi – arvestada ja alustada kontserti tunnike varem!     

Kümme festivalipäeva sai läbi. Ühe kontserdi alguses tsiteeris õpetaja Tammsalu Uku Masingut: „Ma olen see, kes kuuleb taeva laule…”. Oleme kõik tänu sellele festivalile taeva lauludele lähemale saanud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming