Euroopa orkestrite festival Tallinnas

Talvi Nurgamaa

Kangur: „Eesmärk on, et need, kes pilli õpivad, jätkaksid pillimänguga kogu elu”. Aprilli lõpus oli Tallinna muusikahuvilistel võimalus vahetult ja kontsentreeritult osa saada Euroopa harrastusorkestrite mitmekesisest kultuurist. IX Euroopa orkestrite festival, mille patrooniks oli Neeme Järvi, tõi Tallinnasse üle 700 harrastusmuusiku 13 riigist. Selline festivalivormis koondumine ühte linna andis üsna hea ülevaate Euroopa harrastusorkestrite tasemest ja nende mitmekülgsetest väljunditest. Ampluaa oli repertuaarivalikul tõesti väga lai, klassikast filmimuusika ja folgini. Meeli erutav kogemus oli näha neidsamu harrastusorkestrante enne või pärast oma ülesastumist publikus istumas ning täie tähelepanu, entusiasmi ja vahel ka kriitilise hoiakuga jälgimas teiste orkestrite mängu. Samuti andis festivaliõhkkonnale väga palju juurde orkestrite koostöö: ühe orkestri liikmed abistasid kontserdil teisi ja vastupidi. Eestist oli esindatud koguni kolm noorteorkestrit: Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester, Harjumaa noorteorkester ja Kose muusikakooli keelpilliorkester. Kui aga vaadata Eesti harrastusorkestrite olukorda üldisemalt, siis peab tõdema, et neid peaaegu ei olegi. Seda tänuväärsem on ürituse toimumine just Eestis, et anda hea impulss nii mõnelegi harrastusmuusikule ja tõstatada laiemaltki küsimus, miks meil on harrastusorkestreid nii vähe. Uurisin minagi võõrustajapoolselt korraldajalt Sümfooniaorkestrite Liidu presidendilt Jüri-Ruut Kangurilt Eesti harrastusorkestrite olukorda ja kuidas festival seda mõjutada võiks.

Kuidas hindad harrastusorkestrite tegevust Eestis?

Jüri-Ruut Kangur: Kesk-Euroopas on harrastusorkestrites mängimine väga populaarne ja nii on need arstide, ametnike, juristide või muude elualade esindajate sümfooniaorkestrid tihti ka kõrgel tasemel. Eestis tegutseb palju harrastajate puhkpilliorkestreid, aga täiskasvanud harrastajate sümfooniaorkestreid on meil vaid kaks ja lisaks üle paarikümne noorteorkestri. Vanal Eesti ajal ja veel ka viiekümnendail-kuuekümnendail tegutses meilgi harrastussümfooniaorkestreid. Hiljem on see tegevus soikunud ja harrastusmusitseerimise peamiseks väljenduseks jäänudki ehk koorilaul. Samas on praegune hea noorteorkestrite pinnas oluline seeme tulevikuks – nüüd tuleb neid pillimängu juures hoida, et harrastusorkestrid tulevikus tekiksid, alustada ülikooliorkestrite rajamisega, eeskujuks Tartu ülikooli sümfooniaorkester.

Mis on viimasel ajal mõjutanud siinsete harrastusorkestrite tegevust? Kas tagasihoidlik huvi on seotud eelkõige Eesti elutempo, majandusliku olukorra ja mugavusega või tasub põhjusi otsida haridussüsteemist?

Eks puudujääke ole nii haridussüsteemis kui meie majanduslikus olukorras. Inimestel on igapäevaelust põhiline aeg kulunud leivateenimisele ja heaoluühiskonda, kus tekib rohkem vaba aega ja vajadus kaunite kunstide järele, pole me veel jõudnud. Kooris laulmine on olnud valdav, ent kui laulma võib ka pärast pikemat pausi uuesti hakata, siis pillimängu nii lihtsalt ei taasta. Kui on kümme aastat pausi olnud, on jätkamine keeruline. Peamine on, et pilliõppureil, kes ei vali professionaalse muusiku teed, ei läheks see õppeaeg raisku ja neil oleks keskkonda ehk orkestreid, kus kas või korra kuus oma hobi harrastad. Meie muusikakoolide süsteemis on pilliõpe ju tegelikult suhteliselt juhuslik: valdav osa õpib klaverit, orkestripillide seas on pille, mille õpilasi pole kümne aasta jooksul terves riigis üldse või on neid väga vähe, näiteks oboe- ja fagotiõpilasi. Vaja oleks rohkem süsteemi ja suunamist, muidugi ka pille ja pedagoogilist kaadrit, aga kuskilt tuleb süsteemi looma hakata, kas või pärast kolmandat aastat lastemuusikakoolis suunata osa klaveriõpilasigi orkestripille õppima (üldklaveriõpingud saavad ju jätkuda). Tendentsi, et suurt osa mängijaid koolitatakse vaid suurteks solistideks, on meie muusikahariduses raske murda. Peaks selle poole liikuma, et noorte huvi pillimängu vastu püsiks.

Kuidas motiveerida Eesti harrastusmuusikuid pillimängu jätkama?

Motivatsioon algab inimestest enestest, aga võimalused tegutsevate orkestrite näol tuleb luua, samuti leida vahendid pillide ostmiseks. Meil võiks olla koorilaulutraditsiooni kõrval palju tugevam pillimängutraditsioon, stabiilne järjepidevus selles ja pealekasv. Eesmärk on, et need, kes praegu pilli õpivad, seda katki ei jätaks, vaid jätkaksid pillimänguga kogu elu ja heal tasemel.

Millist mõju ootate äsjase festivali Eestis toimumisest?

Loodame, et pillimänguharrastuse propageerimisele oli festivalil oma mõju: kui ikka suured sümfooniaorkestrid Šveitsist või Norrast publiku ees veenvalt esinevad, kui juristide, ametnike või ülikooli vilistlaste orkester veenvalt maailmaklassikat mängib – kurnavas argielus võiks selline hobi olla meie inimestele väga tervistav ja arendav. Publikuhuvi festivalil oli ja paljud said osa kontsertidest, sh suurejoonelisest lõppkontserdist linnapildis – kümmekond sümfooniaorkestrit esinemas linna peaväljakul. Festivali hariduslik pool, üheksa õpituba, õnnestusid samuti väga hästi ja õpitubade orkestrite etteasted festivalil olid meeldivad, oli hariv nii osalejatele kui publikule. Väga põnev oli Liechtensteini helilooja Marco Schädleri uus kompositsioon, mis valmis improvisatoorselt festivali jooksul, kujutas Noa laeva lugu ja oli kirja pandud graafiliselt. Peterburis läksid kontserdid kenasti ja kahtlemata oli mul Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri kammerkoosseisuga rõõm esineda Peterburi filharmoonia Suures saalis, kus saalitäis publikut kuuldu ovatsioonidega vastu võttis. Kokku osales Peterburis viis orkestrit ligi kolmesaja osalejaga ja anti neli kontserti.

Kas festival äratas ka tulevikuplaane?

Euroopa orkestrite festival on traditsioon ja toimub iga kolme aasta tagant, järgmine tuleb 2015. aastal Iirimaal. Seega tegevus jätkub. Kahtlemata tekkis siin orkestrite vahel palju kontakte ja loodetavasti saab teoks nii mõnigi rahvusvaheline koostööprojekt. Mitmetel muusikutel on mõttes, et peaks Ida- või Põhja-Euroopa regiooni tooma uue noorteorkestrite festivali – seda laadi festivale on Lõuna-Euroopas, ka Saksamaal ja Inglismaal, aga siinkandis mitte. Eks selles osas võib ka midagi liikuda, et neid festivale orkestrimuusikutele rohkemgi või tihemini oleks. Näiteks andis festivali edukas ja publikurohke viimane kontsert Peterburi Filharmoonias, kus esinesid EOV sümfooniaorkester Šveitsist ja Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester, kahtlemata inspiratsiooni, et koostöö jätkuks ka idaliinil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming