Esto-muusika valimik avab uue peatüki eesti popmuusikas ja väliseestlaste kultuuriloos

HENRIK EHTE

Võin julgelt öelda, et mu elu oli ilu ja valu poolest vaesem, enne kui Vaiko Eplik ja kompanjonid otsustasid Esto-muusika valimiku välja anda. Kui paljud teadsid, et Kajakas oli eesti esimene kantri ja bluegrass’i bänd? Ilmselt poleks paljud osanud arvata, et NASAs Apollo II kuumissioonide jaoks arvutiprogramme kirjutanud Jyri Kork oli tegev hobipoeedina ning töötas koos aeronautikainseneri René Uferiga, kes hakkas 1970ndatel Los Angeleses esimese eestlasena süntesaatoreid ja trummimasinaid näppima. Vaiko Eplik on ilmutanud kolmikplaadi oma plaadifirma Mortimer Snerdi alt ning kogunud sinna aastatel 1958–1988 plaadistatud ulgueesti levimuusika.

Aasta aega kestnud pagulaste levimuusika korjetöö käigus külastas Vaiko Eplik Ameerika Ühendriike, luges Gea Taltsi bakalaureusetööd ning tuulas rahvusraamatukogus „Eesti heliplaatide antoloogia“ plaatides. Lisaks ostis ta eBayst hingehinna eest rariteetseid vinüülplaate, mille seast näiteks Reet Hendriksoni „Peegeldused“ on Jaapanis acid folk’i austajate hulgas eriti hinnas. Ligi 300st teadaolevast paguluses välja antud plaadist valiti antud kogumiku jaoks välja 45 helikandjat, millelt nopiti 75 lugu. Seejuures mängis põhilist rolli Epliku enda maitse, aga olulised olid ka katsegruppidega korraldatud kuulamissessioonid.

Pole juhus, et Epliku teed ristusid Maarja Merivoo-Parroga, väliseestlasi uurinud ajaloolasega, kelle sulest pärineb kolmikplaati saatev buklet. Mahukast ajaloovihikust leiab nii arhiivi­materjalide põhjal tehtud tähelepanekuid kui ka intervjuudest kuuldud kurioosumeid. Võrreldud on ka kodu- ja väliseesti artiste. Näiteks räägivad New Yorgi vanaprouad tänaseni Hille Ostrat-Multerist kui pagulaseestlaskonna muusikaelu Heli Läätsest, ehkki kahjurõõmsalt leides, et sensuaalse häälega Ostrat-Multer oli palju seksikam. Tänu Merivoo-Parro uurimusele saame aimu seniajani täiesti tundmatu muusika sotsiaalpoliitilisest taustast, selle tegijate elust ja olust. Iroonilisel kombel on albumi ilmumine sattunud aega, mil pagulustemaatika kogub tuure hoopis teistel põhjustel. Nii tekitavad mõtteainet ansambel Kaja „Tervituslaulu“ luuleread ka täna: „Idast läände ja läänest itta, sildu ehitame; kaugus lüheneb, sõprus suureneb; selleks me tulime“.

Enamasti jõudsid kodus salvestatud lood publikuni omaalgatatud plaadifirmade kaudu. Kuulsusjanu ja kommertslike eesmärkide asemel inspireeris muusikuid vabadusetaotlus ja kodumaaigatsus. Plaadistamise eesmärk oli säilitada eesti keel ja meel, seda välismaailmale tutvustada ning anda oma panus kodumaa iseseisvuse taastamisse. Artistidele pakkusid väljundi kontserdid Eesti Majades ning seniajani nelja aasta tagant toimuvad ESTOd ehk eesti kultuuri päevad. Festival andis võimaluse vinüüle müüa ja ka kontsertlindistusi teha. Programmilist rolli välisvõitluses mängis skaudi- ja gaidiliikumine. Selle juurde käis skaudiestraad, mida ilmestab eesti esimese trubaduuri Ell Taburi esitatud „Meid laiali pillutanud tuuled“. Loo paatoslik karakter annab aimu sellest, et võitlusvaimu ja kodumaa-armastust sisendati tõelise missioonitundega. See selgitab, miks pagulaskonna muusikaelu ei läinud kaasa The Beatlesi ja Rolling Stonesi toodud rokilainega. Eesti Majas polnud mässumeelsusel kohta. Nii ongi Jüri Lipu 1968. aasta „Laul Sinule“ ainus eesti biitmuusika plaadistus, võttes endale ka eesti esimese rokiplaadi tiitli.

Nii hipiliikumisest kui afroameerika kultuurist vaimustununa tundsin teismelisena pettumust, et eesti värk on selle kõrval justkui nii igav. Jazz, funk, soul ja R&B tundus palju huvitavam kui folk ja koorilaul, Woodstock ägedam kui laulupidu. Esto-muusika kogumikul õnnestub aga sellele eksiarvamusele lõplikult kriips peale tõmmata. Reet Hendrikson oli meie oma Joni Mitchell, Ell Tabur meenutab parema tahtmise juures New Orleansi soul’i-kuninganna Irma Thomast. René Uferi komponeeritud ja Lilian Treibergi sisse lauldud loo „Kajakad“ instrumentaal võiks aga sobida sama hästi Mos Defi räpiloo taustaks, ennustades juba 1976. aastal hip-hop’i tulekut.

Eestlast peetakse kinniseks ja raskesti ligipääsetavaks inimloomaks. Antud valimik avab aga uue tahu meie väikerahva kollektiivses hinges ning ilmestab tõika, et ta on avatum, sõbralikum ja põnevam, kui arvata laseb. Kui miski on siiraste kavatsustega südamest tehtud, siis jõuab see ka kuulaja südamesse. Kuna see peab paika nii kogumiku koostajate kui sellel esitletud muusikute kohta, siis pole ime, et ongi saavutatud see, mida on taotletud. Mitte ainult minusuguse veerandsaja-aastase melomaani, vaid ka Nõukogude Eestis kasvanud muusikasõbra jaoks leidub siin põhjalik ülevaade seni tundmata väliseesti muusikailmast.

Võib oletada, et see põhjustab nostalgiat neile ulgueestlastele, kel äratundmisrõõm, ja teeb meele härdaks artistidel, kes siiani toimetavad ja muusikaga tegelevad. Piisavalt mitmekülgne ja käänuline lugude valik pakub kord kurbust, siis jälle naerupahvakuid ja tantsutuju. Saateleht, mis kulgeb lugudega kõrvuti, seob kogemuse tervikuks ning võimaldab vaimusilmas hajalasse seiklema minna. Valimik täidab mitmed lüngad eesti popmuusika loos ning ärgitab üha uusi korjeretki nii ühel kui ka teisel pool raudset eesriiet hääbumisohus lintide järele. Möödaniku eesti muusika pärlite pinnaletoomisele keskenduvad plaadifirmad Frotee ja Hyperrecords võiksid näiteks Peeter Tooma riiulile jäänud albumi vinüüli pressida. Või saadab äkki Mortimer Snerd oma topeltagendi Melodija arhiividesse?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar