Esimesena lõpetas Pärnu Linnaorkester

Toomas Velmet

Kontsert „Kevade keeled”: Pärnu Linnaorkester, solistid Kaija Lukas (viiul) ja Michael Trauer (vioola), dirigent Jüri Alperten 29. I V Pärnu kontserdimajas. Olgu nende hooaegade alguste ja lõppudega kuidas on, kuid mingi mõtteline joon siiski hooaja fikseerib ja ka planeeritud kontsertidestki realiseerub hooaja vormis mingi kompositsioon. Pärnu Linnaorkester, kes on juba oma eksistentsi tõttu erakorraline positiivne nähtus, lõpetas oma XVIII hooaja kontserdiga Mozarti ja Brahmsi loomingust. Kui meie praegu esindusorkestri ERSO eelkäija Riigi Ringhäälingu orkester lõpetas oma XVIII hooaja, oli raske sõjaaeg ja Saksa okupatsioon, kuid orkester elas koos oma esimese peadirigendi Olav Rootsiga üle parimaid aegu. Pärnu LO on samuti üle elanud paremaid ja halvemaid aegu, kuid teatav stabiilsus on saavutatud ning enam pole eriti kuulda juttu, et lõpetame ära või teeme projektiks. See on suur saavutus ja tõestus, et aetud on õiget rida ning kollektiivi pole vaja mitte ainult suvel ja mitte ainult Pärnule, vaid tegemist on meie muusikakultuuri olulise nähtusega.

Pärnu Linnaorkestri 2011/12. aasta hooaeg algas helilooja Anti Marguste 80. sünnipäeva kontserdiga 16. IX (sama kontsert anti päev varem ka Estonia kontserdisaalis). Ka järgmisel kuul oli Pärnu kontsert dubleeritud Tallinnas ja läks koostöös Eesti Kontserdiga viimase tsüklis pealkirjaga „Kuldne klassika”, kus solistina oli kaastegev meie multilaureaat pianist Irina Zahharenkova. Järgnes teeneka pianisti Lauri Väinmaa 50. sünnipäeva kontsert, kus juubilar esitas Beethoveni Viienda klaverikontserdi, ning jõule ja aastalõppu tähistati 22. XII kontserdiga „Pühadeks koju” koos Pärnust pärit muusikutega – oma heliloomingut esitasid koos orkestriga Tuuli Velling (vokaal) ja Raivo Tafenau (saksofon). Hooaja teine pool algas EV aastapäeva tähistava kontserdiga ja jätkus juba osavõtuga riigi ainukesest lastemuusikale spetsialiseerunud festivalist, kus kanti ette Olav Ehala koguperemuusikal „Lumekuninganna”. Veel väga oluline oli kontsert, kus solistideks olid Pärnu muusikakooli noored anded. Kui Pärnu LO põhirepertuaar tiirleb ikkagi Mozarti-Haydni-Beethoveni ringis, siis Leonid Grini dirigentide meistrikursus tõi repertuaari ka sellise pähkli nagu Igor Stravinski kammerkontserdi „Dumbarton Oaks”. Veel tähistati Pärnu päeva aprillis ja siis juba oligi käes hooaja lõppkontsert „Kevade hääled”, kavas Mozarti Sinfonia Concertante, solistid Kaija Lukas ja Michael Trauer Londoni Guildhalli muusikakoolist. Teise teosena esitati aga hoopis kaalukas ja mahukas (kuueosaline) Johannes Brahmsi Serenaad nr 1 D-duur.

Sel kontserdil oli Pärnu LO koosseisus 20 keelpilli ning 17 puhk- ja löökpilli, mis on väga võimekas ja ka operatiivne koosseis igasuguste ülesannete tarvis – hästi paslik sellisele linnale nagu Pärnu, ent samas ka äärmiselt vajalik meie heliloojate ja solistidele, kellele esindusorkester ei leia aega nende loomingu kuuldavale toomiseks. Kontserdi esimese poole täitis Mozarti erandliku pealkirjaga teos Sinfonia concertante K364/320d, mis tegelikult on ju topeltkontsert viiulile ja altviiulile. Teos on armastatud, kuid seda pole meil liiga sageli ette kantud. Kaija Lukas on lõpetanud meie muusikakeskkooli Tiiu Peäske õpilasena ja jätkanud Londonis Guildhalli koolis, Salzburgis Mozarteumi ülikoolis ja veel Philadelphias Temple’i ülikoolis. Möödunud aastal oli ta ka esimese Järvi festivali üks soliste. Michael Trauer on küll sündinud Londonis, kuid elanud peamiselt Austraalias, kus omandas hakatuseks kirurgi elukutse, ja jätkab nüüd Guildhallis magistriprogrammi altviiuli erialal. Mozarti esitus erines selgelt traditsioonilisest: hästi voolav Allegro ja mänglevalt vallatu karakteriga Presto ning kandev ja meeleolukas Andante nende vahel. Seda ettekannet kuulates võid unustada mure, et tekst ei ole kuuldav, või kui on, siis raskepäraselt. Hea ja muretu muusika, esitatud samas voolusängis hästi kulgevalt.

Hoopis tõsisem katsumus orkestrile oli Brahmsi Serenaad, kus keelpillidele lisaks kahene puhkpill. Huvitav paradoks on tekkinud selle teosega aegade jooksul: Brahms kirjutas selle algselt väiksele koosseisule (viis puhkpilli ja keelpillikvartett) ja sättis siis sõber Joachimi soovitust järgides teose sümfooniaorkestrile. Seda võiks täiesti nimetada sümfooniaks, miks mitte ka Esimeseks (ajaliselt), kuid see on ehk vormiliselt siiski midagi muud. Olgu siis Serenaad. Otsatult ja ääretult ilus muusika, kuid esituselt tuleb loota, et sellest igavesest ilust igav ei hakkaks. Jüri Alperten suutis nimetatud riski vältida, tulemuseks Pärnu Linnaorkestri väga soliidne ja kunstiliselt kõrgel tasemel hooaja lõpp. Lisaväärtusena salvestas orkester hooaja jooksul veel paari plaadi jagu muusikat, need CDd peaksid lähitulevikus ka ilmavalgust nägema. Hooaeg lõppes, kuid tegevus jätkub. Juba 15. mail tähistatakse Tallinnas Vene teatris maestro Peeter Sauli 80. sünnipäeva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht