ERSO suvelõpukontserdi taval on elujõudu

Toomas Velmet

ERSO suvelõpukontsert EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOORIGA OLARI ELTSI dirigeerimisel Eesti Metodisti kirikus 26. VIII, kavas Haydn ja Brahms.  

ERSO märgib juba aastaid suve lõppu kontserdiga Tallinnas Eesti Metodisti kirikus ja see toimib nagu mõnusalt sissejuhatav ERSO sõprade taaskohtumine vahetult enne ametliku kontserdihooaja algust. Mingil seletamatul kombel on sellel taval pea rituaali maine – sealt ei tohi küll puududa. Ning kui sõnadeta kokkulepe sõprade ja ERSO vahel on olemas, ei pääse üldse maksvusele ka tegelikult segavad asjaolud nagu nummerdamata kohad, lava puudumine, orkestri paigutuse probleemid ja ega täismaja akustika ka just kõige soosivam ole. Kuid, nagu öeldud, vastastikku sõbralik suhe on primaarne loominguliselt soodsa õhkkonna tekkes – ja see on olemas.

26. augustil lõppes siis ERSO suvi Haydni ja Brahmsi kavaga Olari Eltsi juhatusel ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori ulatuslikul kaastegevusel. Dirigent oli orkestri asetanud nn viini paigutusega, s.t vasakult lugedes I viiulid, kontrabassid, tšellod, vioolad ja II viiulid versus üldlevinud “ameerika” asetusega I, II, vioolad, tšellod, kontrabassid. Viini klassikute esituste puhul on sellisel istumisel teatav efekt täiesti jälgitav, kuigi minul isiklikult kerge võõristusega seotud, sest bassid oleksid nagu vales “stereokanalis”, aga liigitame selle ebakoha professionaalse kretinismi valdkonda.

Teine ning mõneti objektiivsem tasakaalu probleem on konkreetselt esitatud Haydni Sümfoonia D-duur Hob I:86 puhul, kus aeg-ajalt puhkpillide forte pisut karmistas tutti’t ja vähemalt minu asukohal saalis läks kaduma keelpillide iseenesest põnev tekst. Seetõttu vist tundsin nii esimese kui viimase osa puhul puudust sellest spiritoso’st, mida esimesed viiulid nähtavalt pakkusid, kuid halvasti kuuldavad olid.

Hea meel oli taas veenduda, et puupillisolistidega on ERSOs endiselt kõik korras, mis Haydni ettekande puhul ülioluline. Haydni sümfooniad, just eriti Pariisi ja Londoni omad, on kindlasti orkestri kool ja tore, et see “kool” Olari Eltsi karmi käe all nüüd läbi sai tehtud.

Kõik järgnev, s.t Joseph Haydn / Tauno Aints (orkestriseade) “Abendlied zu Gott” Hob XXVc:9 ja “Te Deum” Hob XXIIIc:2 koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga oli imetlusväärselt tasakaalukas kooskõlas ja peenelt nüansseeritud ning “koha vaim” oleks akustika ka nagu paika seadnud. Tunnistan, et selle kontserdi sisuline kulminatsioon oli just nende teoste ettekanne. Parimaks sillaks Haydnilt Brahmsini on absoluutselt Brahmsi “Variatsioonid Haydni teemale” op. 56a ning sillataladeks puupillirühm Haydni teema esituse ideaalse ansamblitaju ja laitmatu intonatsiooniga.

Kui minult küsitakse, kas ma armastan Brahmsi, siis igatahes jah. Kui küsitakse, kas ka “Variatsioone Haydni teemale”, siis teatava piirini jah ning see “jah” ei välju tehnilise meisterlikkuse imetluse piiridest. Tegelikult ei puuduta see üldse Brahmsi, vaid standardset variatsioonivormi kui niisugust, olgu siis autoriks kes tahes.

Suurepärase suvelõpu apoteoosina toimisid valik Brahmsi “Liebeslieder’itest” orkestri ja koori versioonina, neist 13 op. 52 ning üks op. 65 ja viis neist Gerrard John Williamsi (1888 – 1947) orkestriseades. Nautlesid kõik – nii koor, orkester, publik kui dirigent ja kordamisele tuli seekord “Ein kleiner, hübsher Vogel”.

Lõpp hea, kõik hea. Ma mõtlen lõpu all ERSO suvelõpukontserti ja kõige all muusikat täis suve. Ja kohe algab kõikjal uus hooaeg – elame veel!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming