ERSO olulisemaid arengujooni

Ene Pilliroog

ERSO. Raadioansamblist riigi esindusorkestriks. Koostanud Maarja Kasema, toimetanud Jüri Hargel ja M. Kasema. Kujundanud DF Ltd. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, 2011. 142 lk. Mis tahes kontserdile minnes on juba ette huvitav mõelda, kuidas üks või teine interpreet kavva võetud muusikat esitleb. Sama põnev on kätte võtta ka uut raamatut – näiteks, kuidas on suudetud panna sisuliselt kulgema ja vormida ERSO 85. aastapäevale pühendatud ajalooline ülevaade? Ilmselgelt on tegijaile koostamise ja kirjutamise lähteülesandena oluline etteantud sisuline maht ja teostamise aeg, kusjuures pole tarvis oletadagi, kui palju määravad siin majanduslikud võimalused. Tulemus on köitev. Lugesin seda raamatut käest panemata suure huviga järjepanu. Võimalusi arvestades on raamatu koostaja Maarja Kasema valinud ERSO ajaloo sisuliseks ülevaateks ainuõige tee: tutvustada orkestri kujunemist kulgemisena ühest ajastust teise. Väga leidlikult aitab sellele kaasa kujundus, kus sini-must-valgetele algus- ja lõpulehekülgedele tungib vahele kõnekas puna-must-valge keskosa. Koostaja on eri perioodide autoritena kaasanud ERSO ajaloo parimad tundjad Ivalo Randalu, Maia Lilje, Tiina Mattiseni, Toomas Velmeti ja Virve Normeti ning kirjutanud ise aastaist 2001–2011. Kuna mis tahes ajalooline ülevaade tugineb arhiividele, siis on hindamatu väärtusega see eeltöö, mida on suutnud ERSO arhiivi korrastamisel läbi viia arhivaar Jüri Hargel, kes on kõnesoleva raamatu puhul Kasema kõrval ka toimetaja.

Tundes eelnimetatud autorite varem ilmunud kirjutiste põhjal nende isikupärast väljenduslaadi, mis mõnel juhul on olnud raskesti jälgitavate kiil-, kõrval- ja täiendlausetega, väärib erilist tunnustust koostaja suutlikkus toimetada raamatu tekstid ühtlaseks. Faktirohke ja ladus tekstiesitus kulgeb tõepoolest kui põnev jutustus ühest perioodist teise, andes koloriitseid aktsente peadirigentide loomeperioodidele. Kahjuks leidub tekstis ilmselt kõnekeelest tulnud vigu, kui kirjutatakse orkestri (või kellegi isiku) 70. ja 80. juubelist jms. Seejuures on mõeldud muidugi kas 70. tegevusaastat, aasta-, sünni- või sünniaastapäeva. Ka mõned üksikud vahelejäänud või liigsed tähed mõnes sõnas näitavad, et tempokalt arvuti klaviatuuriklahvidel mängides võib juhtuda sama, mis pianistidel klaverikontserdi esituses.

Suhteliselt väikese mahuga raamat sisaldab hämmastavalt ja üllatavalt palju sedagi, mis jääb n-ö eesriide taha. Kuigi peateemana on raamatu sisutelge hoidmas ERSO kujunemisja arengulugu, siis on see olnud niivõrd tihedasti seotud Eesti kultuurilooga, et võime kõhklematult panna nende vahele võrdusmärgi. Orkester oli ja on meie kultuuriprotsessi lahutamatu osa. Kontserdikuulajana võtame seda justkui enesestmõistetavust. Kui nüüd raamatust faktidena taas üle lugeda, mida on teinud ERSO eesti muusika esituste, salvestuste ja plaadistuste osas, millist repertuaari on nad pakkunud ka puna-musta-valge-kirjulisel ajastul esimesena N Liidus ja kuuludes selle esindusorkestrite hulka, siis süveneb üha sügavaim austus meie dirigentide ja orkestrantide vastu. Nad on osanud ja suutnud tugineda väärtustele ajastu tõketest hoolimata. Küllap ei ole üldse mitte juhus, et selle raamatu orkestriajaloo uuringute autorid on olnud väljapaistvad Eesti Raadio töötajad (v.a M. Kasema). Oma igapäevaseid ülesandeid täites on nad pikki aastaid olnud orkestriga tihedasti seotud ning ka Eesti Raadio (nüüd ERR) on olnud ERSO hea partnerina nii helitehnilise kui ka sisulise töö poolest tunnustatud lähemal ja kaugel.

Esiletõstmist väärib raamatu pildivalik, mis on mitmekülgne ja pakub huvitavaid hetki. Austavat suhtumist orkestrantidesse näitavad fotojäädvustused eri koosseisudest. Seda on muidugi hea öelda, et võinuks pingutada kõigi naisorkestrantide nimemuudatused välja tuua, kuid usun, et tehti niigi kõik, mis suudeti. Lisaväärtuse annab raamatule eestikeelse tekstiga paralleelselt liikuv ingliskeelne tekst (tõlkinud Ilmar Anvelt). Nii et lühikokkuvõttes on tegu väärt raamatuga ühest väärikast orkestrist. Igal juhul on see ERSO olulisemate arengujoonte ülevaade, millele kui raamistikule on edaspidi võimalik üles ehitada mis tahes suunitlusega uurimusi või miks mitte ka orkestriloos oluliste isikute mälestusi.

Nagu ikka, on ka midagi täiesti muutumatut meie elus. Seda, millest kirjutati ja räägiti ERSO töötingimuste parandamise osas juba vähemasti 1970. aastatest, võib tänaselgi päeval samas sõnastuses korrata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht