ERSO juubelihooaja grand finale

Nele-Eva Steinfeld

ERSO 85 hooaja lõpusirge Estonia kontserdisaalis: 26. I V kontsert „Pianissimo”, kavas Johannes Brahmsi Kolmas sümfoonia ja Franz Xaver Scharwenka Neljas klaverikontsert, solist Aleksandr Markovitš; 4. V hooaja lõppkontsert „Imperaator”, kavas Johannes Brahmsi Neljas sümfoonia ja Ludwig van Beethoveni Viies klaverikontsert, solist Kalle Randalu. Kontserte juhatas ERSO peadirigent Neeme Järvi. ERSO 85. hooaeg oli edukas mitmes mõttes: orkestri juurde naasis eelnenud segaduste kiuste kaua oodatud peadirigent Neeme Järvi, kelle käe all mängiti seitse kõrgetasemelist kontserti. Samuti tõusid esile uued ja sisukalt koostatud kontserdisarjad, milleks olid „Jubilate”, „Meistriklass”, „Saaga” ja „Concerto”. Samuti jääb 85. hooaega meenutama raamat „Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Raadioansamblist riigi esindusorkestriks” (koostajaks Maarja Kasema) ning märkamata ega märkimata ei saa jätta publiku kasvanud huvi kontserdisaalis toimuva vastu. Kui vaadata ERSO äsja lõppenud ja eelseisva hooaja kava, aga samuti möödunud aastate Leigo järvemuusika ja rahvusvahelise Järvi festivali programmi, siis näib, et peadirigent Neeme Järvi tähelepanu keskmes on valdavalt Beethoveni, Brahmsi, Haydni ja Schuberti sümfooniad. Maestro on öelnud, et nüüd on kätte jõudnud aeg, mil ta soovib esitada eelkõige just nende autorite loomingut. On muidugi tänuväärne, et Järvi oma suured kogemused ja muusikamõistmise just sellise repertuaari kaudu eesti publikuni toob. Ta on öelnud nii: „Olen alati tahtnud ja tahan ka edaspidi supelda heas muusikas ja teha seda heade oskustega, nautida seda ise ja panna ka teised nautima. See ongi kõik, mida ma tahan” (vt „Encore! Neeme Järvi”, SE&JS Kirjastus, 2001, lk 251).

Põneva sisuliini moodustasid ERSO tänavusel hooajal Neeme Järvi juhatatud Johannes Brahmsi neli sümfooniat. Järvi on dirigent, kes juhatas Brahmsi sümfooniaid ilmselt juba pool sajandit tagasi, ning ta on neid juhatanud ja plaadistanud maailmas paljude kõrgetasemeliste orkestritega. Siiski tuleb ta nende teoste juurde ikka ja jälle tagasi, pannes esitatavasse kõik oma oskused ja tõekspidamised. Kui osa kuulajaid on ehk harjunud veel pisut raskepärase ja üleromantiseeritud Brahmsiga, siis Järvi Brahmsi-interpretatsioon on väga kammerlik. Kogu faktuur on äärmiselt selge ja balansseeritud ning arvukad muusikalised detailid on peenekoeliselt esile toodud. Kõigil neljal kontserdil, kus kõlasid ometi ju nii tuntud teosed, võis avastada täiesti uusi nüansse ja häälte joonistumist. Järvi võimaldas Brahmsi sümfooniaid kuulata otsekui uuest ja selgest vaatepunktist ja ilmselt samasuguste põhimõtete kohaselt mängivad Brahmsi sümfooniaid ka maailma esiorkestrid. Vahest ongi kammerlikult klaar interpretatsioon lähemal Brahmsi kõlasoovidele, sest tema eluajal armastati kammermuusikat väga ja tollased orkestrikoosseisud olid keelpillide arvult mõnevõrra väiksemad, mis andis ka kergema ja õhulisema kõla.

Neeme Järvil on muusika alati pidevas liikumises ja kõikidest muusikalistest mõtetest joonistub selgelt välja põhjendatud tervikpilt. Sümfooniate ettekanne oli osade kaupa hästi planeeritud ja kulminatsioonide ajastamine veenev, sest orkestri täiskõla ei pandud kohe esimeses osas mängu. Ja ega publikuga ühenduse loomiseks polegi tarvis helitugevuse või kiiruse rekordeid. Kuulajat haarab see, kui muusika liigub ja hingab ning tervikusse haakuvad kõik detailid, mida dirigendil on parasjagu tuju partituurist välja lugeda ja orkestri abil kuulajateni tuua.

Kõige kammerlikumalt mõjus 3. sümfoonia ettekanne. Seda peetakse üheks keerulisemaks Brahmsi sümfooniate hulgas, sest tempod on kõikides osades küllaltki sarnased, mistõttu vajalike kontrastide leidmine ehk pisut raskem. Ent igav ei hakanud kordagi ja ettekanne oli väljendusrikas, kuigi 4. sümfooniaga võrreldes jäi orkestri mängutuju veidi tagasihoidlikumaks. Viimase esitamisel pandi suurt rõhku elavatele rütmikujunditele, mis on Brahmsi loomingus tähtsal kohal, ning teose ettekandes olid klassikaline selgus ja romantismiajastu vaim mõjuvas kooskõlas. Teose avaosa mõjus eleegiliselt, seevastu eriti tuliselt oli mängitud kolmas osa. Huvitavad seosed tekkisid varjundirohke neljanda osa passacaglia ajal, kus oli kuulda Brahmsi armastust vanamuusika vastu. Ajal, mil enamik muusikuid vältis vanameistrite Bachi või Palestrina loomingut, juhatas Brahms neid teoseid kriitikanooltele vaatamata, saades mõtteainet ka oma teoste loomiseks. Mis puudutab aga temposid, siis olid need mõlemas sümfoonias küllaltki liikuvad, mis lükkab vähemalt korraks ümber tuntud tõe, et mida väärikamasse vanusesse dirigent jõuab, seda aeglasemaid temposid ta armastab.

Kõnealustel kontsertidel soleeris kaks vastandlikku pianisti: Aleksandr Markovitš ja Kalle Randalu. Kui Markovitš eelistab pigem romantilist ja virtuoosset „raskekahurväe” repertuaari, siis Randalu sisuline raskuspunkt asetub eelkõige klassikalistel teostel. Aleksandr Markovitši esituses sai kuulda siinmail suhteliselt tundmatu Franz Xaver Scharwenka (1850–1924) 4. klaverikontserti. Poola päritoluga saksa pianist ja helilooja Scharwenka oli Gustav Mahleri üks lemmikpianiste, kellega nad tihti koos esinesid. Tol ajal levisid ütlused, et kes pole mänginud Scharwenka 4. klaverikontserti, see pole tõsiseltvõetav pianist. Tegemist on romantilise ja virtuoosse teosega, mis on kirjutatud aastal 1908 ja kus võib ära tunda Liszti, Rahmaninovi ja Saint-Saënsi mõju. Markovitš näib seda sorti muusikat armastavat: talle ei valmista passaažid ega jõuline akordika mingeid raskusi ning tema klaverimäng on muusikaliste kujundite teenistuses – laval kutsub ta need suure süvenemisega ellu. Markovitši soleerimist õnnestub eesti publikul taas kuulata juba 5. juulil, mil Estonia kontserdisaalis kõlab koos ERSO ja Neeme Järviga Tšaikovski 1. klaverikontsert. Samuti on Markovitš oodatud külaline suvisel Järvi festivalil ning ERSO järgmise hooaja kavas, kui tema esituses kuuleb Rahmaninovi 3. klaverikontserti.

Kui tulla tagasi ERSO hooaja lõppkontserdi juurde, siis Brahmsi ja Beethoveni teosed haakusid kavana hästi. Juba 1966. aastal esitas Neeme Järvi Moskva konservatooriumi Suures saalis kõik Brahmsi sümfooniad ja Beethoveni klaverikontserdid, partneriks pianist Emil Gilels. Seekord oli Brahmsi 4. sümfooniaga paaris Beethoveni 5. klaverikontsert, kus soleeris Kalle Randalu, ning esitus jättis sügava mulje. Teose rütmiline joonis toodi selgelt esile ning Randalu mängus oli palju värve, tämbreid ja karaktereid. Ulatuslikus avaosas saavutas ta mõjuva kontrasti võimsa peateema ning laulva ja õrna kõrvalteema vahel, mängides seega teose kõlalise diapasooni väga avaraks. Muusikalisi tähendusi ja sisulist pinget jagus pisimategi intervallide vahele ja nii kirgast kõla klaveri ülemises registris pole sellest Steinwayst ammu välja meelitatud. Klaverikontserdi teises osas saavutati soe atmosfäär ja siinkohal tahan esile tuua ka orkestri tšellorühma kauni toonikvaliteedi. Erakordselt kõlas kolmanda osa lõpus klaveri ja timpani duett ning hoogne finaal läks publiku soovil kordamisele.

Lisapalana mängiti Arvo Leiburi soleerimisel Johan Halvorseni „Melanhoolia”, mis sümboliseeris väikese kurbusenoodina juubelihooaja lõppemist. Kurvastuseks pole siiski põhjust, sest ERSOt saab kuulata veel kevadel ja suvelgi ning kaugel see järgminegi hooaeg enam on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming