Eri Klas ja Tampere filharmoonikud

Toomas Velmet

Festival ?Tubin ja tema aeg?: TAMPERE FILHARMOONIA SÜMFOONIAORKESTER ERI KLASI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 31. V. Kõigepealt tahan teadvustada karmi kadedust, mis sööb hinge, kui kuuled põhjanaabrite sümfooniaorkestreid. Rääkimata Helsingi omadest, vaid just nimelt Tampere, Turu, Lahti, Oulu, Kuopio orkestrist ja riburada pidi edasi kuni nabapiirini välja. Ja pea kõigis neis leiad Eestist pärit artiste vähem või rohkem vastutusrikaste pultide tagant. Mul on ettepanek meie kultuurijuhtidele ja kaukameestele: kas ei ole saabunud juba aeg nad kõik tagasi osta, sest meie heade mõtete linn Tartu väärib ükskord ometi korralikku sümfooniaorkestrit. Kas või ainult sellepärast, et ei kasvaks üles põlvkondade kaupa haritlasi, kelle muusikaline kultuuribaas piirdub terminitega ?bänd? ja ?lugu?.

Festivali ?Tubin ja tema aeg? orkestrite ja dirigentide paraadi viies kontsert toimus 31. mail Estonia kontserdisaalis, laval oli Tampere Filharmoonia Sümfooniaorkester ning puldis nende peadirigent Eri Klas. Kava oli põnevate seostega ja algas juubilariga, kelle nimi Arvo Pärt, ning tema läbimurdeteosega ?Perpetuum mobile? aastast 1963.

Kuna olen samas ajastus kasvanud, õigemini öeldes ajastust läbi kasvanud, siis oskan ehk ka esitust pisut vaagida. Teatavale varase Pärdi esitusele ja kuulamiskogemusele toetudes ei saa ma nõustuda nendega, kes eelistavad ühte Pärti teisele Pärdile. Kõik saavad ju aru, millistest Pärtidest jutt käib. Kui Pärt 1963 mõjus eelkõige ?okeerivana, kus mõjuriteks väljendusvahendid ja üheselt lööv vorm, siis pelgalt nende võtetega poolt sajandit vastu ei pea. Kuulates tänast ?Perpetuum mobile?t? Tampere filharmoonikutega, tõusis minu jaoks esiplaanile orkestratsiooni tämbrite valdamine, s.o nende kasutamine vormi pingestamisel, ning mulle vähemalt tundus nii, et maestro Klas teab täpselt, et fff?idel on piirid, aga tämbripalett, mängumaa selles partituuris on piirideta.

Teise teosena kõlas aga teine Pärt ehk ?Fratres?, seekord versioon aastast 1991 keelpillidele ja löökpillidele in memoriam Eduard Tubin. Registreeritud on 11 (!) erinevat varianti nimetatud teosest ajavahemikus 1977 ? 2003, nendest originaalijärgselt viis autoriseadet ja viis esitajatepoolset seadet. Kas muusikaajalugu tunneb teist heliloojat, kelle loomingust saab moodustada paari, kus vormivõte on lausa arvutuslikult samane ja sisu nii kontrastselt erinev?

Kui Tampere filharmoonikute kõlalise isikupära ja mahupiirid võis juba nende teostega välja arvutada, siis järgnev Tubina IX sümfoonia ?Sinfonia semplice? (1969) tõestas eelnenud arvutuste paikapidavust. Erakordselt omanäolise, sügavalt bassidele toetuva kõlaga sümfooniaorkester, mille keelpillid on forsseerimatult intensiivsed, puupillid tämbritelt hästi sulavad ja vased pehmelt mahukad. Kuidagi nagu ülivõrdeliselt standardsed seisukohad. Nii see peabki heas orkestris olema, aga Tampere orkestris väljendub see lõppkokkuvõtes veel ainult neile omase tumeda ning sametise tutti-tämbrina.

Tubina Kaheksas ja Üheksas on minu arvamust mööda ühe teema käsitlus, mis sai alguse Vioolasonaadist ning jõudis selginemise ja lahenduseni just IX sümfoonias. Mulle tundub, et IX sümfoonia lõpp ei lõpeta mitte ainult seda konkreetset teost, vaid terve perioodi helilooja loomingus, küsides: milleks see kõik? Mul ei ole olnud võimalust varem kuulata Tubina loomingut Eri Klasi esituses (kui ammuaegset Klaverikontsertiinot mitte arvestada). IX sümfoonia ettekanne Tampere filharmoonikutega oli absoluutselt veenev ja tõestas suurepäraselt vana tõde, et suure helilooja parim teos on alati see, mida sa just parajasti kuulad.

Kontserdi teine pool tutvustas meile sellist kadunud ?anrit nagu melodraama, autoriks Jean Sibelius ja teose nimi ?Metshaldjas? op. 15 (1894). Selle teose esituseks astus kontserdisaali lavale soome teatrilegend ? näitleja, lavastaja, professor Lasse Pöysti (1927). Saime kuulda sellist lugemist, millele võrdset meil tuleb otsida aegadest, kui tegutsesid Hugo Laur või veel täpsemalt Karl Ader. Juba oma isikliku sarmi ja väärikusega varjutas Lasse Pöysti Sibeliuse illustratsiooni Viktor Rydbergi poeemile ?Metshaldjas?.

Kontserdi lõpetuseks esitati Richard Straussi sümfooniline poeem ?Till Eulenspiegel? op. 28, mis on ju sisuliselt orkestri ja tema solistide kvaliteedi proov või demonstratsioon ning pealegi absoluutselt hea muusika. Finaal oli efektne ja nõudis lisa ja sealt nad tulidki ? nii ?Finlandia? kui ?Kurb valss?. Iga kord, kui kuulen ?Finlandiat? soomlastelt, arutlen endamisi, et mis see küll on, mis nende esituse eriliseks teeb. Ei tea seda nüüdki, aga eriliselt hea ta on.

Hinge jääb ikka eriline kadedus, et miks neil seal Tamperes on, aga meil Tartus pole. Ja siis see Tampere-talo kah veel!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming