Ere pilt Suure Kunstniku loomenatuurist

Igor Garšnek

Kontsert „Eino Tamberg 80”: ERS O, Rauno Elp (bariton), Indrek Vau (trompet) ja Toomas Vavilov (klarnet) Paul Mäe dirigeerimisel 28. V Estonia kontserdisaalis. Kui nii suure ja rikka loomepagasiga helilooja nagu Eino Tamberg jõuab oma 80. eluverstapostini, siis on tegelikult üsna raske päevakohast  juubelikontserdi kava kokku panna, sest väärt loomingut on tal enam kui poole sajandi jooksul kogunenud niivõrd palju. Paratamatult tekib küsimus, mida võtta ja mida jätta ning kuidas eksponeerida seda, mis avaks helilooja isikupära kõige iseloomulikumalt.

Möödunud reede ERS O muusikaõhtu „Eino Tamberg 80” näitas Paul Mägi dirigeerimisel igatahes kujukalt, et kuigi kaks tundi on lühike aeg, on ka sellistes ajapiirides võimalik  helisema panna muusika, mis annab Suure Kunstniku loomenatuurist ereda pildi. Millised on siis Eino Tambergi kui helilooja palgejooned? Üks peamisi märksõnu oleks kindlasti „instrumentaalkontsert” – neid on tal tänaseks valminud kaheksa. Ning kõnealusel muusikaõhtul kõlasidki Trompetikontsert nr 1 op. 42 (1972) ja „Tundeline teekond klarnetiga” op. 96 (1996), mis on oma kontsertliku ülesehituse poolest samuti  nagu instrumentaalkontsert.

Teine oluline märksõna Tambergi loomingus on muidugi „vokaalmuusika”: kolm ooperit, oratoorium ja mitmed vokaaltsüklid räägivad iseenda eest. Sellest valdkonnast oli juubelikontserdil esindatud kaks osa tsüklist „Viis romanssi Sándor Petöfi sõnadele” op. 4 (1955, orkestreeritud 2010) ja „Ülemlaul” oratooriumist „Amores” op. 65 (1981). Ning kolmas tähendusrikas märksõna,  milleta juubilari muusikaline portree oleks mõeldamatu, on „sümfonism”. Seetõttu kõlaski piduliku kontserdi lõpetuseks tema Sümfoonia nr 4 op. 102 („Sümfoonia epiloogiga”, 1998). Siinkohal tasub tähele panna ka eelmainitud heliteoste loomisaastaid – need katavad enam kui pool sajandit (1955–2010). Eesti muusikas on see juba terve epohh.

Pidulik kontsert algas Tambergi „Avafanfaaridega” op. 112 (1975/2001). Selles muusikas  on juba eos veidi teatraalsust ja seda energilist pompoossust Paul Mägi efektselt rõhutaski. Lühike lugu nagu vaimukas epigramm (muuseas, Tambergil on kombeks ka omavahelises vestluses ikka pillata mõni teravmeelne aforism). Järgnev „Nokturn” op. 90 (1994) on huvitava orkestratsiooniga lugu: orkestrifaktuuri kammerlikkus ja intiimne kõlapilt tekib siin orkestrisolistide mitmetasandilisest ansamblist.  Samas avaldub selles teoses loo arengu käigus Tambergi 1990. aastate loomingu üks olulisi jooni – ekspressionistlik kunstitunnetus –, küll läbi peenekoelise dissonantside võrgustiku, aga ikkagi.

Ja mida edasi, seda olulisemaks muutub siin teiste soleerivate instrumentide seas quasi-improvisatsiooniline klaver. Esimese kontserdipoole kaks viimast teost olid meie väljapaistvate instrumentaalsolistide  kanda. Toomas Vavilovi esituses sai nautida „Tundelist teekonda klarnetiga”; tema karakterikujundamise oskust ja mänglevat mängukergust ka äärmistes registrites võiks kadestada iga solist. Ent eraldi tooksin välja teose teise osa „Rahutus” esituse: see muusika peabki kõlama nii fantaasiarikka ansamblilise agoogikaga, nagu Mägi ja Vavilov selle tandemina välja mängisid.

Trompetikontserdi nr 1 solistiks oli aga  Indrek Vau. Väga nauditav esitus; teose esimeses osas oli tema trompeti sära ergas ka mängutehniliselt keerulistes repetitsioonides. Samas rõhutas Vau oma motoorikaga selle muusika neoklassikalisi stiilipiire. Seda eriti virtuoosselt veel ülienergilises finaalis, mille kontsertlik karakter oli küll jäägitult kaasahaarav. Teine osa Lento näitas aga solisti romantilise kantileeni kujundamise oskust. Kontserdi teine pool algas kahe osaga  tsüklist „Viis romanssi Sándor Petöfi sõnadele”, solistiks Rauno Elp. Originaalis baritonile ja klaverile kirjutatud teos kõlas orkestrivariandis mõistagi avaramalt ja seda avarust oli ka Elbi vokaalses tunnetuses. Kuivõrd avas tema nii-öelda ooperlik lähenemine ka nende laulude poeetilist sõnumit, selle küsimuse jätame praegu lahtiseks. Siiski kõlas „Ülemlaul” oratooriumist „Amores” solistilt igas mõttes palju veenvamalt. 

Tambergi Neljas sümfoonia („Sümfoonia epiloogiga”), mis lõpetas piduliku õhtu, on nii orkestratsiooni kui kujunditeringi poolest hästi mitmeplaaniline suurteos. Kuna kõik osad lähevad siin attacca, siis tuli Paul Mäel dirigendipuldist sidususe tagamiseks üles näidata paindlikku tempolist „voolujoonelisust”. Kui esimeses osas kujundas ta orkestri kõlapildi küllaltki läbipaistvaks, siis teises episoodis lavastas ta juba suuri dünaamilisi  kontraste, mis rõhutas muusika ekspressiivselt raskemeelset karakterit. Hiljem tõi Mägi meisterlikult esiplaanile sisemiselt lõhestatud kujundeid ning oskas huvitavalt kasvatada ja lahendada muusikalisi pingeid. Seda lõpetava epiloogini välja, mis kujunes tänu sordiiniga trompetile lausa ebamaiselt müstiliseks. Nauditav muusikaõhtu. Palju õnne sulle, Eino, veel kord!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming