Epohhi loova innovatiivsuseta

Erkki Hõbe

Veljo Tormis „Töötlused: laulu jäävuse seadus”. Ulmeplaadid, 2009.    See kogumikplaat on sündinud taotlusest luua kokkupuude akadeemilise ja mitteakadeemilise muusika vahel. Täpsemalt seisnes projekt selles, et Veljo Tormise teosed anti töötlemiseks Eesti alternatiivartistidele. Aivar Tõnso projektis oma Ulmeplaatide label’i jaoks lõi kaasa viisteist artisti (kaasa arvatud Tõnso ise) elektroonikutest kuni indie-gruppideni. Juba Veljo Tormis ise on olnud oma  heliloomes töötleja. Minnes süvitsi eesti regilaulu ja rahvamuusika pärandisse, on ta võtnud algmaterjali – tihti meeles pidades ka unustatud traditsioone ja kultuuripärandit – ning andnud sellele täiesti uue hingamise. Tormis on rikastanud runo kaasaegsete kompositsiooni- ja arranžeerimistaktikate abil, võtmata talt ära põhiolemust. Nüüd tekib huvi, millistes suundades on Eesti alternatiivartistid Tormise  enda pärandit arendanud.

Epohhiloovat innovatiivsust ei maksaks siit plaadilt siiski oodata, „Laulu jäävuse seadus” ise allub tavalise tribuut/remiksalbumi seaduspäradele. Osa interpreete esitab laule enamvähem üksühele originaali suhtes, teised sooritavad tavapärase remiksi, lisades originaalsalvestistele oma elektroonilisi rütme ja taustu. Kaasaegses pop- ja alternatiivmuusikas on töötlusel tihti mõte  vaid siis, kui originaaliga võetakse ette midagi põnevat. Artiste, kes teevad seda Tormise lauludega, siin siiski leidub. Kirtana Rasa muudab „Kutse jaanitulele II” india rahvalaulu sarnaseks, näidates, kui iseloomulik on monotoonsuse piiril kulgev hüpnootilisus nii runole kui ragale. Muschraum arendab „Ilu kaob õue pealt” progelikus suunas ja uputab laulu vokoodrisse, justkui toimuks eest ja tagant  laulmine inimese ja masina vahel. Pastaca mänguline elektroakustika vajutab juba tuntud omapärasuses loole „Röntüška III” oma pitseri. Üllatuslikult tugev on aga Taavi Tulev, kes koostöös Tui Hirvega raamib runo edukalt inditroonika konteksti. Tulemuseks üsna julge sooritus, mis annab aimu, kui hästi võiks toimida rahvalaulu integreerimine tänapäeva indie- ja elektropopi stiiliga.

Hoopis erinevas idioomis  (ambient) juhib aga Saksamaal baseeruv Marsen Jules tormisliku koorimuusika veelgi minimalistlikumas suunas, kui juba Tormise enda lähenemine sugereerib. Enamasti jääb „Laulu jäävuse seadust” kuulates siiski mulje, et muusikud on võtnud Tormise töötlemist lihtsalt omamoodi huvitava kõrvalprojektina. Tormise töö regilauludega oli tõsine pühendumus, mille viljade innovatiivsuses ei  saa kahelda. Transformatsioon, mille ta läbi viis, oli epohhi loov: unustusehõlma vajuvatest runoviisidest said tema nägemuses akadeemilise koorimuusika repertuaari kuuluvad teosed. Tormise looming on hea näide sellest, kuidas rahvamuusika võib andeka akadeemilise helilooja kätes hakata elama sootuks omaette elu. Enamik selle plaadi töötlustest jääb aga viisaka austusavalduse tasemele ega tõsta  Tormise enda tööd täiesti uuele tasandile, sest siinsed töötlejad kahjuks ei arenda tema loodut edasi piisavalt julgelt.

Samas võib öelda, et Veljo Tormis on juba isegi kõva tööd teinud pärimusmuusikale uue hingamise andmisel, mistõttu on raske ette kujutada, kuidas oleks tema loomingut võimalik veelgi kõrgematesse kõrgustesse tõsta. Kes selle kogumiku vastu siiski huvi tunneb, võiks kindlasti huvi tunda ka  originaalide vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming