Enne Concertgebouwd

Maria Mölder

Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Daniel Reuss 29. IX Nigulistes. Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) näitas Nigulistes kava, mis viidi 2. oktoobril Amsterdami Concertgebouw lavale. Mitte üht konksu – tervenisti eesti muusika peadirigent Daniel Reussi juhatusel.        Toivo Tulevi ülemlaulu tekstidele komponeeritud tsükkel „Songs” (loodud 2005. aastal EFK resideeruva heliloojana) peahõrgutisena ennustas kogu kontserdile ülevat õhustikku – seda enam, et vaimulikest teostest koosnes ka ülejäänud kava. Nagu Tulevil enam kui tihti, said teoses kokku vana ja uus, ilmalik ja religioosne. Õhtumaine ja Lähis-Idast pärinev (imekauni kõlaga duduk!) oli ühendatud ka instrumentaalansamblis, vokaalidki jäljendasid siin-seal varast idapoolsemat muusikat ja kohandusid selle kõlapildiga. Poeetiliste, kohati meeleliste tekstide vahendajatena moodustasid tutti helimassiividele vastandudes täiesti erilise kõrgete häälte buketi sopran  Kädy Plaas ja tenor Mati Turi, eriti maagiliste häälevarjunditega jäi aga meelde kontratenor James Laing. 

Koorilaulja töös esineb kahtlemata rutiini ja see on loomulik, kuid seekord pidi professionaalsuse heledamat ja tumedamat kuma märkama ka viimase rea publik. Sellised suhtumise katalüsaatorid väljendusid eelkõige teoste puhul, mida koor on laulnud aastaid ja mis moodustasid kavas peateose kõrval pigem kavatäite, kuid tõmbasid endale siiski palju tähelepanu. See omakorda tekitas küsimuse, kas teose emotsionaalne tasakaal peab tõesti olema võrdelises seoses nootide õppimisele  kulutatud higi ja pisaratega. Näiteks Pärdi „Magnificat’i” tempokas kulg röövib teoselt pühaduse, mis selle esitusega võiks kaasneda. Ehe tunne ja läbielamine asendub professionaalse läbilaulmisega. Kohati demonstreeritakse liigagi edevalt oma täidlast tooni, mõtestamata lahti dünaamilise plaani seotust tekstiga. Eks EFK ongi „Magnificat’i” pidanud publiku ette tooma omajagu – tegemist on ju tema ühe tuntuma ja kaunima, paljudele  märgilise tähendusega a cappella kooriteosega. Tähistasime äsja üle kuu intensiivselt Pärdi juubelit ja seda suuremat hoolikust oleks oodanud maestro loominguga suhestumisel. „Magnificat’i” esituse puhul võis teose kontseptsiooni asemel hõlpsamini tekkida ettekujutus muretusest ja liigsest üleolekust (tüdimusest?), harras kiidulaul neitsi Maarjale see vaevalt oli. Pühalik toon naasis alles viimases fraasis – „Mu hing ülistab Issandat”.  Pärdi teise a cappella teosega „Da pacem Domine” kompenseeriti õnneks see süütus, mis „Magnificat’is” vajaka jäi. Erkki-Sven Tüüri fantastilistest kooskõladest koosnevas kolmekeelses teoses „Triglosson Trishagion” (2008) oli kooril kõige rohkem tegemist salakavalalt vooklevate meloodiatega, mis tunglesid dissonantsete akordide poole. Orthodox Singersile loodud teose rütmikäsitlus on Tüüri loomingut teades ebaharilikult  hapral positsioonil: pigem iseloomustab teost rahulik ja ühtlane hingamine, mille elustamine ongi nähtavasti keerulisem kui esmaabikursustel õpetatakse. 

EFK on oma repertuaaris tihti tulnud tagasi Cyrillus Kreegi „Taaveti laulude” juurde, Reussi dirigeerimisel kombineeriti neid viimati kontserdil vististi Tõnu Kõrvitsa ja Galina Grigorjeva loomingu ning Mendelssohniga. Koos viimase muusikaga anti need möödunud aastal plaadilgi välja. Ehk just tollest kõrvutamisest jäi külge harjumus laulda Kreeki laialt ja mastaapselt,  mitte niivõrd palvena. Seekord oli „Taaveti laulude” (nr 22, nr 104 „Õnnis on inimene” ja nr 141) romantilises lainetuses ebaproportsionaalselt palju põhjendamatut võimsa hääle demonstreerimist, vähem täpsust ja siirast ülevust või meeleheidet. Lohakusi lubati endale eriti psalmide alguses, mis tähendab, et keskendumine ja koostöö vedasid alt. Tõsi, Kreegi kooriloomingus on mõndagi hilisromantismile iseloomulikku, kuid tundlemise kõrval vääriks väljatoomist ka peenekoeline, jahe ja põhjamaiselt vaoshoitud karakter. EFK kontserdile olid seekord iseloomulikud erakordselt pikad pausid teose lõpu ja aplausi vahel. Justkui valdaks publikut nõutus. Kas johtus see ülitugevast pingest muusikas ja soovist teoseid vaikusega pikendada või vastupidi – äkki jõudis too pinge publikuni tavapärasest nõrgemana?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming