Energiat ja armastust

Leelo Kõlar

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts, solist Mihkel Poll (klaver) 17. IX Estonia kontserdisaalis. Tumedate tiibade sahinal alustatud EinoJuhani Rautavaara „Angels and Visitators” (1978) kujunes Olari Eltsi juhatusel põnevaks sissejuhatuseks kontserdi esimesele, n-ö põhjamaisele poolele. Autor on teose tausta avades selgitanud: „Need inglid pole pärit laste muinasjuttudest ega religioossest kitšist, vaid veendumusest, et väljaspool meie argiteadvust on muid tõelisusi, täiesti teistsuguseid teadvuse vorme. Sellest tundmatust tõelisusest ilmub olendeid, keda võib kutsuda ingliteks.” Kuuldud seiklus viis läbi elu ja une pahede ja süngete katakombide. Õudsed ja hirmutavad hallutsinatsioonid vaheldusid hõljuvate ebamaiste viirastustega värvikas ja omanäoliselt isikupärases orkestratsioonis.       

Dirigendil ja orkestril oli võimu luua lummav kõrvujääv kujund. Meie kontserdipubliku osasaamine Rautavaara loomingust on olnud nullilähedane – hea, kui lähemal ajal saaks selle huvitava ja maailmas tunnustatud  meistri teoste kuulamisvõla tagasi maksta. Meeli ergutavale sissejuhatusele järgnenud helge pilt Norra loodusest ja rahvamuusikast Edvard Griegi a-moll klaverikontserdi op. 16 (1868) näol Mihkel Polli esituses häälestas positiivsetele tunnetele. Dirigendi ja solisti heas teineteisemõistmises mõjusid need otsekohesed ja karged kujundid õrnalt ja soojalt. Lüürilise alatooniga teemade arendus võlus rikaste kõlavarjunditega. Ehk võinuks  kontserdi II osas olla isegi lihtsam ja sinisilmsemalt sirgjoonelisem – paiguti pisendas üleromantiseeritus veidi „puhtsüdamlikku siirast ülestunnistust”. I osa kadentsist sai kogu kontserdi erutava kujundusega dramaatiline kulminatsioon, mida ei suutnud ületada ka III osa lõpu ülevoolavalt võidukas rõõm. Näib, et selle jaoks on Griegil küll jätkunud mõttejõudu (ka esitajatel!), aga vähe praktilist noodimaterjali, millega seda ülevust õigupoolest  täita. Mida teha? Laiendused ja veel kord laiendused siin olukorda ei päästa. Terve III osa, norra tants, oli suurejooneliselt hoogne ja kaasatõmbav. Samas viis see mõttele, et särtsakamates ja elavamates karakterites kipub Pollil sisemine kirg taanduma suurepärasele klaverikäsitlusele ja sihipärasele aktiivsusele.     

See säde, mis hõõgub tema lüürikas, võiks teinekord rohkem lahvatada. (Norimine muidugi.) On ju nii, et saavutused on lihtsalt rakendatud loovuse peegeldus. Tunne, et oled aina teel – mitte kunagi päral! Sergei Rahmaninov armastas oma teostest „Sümfoonilisi tantse” (tema viimane opus  45,1940) kuidagi eriliselt, isegi üle kõige. Olles ise kodumaast kaugel, tundis ta suurt muret selle pärast, kuidas küll võtavad armastatud helitöö vastu Venemaa, sõbrad, muusikud, kolleegid. Ta soovis kirglikult teose plaadistamist, mis aga mitmel põhjusel ei sündinud. Teos tuli esiettekandele Philadelphias ja New Yorgis 1941. aastal. Rahmaninovi suur armastus oma tantsude vastu on nakatanud Olari Eltsi, kel õnnestus orkestrisse kallata suurem  annus energiat. Eltsi sees muusika põleb. Tal on erk rikas kujunditunnetus ja oskus seda atraktiivselt realiseerida, sütitada ja haarata oma tahtmistesse orkester ja kuulajad. Elts tunneb end kodus kogu orkestratsiooni kirevuses, ta on terase orienteerumisvõimega, tegutsemises kiire ja äkiline, teinekord ootamatu. Pinge särises läbi kolme osa, polnud ühtegi tühja kohta. Eesmärgini jõudmise tõeline väärtus ei seisne ju ainult tulemuses, vaid selles, kuidas  on sind kujundanud see teekond, mille oled läbinud eesmärgi haaramiseks. Eltsil on see teekond olnud elamuslik, töine, põnev. Seda on kuulda ja tunda. Nautida ja vaimustuda!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming