EMTA X Sügisfestival pearõhuga belglastel

Nele-Eva Steinfeld

Tänavuse EMTA Sügisfestivali peakülaliseks oli belgia helilooja Wim Henderickx. Samal aastal, kui muusika- ja teatriakadeemia sai uue õppehoone (1999), toimus esmakordselt sündmus eesti muusika festival, keskpunktis olid uued teosed kohaliku heliloomingu vallast, loojate ja esitajate seas esiplaanil aga üliõpilased. Aasta pärast sai sellest Sügisfestival ning sellest peale on üha enam püüeldud rahvusvahelise avatuse poole. Tänaseks on üritusest kujunenud informatiivne nüüdismuusikafoorum ühes workshop’ide, meistrikursuste ja loengutega kaasaegse muusika interpretatsiooni teemal.

Sügisfestivali olulisemate külaliste hulgast võib ära märkida nüüdismuusikat viljelevad ansamblid Atelier de XX’eme siecle Lyonist, Pierrot Lunaire Ensemble Wien ja Uue Muusika Stuudio Moskvast, samuti heliloojad Louis Andriessen ja Krzysztof Penderecki.

Tänavuste osalejate hulgast kerkivad äsjase loetelu täienduseks esile festivali peakülaline belgia helilooja Wim Henderickx (1962) ning rahvusvahelise tuntusega belgia puhkpilliansambel I Solisti del Vento. Välismaiseid nüüdismuusikuid esindasid veel duo con:fusion Saksamaalt ning USA helilooja ja õppejõud Benjamin Broening, kes Fulbrighti stipendiaadina on õppinud aasta ka EMTAs. Kohalike esitajate hulgas olid ansambel U:, EMTA nüüdismuusika ansambel ja mitmed üliõpilaskoosseisud.

X Sügisfestivali avaõhtu (21. IX) toimumispaigaks oli Kultuurikatla väike saal, kus ülejäänud festivali kontsertidega võrreldes kohale tulnud väheldane publik võis osa saada multimeediaetendusest, mille andis duo con:fusion (Saksamaa) koosseisus Marcia Lemke-Kern (helilooja, sopran, performance) ning Sascha Lino Lemke (helilooja, elektroonika). Duo on spetsialiseerunud lavalistele kompositsioonidele, kus segunevad nüüdismuusika, teatrielemendid ja live-elektroonika ning video. Sünkmustas katlasaalis ümbritses kuulajaid rõske kliima, surround-helipilt ning ärev-sähvivad arvutihääled, mis segunesid soprani jõulise tämbri ning eksalteeritud ja lopsakate tantsuliigutustega.

Sündmuse ühisnimetajaks oli etteaste elementide läbitöötatud koostoime. Oli ka passiivsemaid hetki, nende seas üksik ja igavavõitu filmilõik „Too late” Sonja Schierbaumilt ning Oliver Frei teos „Not here, not now, not with this guy”, kus oodanuks juba heliloojalt suuremat vastavust programmi ja väljendusvahendite osas.

Sügisfestivalil saavad end igal aastal proovile panna ka algajad komponistid. EMTA kammersaalis toodi 22. IX kaasüliõpilaste ettekandes kuuldavale tosin teost üheteistkümnelt noorelt heliloojalt, kelle seas samuti kaks välistudengit. Komponistide suhtelise nooruse tõttu (sünniaastad mahtusid enamasti vahemikku 1984–1989) ei saa objektiivsel põhjusel rääkida väljakujunenud teadmistest, stiilist ja kompositsioonitehnikast, see-eest saab ära märkida omapäraseid ideid ja hinnata teoseid „toreduse” kategoorias.

Silma hakkas Bryan Christiani impressionistlik, unenäoline ja kõhedust tekitavate kujunditega „Sonata da Sabbia Dorata” Liis Jürgensi (harf) ja Ida Teppo (viiul) esituses. Karakteersuse poolest võib esile tuua pisut veljotormislike mõjutustega Evelin Seppari kooriteose „Kuri kodu” (Noored Eesti Hääled, dirigent Maret Alango) ning Kadri Laanese lüheldase, ent hoogsa „Reigi laulu” saksofonikvartetile (Eve Neumann, Liis Mäevälja, Jandra Puusepp, Maret Melesk). Efektsusega mõjus samuti ka Juliana Kuklini „Kitarritrio” (Daniel Julle, Vahur Kubja, Kirill Ogorodnikov), kus põhitöö tegid esitajad varda otsa sätitud poolikute põrkepallidega.

Elektroakustilisi kompositsioone, mille autoriks Benjamin Broening (USA), sai kuulda ansambel U: ettekandes. Hämardatud EMTA kammersaalis kanti ette viis teost, neist kaks tervele ansamblikoosseisule ning kolm solistidele koos fonogrammiga. Kõlapilt oli enamjaolt mediteeriv ning väheste tunglevate lõikudega, mängeldes elusa (akustiline) ja hingetu (elektrooniline) piirimail.

Tõsi, siinkohal tuleb märkida, et ansambel U: hea sisemine koostöö lisas kõlanud teostele hulga isikupärast sisupinget. Elektronpooluse ebaisikulist mõju elavdasid oskuslikult ansambel U: solistid, seda eelkõige niisugustes helitöödes nagu „Dark Wood” tšellole ja elektroonikale (Levi-Danel Mägila) ning „Trembling Air” flöödile ja elektroonikale (Tarmo Johannes).

Sügisfestivali viimase päeva sündmuste hulka mahtusid kohtumine festivali peakülalise Wim Henderickxiga (Belgia) ning rahvusvaheline ümarlaud, kus teemaks kunsti- ja muusikaülikoolide koostöö linnaga. Festivali kõrgetasemelisim hetk oli aga lõppkontsert, kus esines belgia tunnustatuim puhkpilliansambel I Solisti del Vento.

Maailmaesiettekandena kõlas kontserdi avateosena Märt-Matis Lille „Kolm joogilaulu” (2008). Kõnealuse tsükli tagamaad peituvad hiina veiniluules, teose tekstid on loonud legendaarse rühmituse Kaheksa Veiniklaasi Surematut liige Li Bai (701–762). Luuletekstidest õhkuva hägusa meeleseisundi oli helilooja ääristanud omapoolse hapra kõlaraamiga, mille napid kujundid sobisid hästi kokku poeesia kui kunstivormiga, jättes kandvaima mõju kõnelähedasele tekstiesitusele.

Igor Stravinski „Sõduri lugu” oli esitatud kvaliteetselt, kohati jäi aga puudu rütmi kui Stravinski loomingu ühe kandvaima alustala eredast mõtestamisest.

Sügisfestivalile pani värvika punkti Wim Henderickxi teos „Olek lasi karu maha” (2006). Lugu põhineb Bart Moeyaerti jutustusel, mille aluseks on vene muinasjutu „Tulilind” temaatika, mille on omakorda muusikasse pannud Igor Stravinski. Ka instrumentide valik näis selles helitöös olevat inspireeritud Stravinski „Sõduri loost”: koosseisu kuulusid klarnet, fagott, trompet, tromboon, viiul, kontrabass ja löökpillid.

Kui vaadelda belglase teost nüüdismuusikas valitsevate suundumuste taustal, kus mis tahes nähtuste või häälitsuste muusikaks muundamine näib olevat lausa vältimatu ning suurimaid ponnistusi tehakse uute pillimänguvõtete avastamise ning üksteise otsa lükkimisega, mille käigus teinekord leitakse küll vahend, ent kaotatakse mõte (õnneks mitte alati), siis Henderickxi lugu näitas, et nüüdismuusikat saab kirjutada ka selgetele struktuuridele, eredatele rütmikujunditele ning vaheldusrikastele tämbritele toetudes. Heatahtlik jutustus karukütt Olekist oli muusikasse pandud vaimukalt ning saali külgseintele projekteeritud visualisatsioon lisas i-le punkti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht