EMTA, kosmoselaev elektronmuusika avarustes

Tui Hirv

Eelmise nädala kolmapäeval oli EMTA kammersaalis ECMCT (European Course for Musical Composition and Technologies) Tallinna seminari lõppkontsert „Interaktsioonid live-elektroonikaga”. Aastasel kursusel õpetatakse ristseminaride, loomeprojektide ja üliõpilasvahetuse vormis heliloomingut ja sellega seonduvaid tehnoloogiaid. Haridust antakse tehnika kõige viimase sõna valguses – viie aastaga muutub olukord selles vallas kardinaalselt. Osalema valiti kümme üliõpilast kogu maailmast, Eestit esindas Malle Maltis. Projekti koordineerib IRCAM (Institut de Recherche et de Coordination Acoustique/Musique), partneriteks on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Technische Universität Berlin (Saksamaa), Escola Superior de Música de Catalunya (Barcelona, Hispaania), Sibelius-Akatemia (Helsingi, Soome) ja Stowarzyszenie Artystyczne Muzyka Centrum (Kraków, Poola). EMTA elektronmuusika stuudio juhataja Margo Kõlari sõnul on uue muusika tippkeskuste partneriks olla EMTA-le väga suur au: see tähendab, et oleme Euroopa mastaabis olemas. Meil on elektronmuusika viljelemiseks sobivad tingimused: stuudio, know-how ja soov osaleda, mida suurtel ülikoolidel ei pruugi olla. EMTA elektronmuusika stuudios on ka mitmeid haruldasi seadmeid. Nendele sooviti seminari käigus leida kunstiline rakendus.

 

Tehnoloogiatundmine ja improvisatsioonipraktika

Tallinna seminari idee oli kokku viia ECMCT tudengite tehnoloogiatundmine ja EMTA tudengite improvisatsioonipraktika, mis tänu Anto Peti elujõulisele koolkonnale on kõrgel tasemel. Seminarist osa võtnud elektronmuusikutest ja pillimängijatest moodustati ansamblid. Nad töötasid seitsme päeva vältel iseseisvalt loomeprojektidega, keskendusid uudsete tehnoloogiate interaktiivsele rakendamisele muusikas. Noortel heliloojatel oli kaasas ainult senine kogemus aparatuuri ja muusikutega, kogu teostus loodi kohapeal. Varasemaid salvestisi ei kasutatud, helitöötlus näis reaalajas. Lõppkontserdil esitati seminari käigus sündinud improvisatsioone ja kompositsioone.

Kava ülesehitus mõeldi välja esimesel õhtul söömas käies ja menüü nägi välja selline: „Aperitivo” (Lauri-Dag Tüür ja Alejandro Olarte kahel elektrikitarril neljanda korruse fuajees), „Antipasti. Pass me the knife” (Ariadna Alsina järgis liikumistuvastussüsteemiga moderntantsijat Kaspar Ausi), „Primo piatto” – muusikud lugesid eri keeles eri tekste (arusaadav oli üksnes traktaat pudingust, hääled segunesid üle ruumi laiali), „Sorbetto di Limone” (Liis Jürgens ja Saara Rautio katsetasid harfi võimalusi, Liisa Hirsch klaveri ja Alejandro Olarte kitarri omi). Ainsana oli noteeritud Malle Maltise teos „Lendajad” („Secondo piatto”), kus Jandra Puusepp mängis saksofoni. Teised etteasted olid vabamad ja rangemad improvisatsioonid, mille käigus harjutati üksteise tegevusele reageerima, leidma interaktsiooni võimalusi. Kontserdi lõpus said kõik osalejad veel kord sõna „Digestivo’s” ja Weiwei Jini loos „Gentle-men” (Dolce). Sama kavaga esineti 18. jaanuaril Sibeliuse akadeemias.

 

Natuke tarkvarast

Seminari käigus õpiti kasutama mitmesuguseid kontrollereid. Motion tracking näiteks jälgib tantsijat kaamerast ja annab muusikalisteks teisendatavaid parameetreid. Keeruline on sealjuures otsustada, kuidas tantsija liikumine muusikas peaks kostma, et tulemus oleks ka musikaalne. Tantsija muutub sealjuures instrumendiks ja dikteerib muusikat, mitte vastupidi nagu tavaliselt. Veel oli kasutusel puutetundlik programmeeritav ekraan, kus saab kas või iga näpu alla tekitada aspekti, mille parameetreid muuta. Kaheksakanalilise heli levitamine ruumis on samuti oluline väljendusvahend.

Vestlesime Margo Kõlariga elektronmuusika ja selle õpetamise seisust. „Mida üldse muusikaks peetakse, see arusaam on aja jooksul tugevasti muutunud,” ütleb ta. „Uus žanr, mida praegu elektronmuusika nime all esitatakse, tekitab juurdepääsu loomele ükskõik kellele. Muusikategemise tarkvara on standardvarustusena igas Macintoshi arvutis. Küsimus on, kuidas suhestada seda klassikalisest muusikast lähtuva traditsiooniga. Turgu võib põlve otsas ja ilma traditsioonilise hariduseta tehtud muusikale rohkemgi olla, aga EMTA püüab selles osas hoida akadeemilist joont. Siin on eesmärgiks tunda muusikaajalugu, osata pille mängida ja teoseid analüüsida ning kirjutada ka akustilistele instrumentidele tavanotatsioonis.

Paraku jääb akadeemilise kunsti huvilisi üha vähemaks, tõenäoliselt tuleb hakata elektronmuusikat õpetama rohkem muusikatraditsiooni kihita tehnikahuvilistele. Ma ei võitle selle vastu, vaid vana kooli mehena jälgin huviga ja leplikult, mida noored teevad ja muusikaks peavad. Ka elektronmuusikat dikteerivad maitseküsimused: on mitmeid radikaalsuse ja tooruse astmeid. Madala kvaliteediga robustsetele helidele võib rajada terve esteetika.

Kursusega jäin rahule, see oli eriline kogemus nii üliõpilastele kui pedagoogidele. Kontserdil oleksin ehk oodanud veelgi enam interaktiivsusest kantud muusikalisi ideid. Kõige ilusamini õnnestus minu meelest „Antipasti”, kus elektroonika oli tasakaalustatud, paitas kõrvu ega püüdnud hullusega rebestada ning tants oli mõtestatud ja jälgitav.”

Liis Jürgens, kes on ise helilooja, aga kontserdil mängis harfi, jagab muljeid: „Sellises projektis on oht „üle proovida”, tähtis on olla värske. Muidu tundub, et see on klišee ja too on klišee… Kontserdiks olid oma pillid nii ära tüüdanud, et Liisa Hirsch võttis savilinnukese ja mina avastasin, et kitarri-slide’i saab ka toredasti puhuda. Improviseerides peab kogu aeg olema täiesti kohal, seda sorti kontsentratsioon on kaunis väsitav.”

Seekordne projekt oli katsetus, kuidas Euroopa Liidu toetusel nii ulatuslikku kursust läbi viia. Loodetavasti tuleb neid veel ning EMTA osa saab neis olema sama kaalukas.

 

Kontserdil esinesid:

Malle Maltis – elektroonika (ECMCT, Eesti), Ariadna Alsina Tarrés – elektroonika (ECMCT, Hispaania), Weiwei Jin – elektroonika (ECMCT, Hiina/Rootsi),Luis Alejandro Olarte – elektroonika,MIDI kitarr (ECMCT, Colombia), Alejandro Montes De Oca Torres – elektroonika, (ECMCT, Mehhiko), Liisa Hirsch – klaver (Eesti), Jandra Puusepp – saksofon (Eesti),

Saara Rautio – harf (Soome), Liis Jürgens – harf (Eesti), Lauri-Dag Tüür – elektrikitarr (Eesti) ja Kaspar Aus – interaktiivne tants (Eesti).

Juhendajad: Hans-Gunter Lock (Saksa/Eesti), Anto Pett (Eesti), Shinji Kanki (Jaapan/Soome), Andrew Bentley (Suurbritannia/Soome) ja Margo Kõlar (Eesti).

Projekti kodulehekülghttp://www.ecmct.eu.org/

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming