EMP ehk Eesti nüüdisMuusika eriPära

Igor Garšnek

Eesti muusika päevad 22. – 27. IIIEt heliloojate liidu egiidi all korraldatavad Eesti muusika päevad on olnud juba üle kolme aastakümne eesti nüüdismuusika kõige olulisem suurfoorum, ei vaja vist pikemat selgitust. Sest teist samalaadset, nii laiahaardelist ja samas ka süvitsi minevat muusikafestivali meil lihtsalt pole. Erandiks polnud siin mõistagi ka tänavused, äsja lõppenud Eesti muusika päevad. Ei hakka siinkohal üksipulgi lahti harutama ei selle festivali tähelepanuväärset ajalugu, korralduslikke  muutusi eelmistel aastakümnendeil ega muusikaloolisi iseärasusi, kuna huvilised said sellest üsna põhjaliku ülevaate juba 19. III Sirbis.

Niisiis kõigepealt tänavune EM P arvudes: nädalases ajavahemikus anti ühtekokku 12 kontserti (sealhulgas Mark Raidpere muusikaline videoprogramm kinos Artis), oli kaks kriitikute ümarlauda teemal „Muusikakriitika luubi all” ning üks plaadiesitlus Raadiomaja Valges  saalis (CD „Eesti heliloojad VI”). Linnulennult ka interpreetidest. Tänavusele EMPile oli kaasatud esinejaid n-ö seinast seina: alates meie tippkollektiividest nagu ER SO (Anu Tali), Eesti Filharmoonia Kammerkoor (Tõnu Kaljuste) ja Tallinna Kammerorkester (Risto Joost) kuni Tallinna muusikakeskkooli õpilasteni (Kuldar Singi muusikaõhtu Metodisti kirikus). Solistideks nii meie omad tipptegijad (Kalev Kuljus, Riivo Kallasmaa, Andres Kontus  jpt) kui külalised kaugest Austraaliast (tšellistidest kaksikvennad Pei-Jee Ng ja Pei-Sian Ng). Ning nüüd peamisest – kõlanud muusikast, s.t tänavuse EM Pi heliloojatest. Selle festivali ülesehitus on seni lahendatud mitmeti: neljal korral oli läbivaks ideeks festivali oma helilooja (Tulev, Pärt, Tulve ja Tormis aastatel 2004–2007) ning viimased kaks EM Pi olid temaatilised (vastavalt siis „Lapsed ja noored” ning „Eesti muusika senitundmatud leheküljed”). Tänavust  EM Pi läbivaks märksõnaks oli „autorikontsert”. Oma muusikalised portreed said Lauri Jõeleht, Andrus Kallastu, Liis Jürgens ja Peeter Vähi (festivali avakontserdil Mustpeade majas 22. III), eraldi autorikontserdid aga Tauno Aints, MärtMatis Lill, Galina Grigorjeva, Tõnu Kõrvits ja Tatjana Kozlova. Lisaks veel kaks eesti nüüdismuusika klassiku loomingule pühendatud muusikaõhtut (Kuldar Sink ja Raimo Kangro).

Loomulikult võib eeltoodud loetelu silmitsedes  tekkida küsimus, miks tänavuseks EM Piks valiti välja just need, aga mitte mõned teised komponistid. Küsisin seda EM Pi ühelt korraldajalt Timo Steinerilt, kes vastas, et tänavuse festivali heliloojate valik lähtus ühelt poolt sellest, kui huvitavalt nad end eelnenud EM Pidel näidanud on, ning teiselt poolt ka sellest, et eelisolukorras oleksid need heliloojad, kellel pole viimasel ajal olnud ühtki autorikontserti. Kui nii, siis nii – mõistlik valik igal juhul, mida  äsja lõppenud festivali kontserdid muidugi ka veenvalt näitasid. Kuigi EMP on põhimõtteliselt alati olnud kõige uuemale eesti muusikale orienteeritud festival, siis varasematelgi EM Pidel pole lähtutud steriilsest skeemist „uus versus vana”, vaid uute lugude ja esiettekannete kõrval on kõlaruumi saanud ka vanemad, ajaproovile vastu pidanud väärtteosed. Nii ka tänavu: näiteks Tõnu Kõrvitsa autorikontserdi juhatas sisse  Heino Elleri „Kodumaine viis”, Tatjana Kozlova kontsertportree algas hoopis Franco Donatoni helitööga „Ave”, Galina Grigorjeva autoriõhtu keskmesse oli paigutatud Lepo Sumera „Musica profana” ja festivali lõppkontserdil kõlas ka Mati Kuulbergi muusika. Nii et kes vana asja meenutab, see mäletab. Olgu selle silmanägemisega, kuidas on. Üks asi veel. Viimastel EMPidel on saanud heaks traditsioonis premeerida eelmisel festivalil  silma paistnud muusikuid. Seegi kord polnud selles mõttes erand: Eesti Autorite Ühingu auhinna pälvisid Toivo Tulev oma Löökpillikontserdi ja Toomas Siitan oma mängulise loengu „Eesti muusika senitundmatud leheküljed” eest. Nüüd aga visandlik portreevalik sellest, mis mulle EM Pi kontsertidel nii silma, kõrva kui meeltesse miskitpidi jälje jättis.   

Grigorjeva ja Kangro

Galina Grigorjeva (1962) ja Raimo Kangro (1949–2001) muusikaõhtud toimusid järjestikku 25. märtsil, neist esimene Mustpeade majas ning teine Estonia kontserdisaalis. Grigorjeva autorikontserdi põhijõuks oli  Tallinna Kammerorkester Risto Joosti dirigeerimisel, aga samaväärselt ka mitmed solistid, kellest peagi lähemalt. Kui määratleda Grigorjeva helikeelt ja loomingulist mõttelaadi ainult kõnealusel muusikaõhtul kõlanud teoste põhjal, tuleks märkida selliseid kvaliteete nagu sisekaemuslikkus (eriti „Must-valges prelüüdis” klaverile, 2009, Vladima Jeremjani esituses) ja vaimukas mõttemäng kõlavärvide peenspektris (näiteks „Quasi niente” flöödile  ja löökpillidele, 2001), aga ka polüfoonilise mõtlemisega kaasnev tekstuuriline distsiplineeritus. Viimase eredaim näide oli tsükli „Ad infinitum” (2008) II osa „Lõputu kaanon”, kus terendas läbimõeldud polüfooniline konstruktsioon, milles omakorda oli n-ö kandvaks elemendiks mitmesuguste heli- ja motiivikorduste küllaltki mõistuspärane süsteemsus.

Polüfoonia küll, kuid see on pigem tämbrite ja värvide polüfoonia kui lihtsalt lineaarsetest  joontest lähtuv kontrapunktiline mõtlemine. Kõnealuse tsükli mõjuvaim osa oli kahtlemata lõpetav „Aaria”, kus Asta Krikščiūnaitė lauldud sopranipartiis vaheldusid väljendusrikkalt nii dramaatilised kui lõpuks traagilisedki intonatsioonid. Ent kontserdi mõjuvaim teos oli Grigorjeva „Molitva” (2009) orkestriversiooni esiettekanne, kus saksofonil soleeris Virgo Veldi. Seda esitust võis tajuda kui kummaliselt hurmavat, minoorselt leebekõlalist muusikalist  kulgemist – justkui aegade algusest kuhugi kaugusse, silmapiiri taha. Ning Veldi ennastunustav artistlikkus koos TKO- Joosti orkestraalse ühismõtlemisega tegid ettekandest lausa maagilise kõlamüsteeriumi. Mustpeade majast Estoniasse kohe järgnenud Kangro muusikaõhtule traavimine võttis küll pisut hingetuks, sest kell näitas, et Kangro kontsert peaks olema juba alanud. Nii oligi, mistõttu nii minul kui veel kümmekonnal  „pikamaajooksjal” jäi avalugu kuulmata. Saali lasti meid alles siis, kui Andres Kaljuste (viiul) ja Kai Ratassepa (klaver) esituses hakkas kõlama Kangro „Geomeetriline süit” op. 30 nr 1 (1984).

See teatav programmiline „geomeetrilisus” oli süidi igas osas tegelikult ka hoomatav nii selgetes vormipiirides kui nende reljeefsetes proportsioonides. Andres Kaljuste on solistina hea karakteritajuga interpreet ning Kai Ratassepp tundliku ansamblipartnerina  täiendas kõlatervikut omalt poolt klaveri pastelse pedaliseerimisega, eriti mõjuvalt just süidi viimases osas „Koraal”. Raimo Kangro muusikaõhtu lõpetas tema kantaat „Gaudeo” op. 33 (1987) Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja solistide ansambli esituses Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Kangro kui eredate kujundite ja erksate rütmidega mängiva helilooja vaimukas loomus avaldub selles teoses eriti selgelt. Põhirõhk on partituuris  mõistagi kooril, kuid instrumentaalansambel on siin partnerina kõike muud kui lihtsalt saateansambel. Pigem ikka orkestraalsete värvide ja dramaatilise väljenduserksuse lisaja rollis. Ning ootamatuid mõttepöördeid ja -käänakuid kohtab selles teoses peaaegu igal sammul. 

Kõrvits ja Kozlova

Reedelgi (26. III) olid Tõnu Kõrvitsa (1969) ja Tatjana Kozlova (1977) autoriõhtud paigutatud järjestikku, esimene Estonia kontserdisaalis ja teine RO Estonia kammersaalis. Esituslikus mõttes oli Tõnu Kõrvits panustanud ERS O-le ja kolmele solistile Anu Tali juhatusel. Kõrvits on tegelikult väga mitmeplaanilise käekirjaga helilooja. Neoimpressionistliku,  poeetilise akvarelsuse kõrval („Tuulde lauldud”, 2006) kohtame tema muusikas ka setu rahvamuusika intonatsioone ja paralleelseid kooskõlasid („Kellä” tsüklist „Thule eleegiad”, 2007), aga ka ekspressionistlike dissonantsivürtside gurmeed. Seda näiteks „La folia’s” oboele (Kalev Kuljus) ja keelpillidele (2009), see pani tänu solisti lennukale mängumaneerile igas parameetris kuulama. Kui solistide teemat edasi arendada, siis  päris omapäraselt käsitles Kõrvits oma teoses „Helios Helios” (2008) kahte tšellosolisti (kaksikvennad Pei-Jee Ng ja Pei-Sian Ng Austraaliast): tšellod on siin kord dialoogis, kord kõlavad komplementaarses heterofoonias. Nagu oleks kontsert kahele tšellole ja orkestrile, aga nagu ei oleks ka.

Esmakordselt tuli sel õhtul ettekandele Kõrvitsa „Tänumeele jõgi” (2010) kahele löökpillile, harfile, tšelestale ja keelpillidele. Tšellode  meloodiajoonise eepilises kandvuses võib siin alguses kangastuda isegi midagi ellerlikku. Samalaadne peenekoeline detailirikkus, mis jaotub erinevate polüfooniliste liinide vahel ja ka mikropolüfoonias. Väga kaunikõlaline oopus. Sügavaima mulje jättis siiski „Passacaglia” (2009) sümfooniaorkestrile. Teose pealkiri eeldanuks ehk mingit vanamuusika stilisatsiooni, ent Kõrvits on läinud isikupärast teed:  ta on võtnud ajaloolisest passacaglia’st üle küll ostinaatse korduvuse printsiibi, kuid rajanud sellele täiesti omanäolise dramaturgiaga arengukaare. Tõtt-öelda polegi ma varem Kõrvitsa muusikas kuulnud nii sugestiivselt massiivseid vaskpille ja niisugust orkestraalset kõlatihedust. Seevastu Tatjana Kozlova muusikaline portree kujunes samal hilisõhtul kammerlikuks, seda tänu kuueliikmelisele Ansambel U:-le. Kui Kõrvitsa tugevad trumbid on kindlasti  rafineeritud harmooniatajus, siis Kozlova näib otsivat tämbraalseid lahendusi pigem helikõrguseta helides (mitmesugused sahinad, toonita puhumised jms) ja lineaarses tekstuuris. Seejuures tundub tema valdavalt atonaalne helikeel selleks piisavalt mõistuspärane, et n-ö juhuslikesse müraefektidesse liiga kauaks pidama jääda.

Esiettekandelise „Horisontaalide” (2010) kiired, virvarrina läbi põimunud passaažid  meenutasid küll kohati Browni liikumise taolist kaootilist sagimist. Ent tundus, et sellele oligi teose puänt üles ehitatud – ühtäkki tardusid kõik need närvilised „sebimised” justkui stoppkaadrisse, mingisse erilisse hangunud kõlamaailma. Päris efektne ootamatus! Selle täielik antipood oli Kozlova „Liikumatuse dimensioon” (2009) saksofonile (Ivo Lille) ja löökpillidele (Vambola Krigul): saksofoni aeglane, atonaalsetes sfäärides kõlameditatsioon,  kus hästi ette valmistatud pause täidavad löökpillide imevaiksed sahinad, helinad ja kuminad. Analoogset kõlavärvide maagiat, mis on kompositsiooni sidususe mõttes lõimitud hästi läbi mõeldud vormitervikusse, võis kuulda ka Kozlova teoses „Circles” (2004).       

Lõppkontserdi muusikaline kaleidoskoop

EMPi lõppkontsert ehk Tallinn Music Week Showcase 27. III Mustpeade majas oli nii esinejaist kui kuulajaist tulvil. Oma umbes neljatunnise „kubatuuriga” oli see muidugi varasemate „mammutkontsertide” otsene järeltulija. Vilgas tegevus käis perpetuum mobile’na kolmel  eri tasandil: Olavi saalis, Valges saalis ja keldris Võlvsaalis, mis paiknevad ka arhitektuurilises mõttes eri kõrgusel. Kokku oli välja kuulutatud 12 lühikontserti, millest igaühele oli alguses planeeritud vaid 20 minutit. Kuid ikka on nii, et plaani mis sa plaanid, aga keegi ei musitseeri, stopper pihus, ja muusikalisest „sõiduplaanist” on raske kinni pidada. Seetõttu pidid ka tolle kaleidoskoopilise liikluse „reisisaatjad” oma sõiduplaani vastavalt muutunud olukorrale  pidevalt ümber mängima. On vist üsna mõttetu proovida oma muljed kõnealuselt kontserdilt mingisse kronoloogilisse järjestusse suruda. Seetõttu tuleb jutuks see, millest juttu teeme – tera siit ja teine sealt. Alustan solistidest. Andres Kontus (tromboon) näitas oma lühikese soolokavaga, et on pillivaldamise mõttes nii mängutehniliselt kui tooni kvaliteedilt hämmastav interpreet. Ülo  Kriguli loos „Suite-case II” (2007/2009) läks tal vaja ka karakteri utreeritud väljajoonistamise oskust. Teises, Mati Kuulbergi (1947–2001) sonoristlikus loos „Attaca” (1977) võis tromboonil kuulda kõige pöörasemaid kõlauperpalle – mulksatustest ja ruigamistest obertonaalse mitmehäälsuseni välja. Wonderful!

See-eest oboesolist Riivo Kallasmaa demonstreeris Timo Steineri miniatuuris „Õnne mõõt” (1999), et õigesti ajastatud paus on väärt väljendusvahend,  mis vaid suurendab muusika pingestatust. Ka Kallasmaad iseloomustab reljeefsete karakterite loomise oskus ja täpne artikulatsioon, mida võis kuulda Eino Tambergi tsüklis „Muusikat oboele” (1970). Nii muusikaliselt eksperimenteerimisjulguselt kui visuaalselt oli efektne ja sisutihe Küberstuudio programm, eriti katkend Jüri Reinvere (1971) multimeediateosest „a.e.g.” (2005/2006). Uus Tallinna Trio, klaveriduo Kai  Ratassepp – Mati Mikalai. Rääkida võiks veel paljustki, kuid … on aeg. Jääb vaid loota, et Eesti muusika päevad ei tõmba veel niipea otsi kokku – et tulevad ka järgmistel aastatel hoopis ots otsaga kokku. Siis on ikka põhjust rääkida eesti nüüdismuusika eripärast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming