Elvise surm – tsirkus kogu raha eest!

J?n Rooste

 

Eile möödus kolmkümmend aastat Elvise surmast. Tollesama, kelle kohta filmis “Men in Black” teavad tulnukaasjatundjad kõnelda, et ta “läks tagasi koju”… Kes olevat osalenud mingis FBI ülisalajases suuroperatsioonis ja siis põranda alla pugenud, ja teda nähakse siin-sääl aeg-ajalt… Võib-olla koguni kolmandal päeval surnuist üles tõusnud… Ometi, see oli kolm kümnendit tagasi, kui ta suri. Kempsupõrandal, püksid rebadel, põsk omaenda okses. Pole just kuigi kuninglik. Kolmkümmend pole ka muidugi mingi number ega asi, Elvise vääriline oleks ainult 100 või 1000 või…

Aga mul on Elvisega oma lugu, miski oma side, juba väiksest pääle on ta mind saatnud, ta kohalolu mu elus on ajuti tuntavam, siis kuidagi kaugem ja õrnem, nagu kaja, aga alati olemas. See on mulle lihtsalt hea võimalus oma lugu edasi rääkida, lootmata, et ma veel lõpuni, selguseni jõuaks. Miks on Elvis nii pagana tähtis, mis on see tema jälg me/mu universumis, et XX sajandi ajalugu ei saa sest kummalisest mehest – sajandi suurimast monarhist igatahes – ei üle ega ümber ning inimesed jaksavad aastaid ta plaate kedrata ja mõnigi langeb tolle mõtte lummusse – kes pagan see mees oli?

 

 

Elvise surm on ses Jonesi-Hendrixi-Joplini-Morrisoni rivis kuidagi erandlik, teistmoodi, kuigi kõik nad elasid suuremalt ja vägevamalt kui inimkehale võimalik, koormasid end keemiaga, mis nende loovust-hullust-energiat takka tõukas. Või kammitses.

Esiteks suri ta liiga hilja: dinosaurusena, mitte noore jumalana. Rohkem kui keegi neist pidi ta taluma juba üsna õelaks läinud kõmupressi kiusu ning muusikaajakirjanduse pidevat tampivat kriitikat. Kuigi, mis sääl salata, ühe õnnestunud kontserdi kohta kolm-neli luhtunut, keskeltläbi tosina loo kohta plaadil kolm-neli inspireeritut ja löövat ta viimaseil aastail, lisaks enamasti ühes suunas hüplev kehakaal, ikka veel pahatihti vahetuvad tüdruksõbrad, piinlikud kokkuvarisemised lavadel, ära jäänud kontserdid, lõpuks ka poolelijäänud tuurid, sagedased haiglaretked…

Teiseks droogide erinevus: kui hipiajastu esilaulikud kasutasid peaasjalikult hallutsinogeene, siis Elvis pruukis järjekindlalt pigem erguteid, mis võimaldasid tal öid järjest üleval olla ja aiva energiast pulbitseda, ning tuimestavaid-rahustavaid aineid, et magada saaks. Elvis uskus oma loovusse, oma häälde, mida ta pidas jumala kingituseks. Tal oli vaja lihtsalt rohkem, intensiivsemat aega, ta justnagu kartis kaotada elust hetki, naudinguid. Hendrix-Joplin-Morrison otsisid hallutsinogeenidest pigem inspiratsiooni ja pelgupaika… Elvise eneseusk ja -armastus olid ses mõttes suuremad; ta vajas rohkem aega, et endaga olla, mitte niivõrd alternatiivseid maailmu ja nägemusi. Eks osalt seetõttu ta hipipõlvkonnaga kunagi otse jutu pääle ei saanudki: ta kehastas neile vana ameerika kõntsa. Ta oli käinud sõjaväes, talle meeldisid relvad ja šerifimärgid, ta käis Valges Majas Nixonil külas…

Muidugi, igasugused sõltuvusained hakkavad lõpuks tekitama isiksusehäireid, süvenevat paranoiat, enesepettust. Vaikselt hakkas ta kõiki kahtlustama ja kiusama, vaikselt hakkas ta uskuma, et tema – Elvis Presley – ongi eriline maailmale saadetud kingitus. Seda nimetatakse vist Jeesuse kompleksiks? Kui ta saabus lavale uljalt oma turvamehe seljas ratsutades, kaelas rippumas mänguahv, ning kurtis publikule, et kui sel tema sugulasel peaks tulema tarvidus minna peldikusse, on ta omadega pasas, ei olnud enam kahtlust: ta endisest eneseväärikusest, uhkusest, kuningliku seisuse väärilisest teadlikkusest ja jõust polnud enam midagi alles. Alaline pilvesolu, keemia vägivald närvisüsteemi kallal, oli teinud ta ülekaaluliseks, keskendumisvõimetuks, kõiki kahtlustavaks ja ikka veel oma pidurdamatusse seksapiili uskuvaks, piiritult raha raiskavaks (ta kinkis sõrmuseid ja autosid paremale ja vasakule, soetas endale kolm eralennukit, sõidutas tüdrukute vanemaid ja sõpru ühest maa otsast teise jne) veiderdajaks.

 

 

Elvis oli tarbimisühiskonna ikoon: tarbija ja toode number üks. Jan Kaus rääkis mulle just ühest filosoofist, kes seletavat me maailma arengulugu geograafiliselt: et mingid leiutised/avastused/töömeetodid levivad ida-lääne teljel, mitte põhjast lõunasse, sest samas kliimavöötmes on kergem sama vahendit/tehnikat kasutada. Eks ole moodne tarbimis-raiskamisühiskondki kummalisel kombel säärane esmalt ida-lääne suunal levinud nähtus, Euroopa ja Põhja-Ameerika asi. Ning Elvis on selle suurimaid sümboleid: meeletu tarbija ja raiskaja, kelle ihal asju/luksust omada, asjade/luksuse kinkimise abil inimesi end armastama, endast sõltuma panna polnud piire ning kes kujunes ise üheks sajandi suuremaks ja tuntumaks kaubamärgiks meelelahutusäris.

Oma mänedžerile, “kolonel” Tom Parkerile, oli ta alati kaup, raha, äri, “minu poiss”. Ja kui see äri ähvardas kokku kukkuda koos inimesega, kelle pääle see oli ehitatud, sattus kolonel omadega hätta: ühtpidi paistis peol lõpp tulevat, teistpidi ei raatsinud ta loobuda tulust, mida tõi pidev kurnav tuuritamine ja kontsertide andmine. Kolonel müüs vaid paar kuud enne Elvise üsna ettearvatavat surma (bändimehed olid omavahel lava taga arutanud: nüüd jääb tal veel üle vaid hinge heita) ootamatult CBS telekanalile tolle aja kohta ropu raha (750 000 dollarit) eest tele-show: juba aastaid polnud ta seda teha saanud, Elvise välimus ja esitus ei vedanud pääle 1973. aasta ülimenukat satelliidikontserti “Aloha from Hawaii” lihtsalt välja. Ja ei vedanud nüüdki: paari salvestatud kontserdi päält ei tulnud piisavalt korralikku materjali kokku.

Siiski: säälgi on võimsaid hetki, näiteks see, kui Elvis mängib klaverit ja laulab veidi väriseva, veidi väsinud, aga ometi tundliku, üksildase, meeletu häälega “Unchained Melody’t” – milline uhkus, ülbus, rõõm, sära lööb ta näkku, kui ta lõpus talle liialt keerulise ja kõrge noodi, millega tavaliselt üks taustalauljaist aitas, ise välja võtab!

Kui Elvis lavalt ära läheb, vajab ta kõndimisel kahe turvamehe tuge. Jah, sest tõtt-öelda oli juba tollal õhus see, mida me täna väga hästi teame: hea tragöödia, kangelase kokkuvarisemine, purki pandud surma hais müüb kõige paremini! Ei aidanud siin ka ta vaimne ja füüsiline distsipliin; aastate viisi süvenenult harjutatud karate, milles ta üsna kaugele oli jõudnud – koguni nii kaugele, et kavandas omaenese karatekooli, kus õpetataks erilist, ameerikalikku karatet. Need olid ta viimaste aastate unistused, ju siis mitte piisavalt head, et nende pärast elus püsida.

 

 

Rock’n’roll’i sünd. Ameerika uhked mustanahaliste liikumised heidavad veel tänapäevalgi Elvisele ette nende vaimse pärandi, intellektuaalse omandi vargust. Fakt on aga see, et ilma white-trash’i elemendita, ilma hillbilly-sugemeteta poleks rock’n’roll kuskil country and western-muusika ja rütmibluusi kohtumispaigas sündinud: selle tegid lõunaosariikide valged vaesed poisid, kes kasvasid säälsamas mustade getode lähedal, ahmisid endasse musta ja valget gospelit, kirikulaule ja mässumeelset tänavamuusikat. Muidugi ka juba käima lükatud, oma hiigelajaloo alguses seisva moodsa poptööstuse meelaid produkte – need olid Elvis, Jerry Lee Lewis, Buddy Holly.

Seda ei saa Elviselt enam keegi ära võtta, need kummituslikult kõmisevad ja kajavad Suni stuudio salvestised kaardistavad üksikasjalikult, kuidas sündis too eriskummaline sulam, popkultuuri- ja muusikaajalugu muutev püsimatu vaimukeemiline element. Sam Phillips võis ju öelda, et kui “leiaks valge poisi, kellel on musta hääl, siis teeniks miljon dollarit”, aga siin pole toda raharatta keerlemise mekki veel man. Siin on õõvastavalt hingekraapiv seksuaalne energia ning senikuulmatud sound’id, mis muutsid me arusaamu sellest, mida popmuusika inimesega, ta vaimsete seisunditega, maailmavaate ja elulaadiga teha võib.

 

 

Rock’n’roll’il, popmuusikal on mõte, suurem ja sügavam eksistentsiaalne eesmärk. Mitte ilmaasjata ei kurda Morrisey: “Burn down the disco / Hang the blessed DJ / Because the music that they constantly play / IT SAYS NOTHING TO ME ABOUT MY LIFE.” Muusika on minu jaoks identiteet, mitte tapeet. Aga Elvis rääkis alatul kombel, et tema on kõigest meelelahutaja, maailma asjadest midagi ei arva, tahab ainult laulda… ning tema puhul peetigi jõulisteks poliitilisteks avaldusteks juba sedagi, kui ta ütles, et talle meeldib mustade muusika. Või laulis laule nagu “In the Gheto” või “If I Can Dream” (Martin Luther Kingi mälestuseks).

Elvis ju kirjutas ise vaid mõne üksiku laulu, sedagi kellegagi kahasse. Tõsi küll, pea kõik seaded on ta enda omad. Ometi ei ole ta muusika kanapäiselt tühi (kui välja arvata ehk 1960ndate Hollywoodi filmi-soundtrack’ide lõputud lamelood, mida ta oli lepingu järgi lausa sunnitud sisse laulma, kuni “Old MacDonald had a farm’ini” välja).

Kõige paremini seletas Elvis seda ehk 70ndate hakul ühes kõnes, võttes vastu auhinna ühena kümne tähelepanuväärse Ameerika noore mehe seas: “When I was a child, ladies and gentlemen, I was a dreamer. I read comic books, and I was the hero of the comic book. I saw movies, and I was the hero in the movie. So every dream I ever dreamed has come true a hundred times… I learned very early in life that: “Without a song, the day would never end; without a song, a man ain’t got a friend; without a song, the road would never bend – without a song.” So I keep singing a song!”

Nagu tõdeb Peter Guralnick oma Elvise biograafias “Careless love. The unmakeing of Elvis Presley”, mida ta kirjutas üksteist aastat ning mis on üks põhjalikumaid ja tähelepanuväärsemaid elulugusid, mis ma lugenud: talle meeldis Elvis algul bluusilauljana ning raske oli kohaneda mõttega, et Elvis tahtis endasse imeda ja enda kaudu taas maailma paisata kogu Ameerika muusikapärandi ja oleviku. Sest tõesti: ta laulab ju rock’n’roll’i, bluusi ja rütmibluusi, kantrimuusikat, vanu ballaade, poppi, disco’t, isegi funky-soul’i (James Brown oli ainuke suur staar, kes tuli Elvise surma järel Gracelandi ja palus luba veidi ta surnukehaga kaksi olla, ta juures istuda), patriootlikke-pateetilisi isamaalaule, aga enim armastas ta gospelit, kirikulaule. See pole sugugi kõik, ma usun – sekka veidi jazzi, svingi… See on see, mis lõppeks järele, meile pihku jääb: ta vaba hääl, ta parimail hetkil lõpuni siiras ja meeletu hääl ja laululaad, armastus muusika vastu. Eriti ta Grammy vääriliseks tunnistatud gospelid, kus ta on just seda, milleks end ajuti pidas: jumala laululind. Lisaks nukrutseb Johnny Cash oma autobiograafias, et Elvis olnud suurepärane kitarrist – see jäi paljudele märkamatuks.

Selle kõrvale on valus lugeda üht me rock’i-kirjutuse ajaloo kõveramat peatükki, mille tahaks siinkohal sirgeks, kui võimalik, siis lausa olematuks kirjutada: “Võttes kokku Elvis Presley teeneid rock’n’roll’is, selgub, et tema tegelik väärtus ja populaarsus pole kooskõlas. Lauljana ei kujutanud ta endast midagi erakordset, loominguline anne puudus tal üldse, vähemalt osa tema nime kandvaid laule kujutas endast Presley mänedžeri poolt heliloojatele pealesunnitud kaasautorlust. Ei avanud ta ka uusi perspektiive huvitava repertuaarivaliku või ansamblisaate värskuse ja omapära kaudu. Järele jääb tütarlapsi erutanud show ja puusahööritamine, mis tõi talle pisut irooniamaigulise hüüdnime Elvis the Pelvis,” räägib meile Valter Ojakäär raamatus “Popmuusikast” (lk 160).

Muidugi – armastust, iha, imetlust on võimatu kellelegi pääle sundida, aga sama rumal on tümitada ja maha teha midagi, mida ei mõisteta, mida seletada ei suudeta. Elvis on üks neid märke maailmas, mille olulisust on maiste ja lihtsate vahenditega raske põhjendada.

 

 

Kuskil sääl tee pääl unustas ta, kuidas armastada. See on nii kerge, tead, kui sul on kõike liiga palju. Naisi, raha, asju, sõpru, laule, muresid, rõõme, tundeid, raamatuid, küsimusi… Rock’i-kriitik Lester Bangs (vt Sirp 2005, nr 7, “Kus olid sina, kui Elvis suri?”) kirjeldas ta 70ndate esinemisriideid: Elvis nägi välja nagu prints kosmosest! Kui sa oled prints kosmosest, tulnukas, rock’i-kuningas, siis pead sa sellele ootusele vastama. Ja see ei pruugi olla liialt kerge, eriti, kui sul endal on näiteks hetkel tunne, et tahaksid olla muhe, priske kantrilaulja. Või hoopis karatetreener. Või Casanova, universumi armuke. No ja siis sa oledki seda kõike, aga esmalt ikka rock’i-kuningas. Ja kui sa enam ei mäleta, kuidas armastada, siis sa tõesti sured ära. Tapad end ühel või teisel viisil. Siis saab tervislikest eluviisidest kõige aeglasem ja piinarikkam suitsiidimoodus.

Elvis rääkis, et ta ema oli vahel olnud üsna karm, domineeriv, ülehoolitsev. Ja seejuures armastas ta oma ema piiritult, see tunne oli tal meeles, sellele otsis ta vastet, pääle ema surma üha meeleheitlikumalt. Kuni unustas, mis see oli, mida ta otsis, kuidas see pidi tunduma. Aga ta vähemasti oli armastanud – need, kes seda üldse ei oska, võivad kadestada, lähedust oma emaga ei asenda ses elus just palju asju!

Ning kui see tunne lakkas, kadus, jäi ükskõiksus, hoolimatus, mida vaid muusika suutis vahel veel murda; inimesed, mida edasi, seda vähem. Camus’likus mõttes Elvis ebaõnnestus. Ta elas suurema joonega, vägevamalt kui keegi teine planeedil, tal oleks pidanud olema see põhjus, see motivatsioon, see iha olemas olla. Aga ei olnud.

Muidugi, traagikat, surma, hävingut, absurdi ostame me parema meelega: see paneb meid tundma, et meiski on suuremad tunded, me oleme üllamad, kui me isegi arvame! Ses mõttes: me saime ju tsirkust kogu raha eest. Nüüd tuleb üles otsida üks kummaline ja suhteliselt vähe tuntud Elvise laul – “The Edge of Reality” ning kõlgutada selle absurdi kohal, ilma serval, hetkeks koos ta uitava häälega jalgu. Mis mõttes ei mäleta, kuidas armastada? Tule taevas appi!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming