„Elutants” „Labürindis”

Igor Garšnek

Suvised maailma esiettekanded Tallinna Jaani kirikus      Urmas Sisaski kooriooper „Labürint” (Ilja Nikiforovi libreto): Juri Montšak (Teejuht, bass, Venemaa), Natalia Birjukova (Kuri, metsosopran, Venemaa), Maria Šugailo  (Ingel, sopran, Eesti), Igor Jermakov (bajaan), keelpilliansambel ja Orthodox Singers Valeri Petrovi dirigeerimisel 15. VI.  Roxanna Panufniku (Inglismaa) „Tallinna  missa, Elutants” (eestikeelse teksti autorid Doris Kareva ja Jürgen Rooste): Patricia Rozario (sopran, Inglismaa), Jaak Johanson (lugeja), ET V tütarlastekoor, Tallinna Ülikooli Kammerkoor, kammerkoor Collegium Musicale, instrumentaalsolistid ja Tallinna Kammerorkester Mihhail Gertsi dirigeerimisel 29. VI.    Programm „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn  2011” jättis juunikuus märkimisväärse jälje: kahenädalase vahega sai Jaani kirikus kuulda koguni kahe suurvormi maailma esiettekannet. Sealjuures on nii Urmas Sisaski kooriooper „Labürint” kui briti helilooja Roxanna Panufniku „Tallinna missa. Elutants” pühendatud Tallinna linnale. Ka on mõlema ainestik seotud meie pealinnaga.   

Mõistagi tekitab juba väljend „maailma esiettekanne” kõrgendatud ootusi ja publikutulva – Jaani kirik oligi mõlemal õhtul huvilisi puupüsti täis. Ent mis puutub suurtesse ootustesse, siis tõe huvides tuleb etteruttavalt märkida, et  kumbki oopus mingeid uusi vaimukõrgusi erinevatel põhjustel vallutada ei suutnudki. Küsitavusi oli nii ühe kui teise teose puhul, nii siin kui seal aeti „esituslik latt” paraku mõnikord maha. Ega midagi hullu ka polnud – lihtsalt „Harju keskmine”, nagu vanasti öeldi. Kui jutt juba küsitavuste peale läks, siis neist esimene ja minu arvates suurim oli see, et Urmas Sisask on nimetanud oma „Labürindi” „kooriooperiks”. Ooper kui žanr eeldab  vähemalt kahte asja: tegevustikku ja lavastust. Nende mõlema aluseks on teadupärast libreto. Ilja Nikiforovi muidu huvitavat tekstikorpust võib nimetada ehk allegooriarohkeks poeemiks (mida esitab kolm osatäitjat), kuid „libretost” on asi kaugel. Ja kui pole tegevustikku, siis pole ka midagi lavastada – nii et tegemist on pigem oratooriumiga. 

Tund ja 40 minutit kestnud „Labürint” jaguneb kaheksasse stseeni, kusjuures igale episoodile on millegipärast pandud neli pealkirja, millest üks viitab mõnele Tallinna kirikule. Näiteks (kirjapilt muutmata): „Neljas stseen. Kolmas katsumus. Argus ja vaprus. (Niguliste)”. Saa sa siis aru … 

Sisaski uusoopuse muusikast rääkides peab  nentima, et ega see muusika nii väga uus tegelikult polnudki. Nimelt on helilooja siin teadlikult kasutanud kümneid teemasid ja muusikalisi kujundeid oma varasematest helitöödest. Neid kõige eredamaid („Gloria Patri” jne). Mina tundsin raudselt ära seitse-kaheksa tuttavat viisikäändu. Kuid õnneks ei vajunud lugu best of’i stiilis popurriiks. Pisut ära vajuma hakkas alates neljandast stseenist hoopis „Labürindi” kompositsiooniline sidusus. Tekkis tunne, nagu hakkaks vorm tasapisi koost pudenema. Selle arvatavaks põhjuseks pakun välja üha süvenenud esituslikku üheplaanilisust nii tempodes kui dünaamikas. Eks seegi asjaolu, et enamik muusikast kõlas ühes ja samas helistikus, nivelleeris ettekannet natuke.       

Tunnustama peab siiski solistide head valikut. Kõige väljendusjõulisem oli kindlasti heroilise bassi Juri Montšaki (Venemaa) lauldud Teejuht. Tämbraalselt värskelt mõjus ka sopran Maria Šugailo Ingli rollis, vaatamata kohatisele ebalusele. Metsosopran Natalia Birjukova (Venemaa) dramaatilisele häälele oleks võinud ehk pisut rohkemgi rakendust leida. Ning Orthodox Singers oli Valeri Petrovi dirigeerimisel tervel õhtul vokaalses mõttes ühtlaselt kandev, eriti õigeusu kirikumuusika  stiliseeritud tropar’ides.       

Nii plusse kui miinuseid, aga publikult pälvis „Labürindi” maailma esiettekanne standing ovations.       

Poola juurtega briti helilooja Roxanna Panufniku (1968) „Westminsteri missat” (2008) olin varem kuulnud-nautinud ja seetõttu läksin ka „Tallinna missa. Elutantsu” maailma esiettekandele kõrgendatud ootustega. Hiljem oma esmamuljeid korrastades avastasin (nagu „Labürindi” puhulgi), et nendega on ka „Tallinna missast” mõeldes kord nii, kord naa. Peab tunnistama, et selle tunniajalise teose idee on iseenesest hästi põnev: siduda ühte tervikusse ladinakeelne missatekst ning Doris Kareva ja Jürgen Rooste kirjutatud eestikeelne tekstikorpus, mis on inspireeritud Bernt Notke maalitud kuulsast „Surmatantsust”. Ainult et vastupidise tähendusväljaga: Elutantsu tantsivad  siin nii Pankur, Nuhk ja Kerjus jpt. Muusikaliselt oli kahtlemata innovaatiline ka eesti rahvaviiside kasutamine nii, et ladinakeelset missateksti esitasid ET V tütarlastekoor, Tallinna Ülikooli Kammerkoor ja kammerkoor Collegium Musicale mõnikord eesti rahvalaulu viisil. Palju muudki veel – näiteks Gloria polütonaalsed harmooniakihistused, Sanctus’e ootamatult lüüriline karakter jne. Kuid …       

Paraku tundus muusika ja sõna vahekord teoses natuke paigast ära olevat: lugeja Jaak Johanson esitas oma kuulamapanevaid kõnetekste palju tihedamalt, kui briti sopran  Patricia Rozario (Elu osatäitja) sai oma koloratuure esitada. Tõtt-öelda polnud Rozariol siin ainsatki pikemat aariat ja ta ei saanudki end „Tallinna missas” õieti „lahti laulda”. Muuseas, teda kuulates häiris väheke ka puisevõitu sound’iga võimendus.       

Tegelikult oli pisut kahju samuti nii eelmainitud kolmest koorist, Tallinna Kammerorkestrist kui dirigent Mihhail Gertsist selles mõttes, et kõik, mis nad tegid, tegid nad hästi, ainult et muusika roll selles suurteoses jäi sõna osatähtsusele alla. Samas, sõna roll oli siin tõepoolest kaalukas, mille eredust väljendab ehk kõige paremini loo lõputekst:  

Ma sellele tantsule kutsun kõik,
kel vaimule keha on ankruks –
kelles kõlavad keeled,
kelles hüüavad kellad
Jumala poole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht