Elu ongi ju üks suur improvisatsioon

Eile esilinastunud „Kirsitubaka” muusika on Sten Šeripovi värskeim töö.

RISTO KOZER

Eestis pole kombeks rääkida avalikult peavooluvälistest muusikutest, kes on kuulunud kohaliku kultuuri kontekstis olulistesse ansamblitesse. Enam-vähem sama tendents kehtib ka filmimuusika loojate puhul, kelle ümber haigutab taunimisväärne vaikus. Sten Šeripov on selles valdkonnas ainulaadne muusik, kes on mänginud kohalikes selgrooga bändides nagu Röövel Ööbik, J.M.K.E., Vaiko Eplik ja Eliit ning tundub, et tema selgroog ei murdu nii pea. Šeripovi loodud on näiteks „Tabamata ime”, „Alpimaja” ja osaliselt „Jan Uuspõld läheb Tartusse” muusika. Kõige värskema tööna valmis tal muusika Andres ja Katrin Maimiku eile esilinastunud filmile „Kirsitubakas”.

Oled Eestis tuntud pigem väga hea kitarristi ja bändimehena legendaarsetes puntides nagu Holmes, J.M.K.E., Röövel Ööbik ja Eliit. Mis  on saanud koostööst Röövel Ööbikuga?
Sten Šeripov: Liigume praegu kõik eri suundades. Tõnu Pedaru ajab ajakirjaniku asja, Raul Saaremets teeb Ajukajana suuri tegusid ja viimati kuulsin, et kuldsete kätega mees Allan Hmelnitski oli Hiiumaale elama läinud. See on küll hea uudis Hiiumaale.
Muusika tegemine Ööbiku kontekstis on suuresti mäng. Ega ilmaasjata ei öelda: pillimäng. Lisaks on seal juures ka sotsiaalne mäng. Kui see mängidatahtmine piisavalt tugevaks kasvab, eks siis jälle teeme.

Eestis on filmimuusika võrdlemisi marginaalne nähtus. Kuidas sina filmimuusikani jõudsid? Kas tegu on isikliku ambitsiooni või juhusega?
Nii ühe kui teisega. Mind on lapsest saati väga huvitanud kõik, mis käib koos visuaalsuse ja muusikaga. Ühel hetkel hakkasid sõbrad lihtsalt filme tegema ja selle kaudu ma filmimuusika juurde sattusingi. Huvitav pole mulle mitte niivõrd filmimuusika iseeneses, vaid just see, kuidas ta haakub karakterite, narratiivi, visuaalse poolega. Hea filmi puhul tekib mingi abstraktne side kogu terviku sees. Sa tunnetad seda, see on mõnus tunne. Sa tegeled inimese emotsioonidega enesele kõige sobilikumal tasandil.

Vaiko Eplik on su hea sõber ja kolleeg – teil tundub olevat väga hea klapp. Tegid „Varielule” ühe laheda haus’i remiksi ja mängid kitarri tema albumil „Nõgesed”. Kuidas need remiksid ja suursugused kitarririfid sünnivad?
Mängisin sel plaadil vaid ühe kitarrisoolo, loos „Murelik brünett”. Ülejäänu on ikka Vaiko tehtud. Kuid, jah, kontserdil on meil kõigil hea klapp. Meil on ka niisama hea koos olla. Laval võiks valitseda selline minimaalselt korrastatud minnalaskmismeeleolu, et las need asjad lähevad nagu lähevad. Ma arvan, et oleme vist ainus Eesti bänd, kellel lavale minnes setlist kui selline puudub. Mis puudutab muusika tegemist väljaspool lava, siis pean asju tegema kiiresti. Kiiresti ja sügavale. Kui lihtsalt istuda oma tarekeses ja viisiketast veeretada, kaob fookus. Head asjad üritavad ju pidevalt eest ära joosta – neil tuleb tugevasti sabast kinni hoida.

Muusika looja on filmis tagaplaanil: temast ei räägita ja tihtipeale ei tunta huvi ka, kes ta on ja mida varem teinud. Kas see pigem istub sulle või tahaksid rohkem avalikku tähelepanu?
Eks filmimuusikas ole laias maailmas muidugi ka suuri staare, kelle nimi on vahel isegi näitlejate omadest olulisem. Näiteks Hans Zimmer. Aga mis meil sest. Üksinda töötamine, mingi distants nii filmi aktiivsest valmimisperioodist kui ka võimalus vältida hilisemat glamuur-purtsatust on mulle väga sobiv. Meetodina isegi vajalik. On ju olemas ka lavaelu, kus seda teist poolt on piisavalt.

Eesti on väike ja kodanlik riik. Kas oled siinse elu ja kultuuriga rahul või mitte?
Lühike vastus on – jah, olen küll rahul. Olen sellest põlvkonnast, kes on kasvanud üles 1980ndatel: Eesti vabanemine, Berliini müüri langemine, külma sõja lõpp, üheksakümnendad, taustal pidev popkultuuri müristamine. Kogu aeg oli tunne, et toimub mingi fundamentaalne nihe paremuse poole, mis on jääv ja absoluutne. On loomulik, et suurte muutuste jada/virvarr aeglustub ja kõike ei saa enam nii kiiresti. Tuleb arvestada ka võimalusega, et mõned ilusad eesmärgid jäävadki saavutamata. Meil on tavapärane postsotsialistlike ühiskondade „menüü”: imelik põhjendamatu viha, mingi lollakas hoolimatus, vaesus. Ja see ei ole meie inimeste või ühiskonna süü, asjaolud on lihtsalt sellised. Küll läheb paremaks.
Aga mulle meeldivad meie poliitikud. Nad nimelt pole eriti karismaatilised. Kõige hullem asi, mis saab juhtuda ühele ühiskonnale, on see, kui valitsema hakkavad karismaatilised poliitikud. Sellest pole kunagi midagi head tulnud. Ei hakka nimesid nimetama. Normaalsete ühiskondade puhul me ei teagi, kes on nende liidrid. Kas sa tead, kes on näiteks Hollandi peaminister? Jumal tänatud, et esimese hoobiga ei tea – järelikult on Hollandis kõik korras. Meil ka selle asjaga eriti muret ei ole. Või, no jah, ühe kohaliku omavalitsuse tasandil ikka natuke on.
Kui me kunagi Röövel Ööbikuga Tartust tagasi sõites Põhjaka mõisas peatuse tegime, siis Hmelnitski ütles ilusti, vaadates seda mõisat, mille noored inimesed olid korda teinud ja sinna restorani asutanud: „Vot nüüd ma saan, kurat, aru, et Eesti on vaba”.

Mõnesid sinu muusikateoseid, näiteks teater NO99 lavastusele „Kadunud sõbra juhtum” loodud „Narcissust” saab võrreldav Terry Riley või David Fripp & Brian Eno töödega. Kas keegi on selliseid paralleele kunagi toonud?
Mmm, konkreetselt selle loo kohta kuulen küll esimest korda, aga, jah, nagu sa juba ütlesid, ega niisugused asjad ole nii fookuses, et keegi neist kogu aeg räägiks. Eks need nimed on olulised küll. Brian Eno mõju võib-olla neist suurim.

Kas oled kuskil haridusasutuses muusikat tudeerinud või olnud pigem katsetav iseõppija?
Olen mõned aastad klaverit õppinud. Seitsmeaastaselt sõitsin Õismäelt trolliga vanalinna ja käisin klaveritunnis. Muusika kuulamine on ka tegelikult kogu aeg õppimine. Muusikat füüsilises maailmas ei eksisteeri – ta tekib alles meie peas. Enne seda on lihtsalt vibratsioon õhus. Nii et igaüks, kes kuulab muusikat, loob selle ise uuesti. Sellepärast ka, muide, tänatakse publikut.

Kuidas suhtud muusikakoolides üles kasvanud muusikutesse?
Hästi suhtun. Haridus on vahend millegi saavutamiseks. Mida ja kuidas keegi öelda tahab, vastavalt sellele peab valima ka õiged vahendid. Ei teeks suurt vahet: need on lihtsalt erinevad teed, mille inimesed on valinud. Ja ega need teed nii väga erinegi. Inimesed armastavad suuri vastandeid ja konflikte.
Muusika on mõnes mõttes analoogiline kirjanduse ja arhitektuuriga: kui oled keskpärane või andetu, paistab see igast aspektist välja – seda pole võimalik varjata. Milline on sinu muusika loomise protsess?
Aluseks ongi seesama mängulisus. Huvi millegi vastu, mida sa veel ei tea ja selle poole püüdlemine – mängu ja improvisatsiooni kaudu. Elu ongi ju üks suur improvisatsioon.

Milline oli esimene film või seriaal, mille tarbeks muusika lõid?
Kas oli äkki „Vali kord” 2004. aastal? See oli telefilm. Esimene täispikk oli Vaiko Eplikuga kahasse „Jan Uuspõld läheb Tartusse”, üksi oli esimene täispikk Marko Raadi „Lumekuninganna”. Selle filmi muusika nomineeriti Aubagne’i filmifestivali parima täispika filmi muusikale – võitu küll tookord koju tuua ei õnnestunud. Viimasel ajal on olnud Soome YLEga mitmeid huvitavaid töid teledokumentalistika vallas. Soomlastega on üldse olnud väga nauditav koostöö. Suurepärased inimesed.

Oled muusika loonud ka Gerda Kordemetsa ja Margus Siku spordipoliitika alatooniga „Alpimajale”. Millised piirangud või nõudmised ERR sulle seadis?
Ei olnud mingeid suuri piiranguid. Üldiselt: mida suurem vabadus, seda parem tulemus. Kõigil oli tahtmine asja korralikult teha. Loodame, et selliseid projekte tuleb veel. Soomes kogetu valguses on tähtis, et Eestis tehtaks järjepidevalt ka teles korralikke asju – ainult nii tuleb ajapikku ka meil siin kvaliteet.

Kas oled mõnd tööd ka vastumeelselt teinud või näiteks kategooriliselt keeldunud?
Vastumeelselt ei ole tulnud õnneks teha. Mõnikord on inimesed eri arvamusel, aga see on protsessi loomulik osa. Keeldumisi on kindlasti olnud, kuid tavaliselt on põhjuseks pigem ajapuudus. Siiani pole minu juurde keegi millegi väga ebameeldivaga pöördunud. Keegi pole siiani veel tahtnud teha filmi, kus näiteks kiidetakse kiirlaenufirmasid.

Äsja esilinastus Andres ja Katrin Maimiku uus film „Kirsitubakas”, mille muusikaline kujundaja oled sina. Millest see räägib ja millistest lähtepunktidest sa filmile muusika lõid?
„Kirsitubakas” on ilus ja õrn armastusfilm, kus noor tüdruk armub endast vanemasse mehesse. Ei midagi metsikut ega tormilist, vaid esimese armumise mõnus ja kibe puudutus. Melanhoolia, isegi nostalgia, armas naiivsus, mingi kerge ebakindlus. Seda püüdsingi panna muusikasse. Väga mõnus koostöö Andrese ja Katriniga. Loodan, et filmil läheb hästi.

Paralleelselt „Kirsitubakaga” esilinastub ka Eesti ja Lõuna-Korea koostööfilm „Painter”, mille muusikaline kujundaja ja helilooja sa oled. Räägi sellest lähemalt.
Filmi peategelaseks on Painter (Kunstnik), kes päeval töötab lihunikuna ja öösel eemaldab halbadelt inimestelt organeid, et viia need neile, kes seda vajavad. Seks, narkootikumid, stripiklubid,
võitlus hea ja kurja vahel … Visuaalses mõttes väga äge lugu. Ääretult huvitav oli koostöö seetõttu, et Lõuna-Korea filmikeel, nagu kogu kultuurgi, on midagi täiesti erinevat sellest, millega oleme siin
harjunud. Lugusid jutustatakse nii, et öeldakse seda, mida meie tavaliselt ei ütle, ja jäetakse omakorda ütlemata see, mille meie välja ütleme. Olen tänulik, et sain selle filmi juures kaasa lüüa.
Minu teada pole taasiseseisvunud Eestis peale minu vist keegi välismaa täispikale mängufilmile saanud originaalmuusikat luua, aga võib-olla ma eksin. Igatahes olen väga tänulik, et sain selle filmi juures kaasa lüüa.

Raul Saaremets on kunagi öelnud, et „Igal kuradi ahvil oma arvamus”. Mis sa sellest arvad?
Väga hea, väga hea. Olen suur arvamuste paljususe austaja ja mulle kohutavalt meeldib see, kui igal ahvil on oma arvamus. Igal õigel ahvil ongi oma arvamus. See on minu meelest üks tähtsamaid asju maailmas, mida tuleb hoida. See on minu elus üks olulisemaid põhimõtteid.

Mis muusikat sa ise viimasel ajal kuulad ja kuidas tavaliselt mõtteid puhastad?
Spotifyst on hea kuulata filmi heliribasid, see on ikka ideaalne leiutis. Hiljuti kuulasin vanu Alfred Newmani asju, uuematest Cliff Martinezt. Pikima staažiga on telefonis Bachi „Itaalia kontserdid”. Kuulan ka jazzi.

Oskad sa nimetada paar väga head ja paar väga kehva albumit, mida oled viimasel ajal kuulanud?
Õnneks ma ei ole kriitik, et peaksin kuulama kehva musa. Selles mõttes müts maha nende ees. Antropoloogilises mõttes on huvitav tänapäevane EDM (elektrooniline tantsumuusika). Kui vanasti peegeldas n-ö alternatiivsem muusika ühiskonda ja tema olemust (à la 1970ndate punkrokk), siis tänapäeval on selleks seesama EDM. Kõik need päikese käes võnklevad pepud ja neoonsed iPhone’id. Aga kui midagi head soovitada, siis äkki Tom Waitsi albumit „Closing Time”.

Kuna helilooja on tavaliselt filmi stsenaariumiga kursis või teinekord kohustatud seda lugema, küsin, millist rolli mängib kirjandus üldiselt su elus?
Viimati lugesin Ivan Turgenevi „Aadlipesa”. Väga meeldis, väga … Lugesin raamatu läbi, panin silmad kinni ja ütlesin omaette, oo, jess. Praegu on käsil Gogoli „Surnud hinged”. Ka mõnus. No ja muidugi elulooraamatud: Brežnev, Andropov, Keith Richards, John Peel. Meenub, et pidingi just laenama Vaikolt Django Reinhardti oma.

Kui sa ei looks muusikat, mida selle asemel siis teeksid?
Eks ma kuidagi oleks ikkagi seotud filmi, muusika või televisiooniga.

Sten Šeripov loodab, et „Kirsitubakal” läheb hästi.

Sten Šeripov loodab, et „Kirsitubakal” läheb hästi.

Risto Kozer

Sten Šeripov on sündinud 4. II 1975 Tallinnas, õppinud ärijuhtimist ja filosoofiat.
Mänginud ansamblites Holmes, J.M.K.E., Röövel Ööbik, Jarek Kasar, Vaiko Eplik ja Eliit.
Kirjutanud/produtseerinud lugusid ansamblitele HU? ja J.M.K.E., Röövel Ööbiku „Supersymmetry’le” (2005) ja „Ringrajale” (2009) ning Marten Kuninga „Janule” (2013).

Filmimuusika:
„Vali kord” (2004, episood), „Tabamata ime” (2006), „Jan Uuspõld läheb Tartusse” (2007), „The Snow Queen” ehk „Lumekuninganna” (2010), „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta” (2011),  ,„Alpimaja”,  „Süvahavva”, „Umbkotid”  ja „Eesti lood” (kõik TV 2012), „Foto” (2013)  ja „Kirsitubakas” (2014).
Soomes telefilmid „Velkavangit” ja „Suomen Marsalkka” (mõlemad 2012) ning „Valtiopeli 1863” ja „Sielun ruokaa” (mõlemad 2013)
http://stensheripov.com

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht